Iraani–Iraagi sõda (1980–1988): põhjused, kulg ja tagajärjed

Iraani–Iraagi sõda 1980–1988: põhjused, kulg ja tagajärjed — põhjalik ülevaade keemiarelvade kasutusest, miljonitest ohvritest ja sõja mõjust Lähis-Ida geopoliitikale.

Iraani–Iraagi sõda oli Iraagi ja Iraani relvajõudude vaheline sõda, mis kestis 1980. aasta septembrist kuni 1988. aasta augustini. Seda nimetati sageli Pärsia lahe sõjaks kuni 1990. aasta Kuveiti rünnaku järel, milnimetatud nime all hakati tihti tähistama hoopis Iraagi-Kuwaiti sõda ja selle järel USA osalusega konflikte. Sõda oli üks 20. sajandi pikemaid ja laastavamaid konfliktiallikaid Lähis-Idas, mõjutas piirkondlikku jõujoonestust ning avaldas pikaajalist majanduslikku ja sotsiaalset mõju mõlemale riigile.

Põhjused

Sõja algpõhjused olid mitmetahulised. Põhitegurid olid:

• territoriaalsed ja piirivaidlused, eelkõige vaidlus Shatt al-Arab jõe üle;
• Iraagi juhtkonna soov nõrgestada uuest islamirevolutsioonist (1979) mõjutatud Iraani ning takistada selle ideede levikut šiiitlike vähemuste hulgas Iraakis;
• Saddam Husseini ambitsioonid piirkondliku hegemoonia suunas ning soov kontrollida õlirikkaid piirkondi, nagu Iraani provints Khuzestan;
• ajaloolised konfliktid ja 20. sajandi sündmuste tagajärjed, sealhulgas varasemad võimuvõitlused ja välisriikide sekkumine (nt 1953. aasta sündmused, mis mõjutasid Iraani poliitilist arengut).

Need põhielemendid liitusid poliitiliste vihjetega, et Saddam pidas puude varasemaid nõrkusi hea võimalusena kiiresti edu saavutada.

Sõja kulg

Sõda algas 22. septembril 1980, kui Iraak tungis Iraani. Sõjaline pealetung tõi alguses edu – Iraagi väed vallutasid osa Iraani lõunapoolsetest aladest, sealhulgas Khuzestani piirkonna osi – kuid varsti kujunes sõda kurnavaks rindejoone sõjaks, millele iseloomulikud olid kaevikusõda, jalaväepealetungid ja suurte inimrühmade kasutamine rünnakutes. Aastatepikkune staatiline rindeline tegevus muutis konfliktiks, milles mõlemad pooled püüdsid teineteise ressursse ammendada.

1983–1988 aastatel intensiivistus ka mere- ja õhutoimingute faas: algas nn “Tanker War”, kus mõlemad pooled ründasid laevandust ja naftakandjaid Pärsia lahel, häirides naftaeksporti ning tuues Vahemeres ja maailma energiaturgudel esile julgeolekuriske. Rahvusvaheline laevandus ja naftatarned olid korduvalt sihtmärgiks; Ameerika Ühendriigid sekkusid osa laevade kaitseks ning toimusid ka otsesed USA–Iraani kokkupõrked (näiteks 1987–1988 tegevused ja operatsioonid laevastiku kaitseks).

Konflikti iseloomustasid ka:
- relvade ja laskemoonavarude suur põletamine justkui sõja pikendamise vahend;
- inimröövid ja suured sõjavangide hulgad;
- elanikkonna laienev ränne ja humanitaarne kriis rindealade läheduses.

Relvad ja taktika

Sõjas kasutati nii traditsioonilisi relvi kui ka keelatud relvade vorme. Keemiarelvade kasutus oli eriti traagiline osa konfliktist: Iraak rakendas korduvalt keemiarünnakuid nii sõjaväeüksuste kui ka tsiviilisikute vastu (näiteks Kurdi ala rünnakud, kuulsaim neist Halabja 1988. aasta märtsis). Mõlemal poolel kasutati ka raketikahjude kampaaniaid (nn “linnameetlus”), lennurünnakuid ja miinistamist merealadel.

Iraani sõjategevuse osa oli tuntud suurttevõtete – sh vabatahtlike baaside nagu Basij – graveeriva inimkapitali kasutamise tõttu rinde rünnakutes. Iraag aga toetuti suuremale formaalsele relvajõule, tankidele ja õhuväele, mille varustamisel mängisid tähtsat rolli mitmed välisriigid.

