Tätoveering: mis see on, kuidas tehakse, tähendus ja hooldus
Tätoveering: täielik ülevaade—mis see on, kuidas seda tehakse, tähendused ja parim hooldus. Nõuanded protseduurist, valust ja paranemisest.
Tätoveering on märk, mis on tehtud tindiga nahale. Tätoveeringuid võib teha inimese või looma nahale. Inimeste tätoveeringud on üks keha muutmise liike (keha muutmise viis), kuid loomade tätoveeringuid kasutatakse kõige sagedamini identifitseerimiseks. Mõnikord lasevad inimesed endale tätoveeringuid teha, et näidata oma kuulumist mõnda jõuku või kultuurirühma.
Inimesed lasevad endale tätoveeringuid teha tätoveeringusalongides. Tätoveeringu tegemine on valus, kuigi mõnedel inimestel on see valusam kui teistel ja mõnedel kehaosadel on tätoveerimine valusam kui teistel. Enamik tätoveeringuid tehakse tänapäeval elektrilise tätoveerimismasinaga, mis kasutab nõelu, et kanda tinti kehasse.
Ajaloost ja tähendusest
Tätoveeringutel on väga pikk ajalugu: neid on leitud muistsest Egiptusest, Uus-Meremaalt ning paljudest teistest kultuuridest. Tätoveeringu tähendus võib olla väga mitmekesine — isiklik mälestus, usuline sümbol, kuuluvustunne, identifitseerimismark või lihtsalt esteetiline valik. Mõnes kultuuris on tätoveering osa täiskasvanuks saamise rituaalist või perekonna traditsioonist.
Kuidas tätoveeringut tehakse?
Tätoveeringu protsess koosneb tavaliselt mitmest etapist:
- Konsultatsioon: kujunduse ja suuruse arutamine, värvivalikud, allakirjutatud nõusolek ja terviseandmete kontroll.
- Stencil ja paigutus: kunstnik trükib pildi stensilina ja asetab selle nahale, et kontrollida asukohta.
- Täide viimine: elektriline masin ehk rätsep kasutab nõelu, et viia tint dermisesse. Tint peitub naha sügavamas kihis, mistõttu tätoveering püsib kaua.
- Puhastamine ja katmine: töö lõppedes puhastatakse haava ja kantakse kaitsev side, mille kunstnik soovitab kui kaua hoida katet.
Värvid ja tindi koostis mõjutavad tulemust ja allergiariski. Professionaalsed stuudiod kasutavad steriilseid, ühekordseid nõelu ja meditsiinilisi desinfitseerimisvahendeid.
Valu ja meditsiinilised aspektid
Valutundlikkus sõltub inimese individuaalsest lävest ja kehapiirkonnast (näiteks ribide, kaela või õlavöötme piirkond on tavaliselt valulikum). Mõned stuudiod pakuvad kohalikku tuimestust (kreemid), kuid see ei pruugi alati olla vajalik.
Oluline on teada vastunäidustusi: rasedus ja imetamine, teatud nahahaigused (tõsine ekseem, aktiivne infektsioon paiknemisel), immuunpuudulikkus ning verevedeldajat tarbivad inimesed peaksid enne tätoveerimist nõu pidama arstiga.
Ohud ja riskid
- Infektsioonid: kui töö käigus ei järgita steriilsust, võib tekkida bakteriaalne infektsioon.
- Allergilised reaktsioonid: erivärvide (eriti punane ja kollane) suhtes võib esineda allergiat.
- Armistumine ja granuloomid: keha võib mõnes kohas reageerida ja tekitada paksendeid või arme.
- Vere kaudu levivad haigused: kui nõelu jagatakse, on risk nakkustele nagu hepatiit või HIV — professionaalne stuudio kasutab alati ühekordseid nõelu.
- Mõjutus MRT-uuringutel: väga harvadel juhtudel võivad tätoveeringu metalliosad põhjustada ebamugavust MRI ajal.
Hooldus ja paranemine
Pärast tätoveerimist on õige hooldus oluline hea paranemise ja tulemuse tagamiseks. Järgnevad põhijuhised kehtivad üldiselt, kuid järgi alati oma tätoveerija soovitusi:
- Jäta kaitsekate peale vastavalt kunstniku juhistele (tavaliselt mõnest tunnist kuni ööpäevani).
- Pese ala õrnalt sooja veega ja lõhnatu seebiga 2–3 korda päevas.
- Hõõru kuivaks puhta paberrätikuga või lase õhu käes kuivada — ära hõõru.
