Tetanus (lukustunud lõualuu) — põhjused, sümptomid, ravi ja ennetus

Tetanus (lukustunud lõualuu) – sümptomid, ravi ja ennetus. Õpi haavahooldusest, immuniseerimisest ja kiirest profülaktikast, et vältida lihasspasme ja tõsist nakkust.

Tetanus on haigus, mis põhjustab lihaskontraktsioone, mis jäävad mõneks ajaks püsima.

Infektsioon toimub tavaliselt haava saastumise kaudu ja sageli on tegemist lõikehaava või sügava punktsioonihaavaga. Peamised sümptomid on põhjustatud tetanospasmiinist, anaeroobse bakteri Clostridium tetani poolt toodetud neurotoksiinist. Nakkuse jätkudes tekivad lõualuudes lihasspasmid. Sellest tuleneb selle seisundi üldnimetus "lukustunud lõualuu" (lockjaw). Sellele järgnevad tavaliselt neelamisraskused. See seisund põhjustab üldist lihasjäikust ja spasmide teket teistes kehaosades. Nakatumist saab ennetada nõuetekohase immuniseerimise ja kokkupuutejärgse profülaktikaga.

Põhjused

Tetanuse põhjustab bakter Clostridium tetani, mis elab mullas ja loomade seedekulglas. Bakteriosakesed (spoorid) satuvad tavaliselt organismi läbi vigastuse — eriti kui haav on sügav, väheliikuv, kahjustatud kudesid on vähe ja vigastus on saastunud mullaga. Anaeroobsetes (hapeta) tingimustes spordid idanedes toodetakse neurotoksiini tetanospasmiini, mis levib närvisüsteemi ja häirib lihaste lõõgastamist põhjustades püsiva kontraktsiooni.

Sümptomid ja kulg

• Esimene sümptom: sageli lõualuude jäikus (trismus, "lukustunud lõualuu").
• Muud lihassümptomid: näo lihaste spasmid (risus sardonicus), kaela- ja kõri lihaste jäikus, üldine lihasjäikus ja korduvad valulikud spasmid, mis võivad hõlmata selga (opistotonus) ja jäsemeid.
• Neelamis- ja hingamisraskused: kui hingamislihased on haaratud, võib tekkida eluohtlik hingamispuudulikkus.
• Autonoomsed häired: südame rütmihäired, vererõhu kõikumised, higistus ja palavik.
• Aegumisvahemik: sümptomid ilmnevad tavaliselt 3–21 päeva pärast haava saamist (keskmiselt umbes 8 päeva); varasem algus tähendab tavaliselt raskemat kulgu.

Diagnoos

Diagnoos on peamiselt kliiniline, tuginedes haigusloo (vigastus, vaktsineerimise staatus) ja iseloomulike sümptomite leidmisele. Laboratoorsed testid ja bakterikultuurid ei ole alati kasulikud, sest C. tetani võib olla raske laboratoorselt tuvastada ning toksiinidega seotud kahjustus diagnoositakse kliiniliselt.

Ravi

Tetanuse ravi on multitahuline:

• Immunoglobuliin (TIG): antikehad neutraliseerivad vabas vereringes oleva toksini — tavaliselt kasutatakse inimese tetanuse immuunglobuliini. See ei mõjuta juba närvi sisse kinnitunud toksiini.
• Antibiootikumid: metronidasool on sageli eelistatud, et vähendada bakteri kasvu ja toksiinide tootmist; mõnikord kasutatakse ka penitsiine sõltuvalt kliinilisest olukorrast.
• Haava debridement: haava puhastamine ja surnud kudede eemaldamine vähendab anaeroobset keskkonda.
• Spasmide kontroll: bensodiasepiinid (näiteks diasepaam) lihasspasmide ja ärevuse vähendamiseks; rasketel juhtudel võib olla vajalik lihasrelaksant ja tehislik ventilatsioon.
• Tugev toetav ravi: intensiivravi vajavatele patsientidele tehakse hingamistugi, vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalustamine ning autonoomsete häirete (vererõhu kõikumised, rütmihäired) juhtimine. Mõnikord kasutatakse ka magneesiumisulfaati autonoomsete ja spasmide leevendamiseks.
• Vaktsineerimine haigusest taastumisel: patsiendile tuleks alustada või lõpetada tetanuse vaktsiinidega immuniseerimine vastavalt vaktsineerimise anamneesi reeglitele, sest infektsioon ei pruugi anda püsivat immuunsust.

Ennetus

• Regulaarne vaktsineerimine: põhjalik kaitse tagatakse täiskasvanu ja lapse immuniseerimisega (lapsepõlves tavaliselt DTaP-sarja osana; täiskasvanutele Td või Tdap boostrid). Soovitatav on vaktsiinidoos iga 10 aasta järel üldiseks profülaktikaks.
• Kokkupuutejärgne profülaktika: vigastuse korral hinnatakse haava raskusastet ja viimase vaktsiini aega. Reeglina: puhtad ja väikesed haavad — booster, kui viimast vaktsiinidoosi on üle 10 aasta; saastunud/sügavad haavad — booster, kui viimast doosi on üle 5 aasta. Kui vaktsineerimistaust on teadmata või inimene pole saanud piisavat hulka doose (<3), võib olla näidustatud nii TIG kui ka vaktsineerimine.
• Haavahooldus: haava kohene puhastamine, desinfitseerimine ja vajaduse korral kirurgiline debridement vähendavad riski.
• Erirühm: rasedatele on soovitatav vaktsineerida, et vältida vastsündinu tetanust; vastsündinu tetanus (umbilikaalne tetanus) on sage surmapõhjus kohtades, kus umbilikaalhooldus on ebaõige ja emal puudub immuunsus.

Komplikatsioonid ja prognoos

Tetanuse tüsistused võivad olla tõsised: hingamispuudulikkus, kopsupõletik, vigastused tugevate spasmide tõttu ning autonoomsed häired, mis võivad olla eluohtlikud. Prognoos sõltub haiguse raskusest, patsiendi vanusest ja kiirusest, mil haigus ravi sai. Varasem ja intensiivsem ravi vähendab suremust; siiski võib vanematel ja immuunsuseta patsientidel suremus olla kõrgem.

Millal pöörduda arsti poole

• Kõikide sügavate või saastunud haavade korral: pöörduge tervishoiuteenuse pakkuja poole kohe, eriti kui viimati sai tetanusevaktsiini rohkem kui 5–10 aastat tagasi.
• Kui tekivad lõualuude jäikus, neelamisraskused, tugevad lihasspasmid või hingamisraskused — otsige viivitamatult erakorralist abi.

Erivõtmed

• Tetanus on ennetatav: regulaarne vaktsineerimine ja korralik haavahooldus on põhilised kaitsemeetmed.
• Diagnoos on kliiniline: varajane ravi (immunoglobuliin, antibiootikumid, haava puhastus, toetav ravi) parandab oluliselt väljavaateid.
• Neonataalne tetanus: vältida umbilikaalset nakatumist puhta sünnitusabi ning emade vaktsineerimisega.

Kui soovite, võin lisada lühikese juhendi, mida teha esmaabi tasandil haava tekkimisel või anda täpsemad soovitused erinevate vaktsineerimisstsenaariumide kohta.

Otsing