Rahvusvaheline sekkumine

Sõjas osalesid ja mõjutasid olukorda erinevad välisjõud. Mõlemad pooled said relva-, varustuse ja poliitilist toetust eri rahvusvahelistelt suunistajatelt; Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu roll oli oluline, kuigi erinevate etappide jooksul. Mõned riigid varustasid otseselt Iraagi, teised aitasid Iraani, ning esines ka salajasi relvatehinguid (näiteks hilisemad skandaalid, kus lääneriikide vahendid jõudsid erinevatel viisidel Vahemere piirkonda).

Rahvusvaheline liin läks lõplikult teravaks, kui Pärsia lahel rünnakud neutraalsele laevandusele tõid kaasa suurema välisriikide kohaloleku ja operatsioonid, et tagada laevade julgeolek.

Hukkumine ja humanitaarne mõju

Hinnangud sõjategevuse inimkaotustele varieeruvad: kokku surma saanud ja vigastatud inimesi oli sada- ja sadu tuhandeid; üldhinnangud annavad sageli 500 000 kuni 1 000 000 inimelu ja veel sadu tuhandeid vigastatuid. Lisaks tõid laastatud majandus, kannatused kodanikele ning suur arv pommirünnakuid ja keemiarünnakuid kaasa laialdase kannatuse ja põgenike laine.

ÜRO ja lõpetamine

ÜRO Julgeolekunõukogu kutsus korduvalt üles konflikt lõpetama ja vaherahu sõlmima. Oluline pöördepunkt oli 1987–1988 perioodi diplomaatilised pingutused, mille tulemusel võeti vastu ja rakendati resolutsioonid, mis suunasid poole tagasi lauale. Lõplik vaherahu jõustus 20. augustil 1988 vastavalt ÜRO vahendustele ja Sallydusele, mis lõpetas aktiivse lahingutegevuse pärast kaheksa aastat verist konflikti. Vangide ja sõjapõgenike küsimus jäi aga pikka aega lahendamata; mitmed vahetused toimusid järk-järgult ja osade allikate järgi ei toimunud täielik vahetus ega selgusetu saatusega inimeste tagastamine enne 1990ndate ja 2000ndate alguse sündmusi.

Tagajärjed ja mõju

• majanduslikku kahju hindati miljarditesse dollaritesse — mõlemad riigid jäid suurest võlast ja infrastruktuurikahjustusest mõjutatuks;
• poliitilised muutused Lähis-Idas: sõda tugevdas teataval määral radikaalseid positsioone ja muutis riiklikke liitlusi (Gulf-i monarhid ja lääneriigid suurendasid toe Iraagile, püüdes piirata Iraani mõju);
• keemiarelvade kasutamine tõi rahvusvahelise hukkamõistu ja hilisemaid püüdlusi keemiarelvastuse piiramiseks; sõda mõjutab tänaseni araabia–Pärsia suhete usaldamatust;
• pikaajaline sotsiaalne mõju: suur hulk ühiskondlikke traumasid, põgenikke, puuduvate pereliikmete lugematu hulk ja sõjajärgse rekonstrueerimise vajadus.

Kokkuvõte

Iraani–Iraagi sõda oli pikaajaline, kurnav ja laastav konflikt, mis ei toonud kumbagi poolt selgelt võitjaks. Sõja pärandina jäi suur inimkannatus, majanduslikud raskused ja geopoliitiline ümberpaigutumine Lähis-Idas. Samuti tõi see kaasa rahvusvahelise õigus- ja julgeolekupoliitika arutelusid keemiarelvade keelustamise, rahvusvahelise sekkumise ja sõjajärgse vastutuse teemadel.

Iraagi ja Iraani vahelise konflikti mõistmiseks peab arvestama nii sõjaliste, poliitiliste, majanduslike kui ka sotsiaalsete teguritega, mis kõik koos kujundasid ühe 20. sajandi traagilisemaid konflikte Lähis-Idas.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Iraani-Iraagi sõda?

K: Millal sõda algas?

K: Kui palju oli konfliktis ohvreid?

K: Milliseid meetmeid võtsid mõlemad pooled konflikti ajal?

K: Kuidas sekkusid rahvusvahelised jõud sellesse konflikti?

K: Kas selle konflikti jaoks oli mingi lahendus või lõpptähtaeg?

Otsing