- Kanna õhukeselt spetsiaalset paranemisvahtu või -kreemi vastavalt soovitusele, tavaliselt paar nädalat.
- Ära kraabi seda, ära eemalda koorikuid jõuga — see võib tekitada arme ja värvi kadu.
- Väldi ujumist, saunas käimist ja tugevat päikese käes olemist vähemalt 2–4 nädalat.
- Kaitse vana tätoveeringut päikese eest SPF-iga, et vältida värvi tuhmumist.
Esimene pindmine paranemine võtab tavaliselt 2–3 nädalat; täielik paranemine naha sügavamatel kihtidel võib võtta mitu kuud.
Tätoveeringu eemaldamine ja muutmine
Kui soovite tätoveeringust vabaneda või seda muuta, on peamised võimalused:
- Laser eemaldamine: tavaline ja efektiivne meetod, kuid nõuab mitut seanssi ning pole alati täiesti tulemuslik (erivärvid on raskemini eemaldatavad).
- Cover-up ehk üle tätoveerimine: kunstnik disainib uue pildi, mis katab vana — see nõuab sageli tumedamaid värve ja läbimõeldud koostööd.
- Kirurgiline eemaldamine: väike ala võib kirurgiliselt eemaldada, kuid sellega kaasneb arm.
Tätoveeringud loomadel
Loomade tätoveeringuid kasutatakse enamasti identifitseerimiseks (nt laboriloomad, veterinaarsertifikaadid, kasside ja koerte registrinumbritükid). Loomade märgistamine peab toimuma vastavalt seadustele ja loomade heaolu põhimõtetele — inimeste sarnaseid dekoratiivseid tätoveeringuid loomadel tuleb üldjuhul vältida.
Kuidas valida stuudiot ja kunstnikku
- Kontrolli, et stuudiol oleksid vajalikud load ja et töökoht näiks puhas.
- Uuri kunstniku portfooliot ja varasemaid töid — stiilid erinevad oluliselt.
- Veendu, et kasutatakse ühekordseid nõelu ja steriilseid vahendeid; tätoveerija kannab kindaid ja järgib hügieeni.
- Ära vali kõige odavamat pakkujat — kvaliteet ja ohutus maksavad rohkem.
Kokkuvõte: Tätoveering on püsiv keha kaunistus või märk, mis nõuab hoolikat planeerimist, professionaalset teostust ja korralikku järelhooldust. Enne kui otsustad tätoveeringu kasuks, mõtle läbi disain, asukoht, võimalikud meditsiinilised riskid ning vali usaldusväärne stuudio.
Peened tätoveeringud
Elegantsed tätoveeringud
Pigem märgatavamad tätoveeringud
Kaasaegne tätoveerimismasin
Ajalugu
Säilinud tätoveeringud iidsetel mumifitseerunud inimjäänustel näitavad, et tätoveerimist on kogu maailmas harrastatud juba sajandeid. 2015. aastal tehti kahe vanima teadaoleva tätoveeritud muumia vanuse teaduslik ümberhindamine, mille käigus tuvastati Ötzi kui vanim praegu teadaolev näide. See 61 tätoveeringuga laip leiti Alpidest liustikujäässe mattununa ja dateeriti aastasse 3250 eKr. 2018. aastal avastati maailma vanimad figuraalsed tätoveeringud kahel Egiptusest pärit muumial, mis on dateeritud vahemikku 3351-3017 eKr.
Tätoveerimine on iidne kunst. Ötzi Jäämees, mees, kes elas umbes 3300 aastat eKr ja kelle muumia leiti 1991. aastal, kandis 61 tätoveeringut, mis koosnesid 19 lihtsatest punktidest ja joontest koosnevatest rühmadest tema alaselja, vasaku randme, parema põlve taga ja pahkluudel. Need tätoveeringud, mis olid tehtud tahmast, olid tõenäoliselt osa akupunktuuri varasest vormist. Tätoveeringuid on leitud ka muumiaidelt üle kogu maailma, sealhulgas Egiptusest, Nubiast, Venemaa Pazyryki kultuurist ja mitmetest Lõuna-Ameerika kultuuridest.
Tätoveeringud muutusid läänemaailmas populaarseks pärast seda, kui läänlased puutusid 1700. aastatel esmakordselt kokku Ameerika indiaanlaste ja polüneeslastega. James Cook, kuulus Briti maadeuurija, teatas, et ta nägi 1769. aastal Tahitil viibides, kuidas tätoveeringuid tehti. Sõna "tätoveering" tuleneb Tahiti keelest "tatau".
Mõnes kultuuris on tätoveeringutel eriline tähendus ja tähtsus. Näiteks on polüneesia rahvastel, näiteks Uus-Meremaa māoridel, traditsiooniks näotätoveeringud (moko), mis on pühad ja millel on eriline tähendus, mis on seotud staatuse ja hõimu ajalooga.
Teistes kultuurides on tätoveeringud keelatud. Näiteks on tätoveeringud juudi seadustes keelatud. Vana Testamendi Piibli raamatus 3. Moosese 19:28 on öeldud: "Sa ei tohi teha oma kehale mingeid sisselõikeid surnute jaoks ega tätoveeringuid."
Tätoveeringud hakkasid Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal populaarseks muutuma 1860. ja 1870. aastatel. Alguses tehti tätoveeringuid kõige sagedamini sõduritele ja meremeestele. Esimene teadaolev professionaalne tätoveeringute tegija Ameerika Ühendriikides oli Martin Hildebrandt, saksa immigrant, kes saabus Bostonisse 1846. aastal. Aastatel 1861-1865 tätoveeris ta Ameerika kodusõja mõlema poole sõdureid. Esimene tuntud professionaalne tätoveerija Suurbritannias töötas 1870. aastatel Liverpooli sadamas, tätoveerides peamiselt meremehed. Kuid 1870. aastateks olid tätoveeringud muutunud moodsaks mõne kõrgema klassi liikme, sealhulgas kuningliku perekonna seas.
Alates 1970ndatest aastatest on tätoveeringutest saanud lääne moe peavoolu osa, mis on levinud nii meeste kui ka naiste seas, kõikides majanduslikes klassides ja vanuserühmades alates hilisematest teismelistest kuni keskeani. Paljude noorte ameeriklaste jaoks on tätoveeringutel hoopis teistsugune tähendus kui varasemate põlvkondade jaoks. Minevikus peeti tätoveeringuid deviantseerimise vormiks - sotsiaalsete reeglite ja standardite rikkumiseks. Tänapäeval on sellest saanud vastuvõetav väljendusvorm.
Ajaloo jooksul on inimesi sunnitud tätoveeringuid tegema, et tähistada neid kui orje, kurjategijaid või autsaidereid. Näiteks tätoveerisid vanad roomlased kurjategijaid ja orje. Ameerika Ühendriikides märgistati 19. sajandil süüdimõistetud vangid enne vanglast vabastamist tätoveeringutega ja Briti armee märgistas deserteerunuid tätoveeringutega. 20. sajandil tätoveeriti Siberi ja natside koonduslaagrites vangid identifitseerimisnumbritega.
Māori pealiku pilt traditsiooniliste tätoveeringutega.
Tätoveeringute tüübid
Amatööride ja professionaalide tätoveeringud
Tänapäeval valivad inimesed tätoveeringu mitmel erineval põhjusel. Tätoveeringuid võib kasutada ka selleks, et näidata, et inimene kuulub teatud gruppi. Näiteks võivad jõukude tätoveeringud näidata, et inimene kuulub teatavasse kuritegelikku jõuku. Kriminaaltätoveeringud võivad näidata ka isiku kriminaalseid saavutusi (näiteks vanglas veedetud aastate arvu või tapetud inimeste arvu). Tätoveeringud, sealhulgas kogu keha tätoveeringud, on populaarsed Yakuza (Jaapani maffia) seas.
Kosmeetilised tätoveeringud
Tätoveeringuid võib kasutada kosmeetilistel põhjustel. Kosmeetiliste tätoveeringute hulka kuulub ka "püsimeik", mille puhul kasutatakse tätoveerimist, et teha disainilahendusi, mis näevad välja nagu tõeline meik. Näiteks võivad kosmeetilised tätoveerijad luua tätoveeritud kulmud inimestele, kes on kaotanud kulmud vanaduse, juuste väljalangemist põhjustavate haiguste (nt alopeetsia) või juuste väljalangemist põhjustavate ravimite (nt keemiaravi) tõttu. Kosmeetilised tätoveeringud võivad katta ka sünnimärke või varjata nahka, mis on värvunud selliste haiguste nagu vitiligo tõttu.
Kosmeetilisi tätoveeringuid võib kasutada ka kirurgiliste armide, näiteks mastektoomia (rinna kirurgiline eemaldamine) armide katmiseks. Kunstiliste tätoveeringute kasutamine mastektoomiaarmide katmiseks on muutumas üha populaarsemaks Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis. Kosmeetilist tätoveerimist kasutatakse ka nibude tätoveerimiseks rekonstrueeritud rindadele pärast rinna rekonstrueerimise operatsiooni (kus mastektoomia ajal eemaldatud rind luuakse uuesti, kasutades mõnest muust kehaosast pärit rasva).
Meditsiinilised tätoveeringud
Tätoveeringuid võib kasutada ka meditsiinilistel põhjustel. Näiteks võib inimene lasta endale teha meditsiinilise hoiatustätoveeringu, mis hoiatab, et tal on teatud haigusseisund (näiteks diabeet või raske allergia). Kui inimesed saavad vähi tõttu kiiritusravi, võib tätoveeringuid kasutada selleks, et märkida täpselt, kuhu kiirgusvihk peaks suunata. See aitab tagada, et inimene saab iga kord, kui ta saab kiiritusravi, sama ravi õigesse kohta.
Suguelundid
Suguelundite tätoveerimine on praktika, mille käigus paigutatakse genitaalide naha alla püsivad märgid tätoveeringute kujul. Tätoveerida võib peaaegu kogu suguelundite piirkonda, sealhulgas peenise võlli ja pead, munandikoti nahka, häbemepiirkonda ja välimisi huulid.
· 
Mons pubis
· 
Peenise nahk
Meditsiiniline tätoveering: veregrupp.
Terviseriskid
Kuna see lõhub nahka, kaasnevad tätoveerimisega terviseriskid. Nende riskide hulka kuuluvad nakkused ja allergilised reaktsioonid tätoveerimisvärvidele. Neid probleeme saab sageli vältida, kui tätoveerija järgib puhtuseeskirju, kasutab teatud vahendeid ainult ühel inimesel ja steriliseerib oma varustust pärast iga kasutamist (puhastab seda spetsiaalsel viisil, mis tapab mikroobid).
Paljudes kohtades nõutakse tätoveerijatelt verega levivate haiguste (vere kaudu levivad haigused, nagu HIV ja hepatiit) alast koolitust. Alates 2009. aastast ei ole Ameerika Ühendriikides teatatud ühestki juhtumist, kus inimene oleks saanud HIVi kutsetätoveeringu abil.
Amatööride tätoveerimisel (näiteks vanglates) on aga palju suurem nakkusoht. Steriliseerimata (puhastamata) tätoveerimisvahendid või saastunud tint võivad levitada nahapinnal nakkusi, seeninfektsioone, teatavaid hepatiidi vorme, herpes simplex'i viirust, HIVi, stafüloosi, teetanust ja tuberkuloosi.
Enamik inimesi ei ole tätoveerimisvärvide suhtes allergiline. Siiski on esinenud allergilisi reaktsioone tätoveerimistintidele, eriti teatud värvidele. Mõnikord juhtub see seetõttu, et tint sisaldab niklit, mis vallandab tavalise metalliallergia.
Mõnikord, kui tätoveerimine läbistab veresooni, võib tekkida verevalum.
Eemaldamine
Tätoveeringu eemaldamisel kasutatakse kõige sagedamini lasereid, mis lagundavad tätoveeringus olevad tindiosakesed väiksemateks osakesteks. Nahamakrofaagid on osa immuunsüsteemist, mille ülesanne on koguda ja seedida rakujäätmeid. Tätoveeringupigmentide puhul koguvad makrofaagid tindipigmente, kuid neil on raskusi nende lagundamisega. Selle asemel ladustavad nad tindipigmente. Kui makrofaag saab kahjustada, vabastab ta oma kinnipeetud tindi, mille võtavad üles teised makrofaagid. See võib muuta tätoveeringute eemaldamise eriti raskeks. Kui ravimeetodid lagundavad tindiosakesed väiksemateks tükkideks, saavad makrofaagid neid kergemini eemaldada.
Mõned inimesed, kellel on tätoveeringud, soovivad, et nad ei oleks neid teinud. Tätoveeringuid saab eemaldada laseroperatsiooniga, kuid see on valulik ja nõuab sageli mitmeid visiite nahaarsti või nahahoolduse spetsialisti juurde.
lasertätoveeringu eemaldamise armistumine
Seotud leheküljed
- Keha muutmine
- Skarifikatsioon
- Flash (tätoveering) - paberileht või papp, millele on trükitud või joonistatud tätoveeringu kujundid.
Otsige