Jälgimine (imprintimine): faasitundlik õppimine lindudel ja imikutel
Jälgimine (inglise keeles imprinting) on termin, mida kasutatakse etoloogias ja psühholoogias automaatse õppimise eriliigi kirjeldamiseks. See on kiire ja sageli püsiv õppimisprotsess, mille käigus noor organism fikseerib endale olulise äratuntava signaali — näiteks vanema kuju, hääle või lõhna — ning hakkab seda eelistama ja järgima.
Kriitiline periood ja mehhanismid
Tavaliselt tekib jälgimine varakult elu jooksul, nii‑öelda kriitilisel perioodil. Seepärast nimetatakse seda õpikutes sageli faasitundlikuks või sensitive õppimiseks. See tähendab, et õppimine toimib kõige tugevamalt ja kiiresti just teatud vanuses või eluetapis; väljaspool seda perioodi tekivad samad sidemed palju raskemini või ei teki üldse.
Jälgimise protsessi käivitab sageli pärilik instinkt või geneetiliselt määratud valmisolek reageerida konkreetsetele stiimulitele. Neurobioloogiliselt hõlmab see aju erialade reageerivuse muutumist, sünaptilist tugevdumist ja mõnikord ka hormoonide rolli (nt oksütotsiin või rodentidel teised süsteemid). Jälgimine on enamasti kiire, automaatne ja osaliselt pöördumatu — noor loomaealine võib hiljem eelistada seda, kellele jättis jälje, isegi kui see ei ole bioloogiline vanem.
Filiaalne ja seksuaalne jäljendamine
Erinevaid jäljendamise vorme on mitmeid. Kõige tuntum on filiaalne jäljendamine (filial imprinting), kus vastkoorunud või vastsündinud poeg fikseerib endale vanema kujutise ja järgib seda. Teiseks on seksuaalne jäljendamine, mille puhul noor looma eelistused täiskasvanu partneri suhtes kujunevad selle põhjal, keda ta noorena nägi või kellele jättis jälje. Seksuaalne jäljendamine aitab loomal hiljem ära tunda ja valida sobiva liigi või piirkonna partnerit.
Näited lindudest ja imikutest
Kõige tuntumad näited pärinevad lindudelt, eriti parditelt ja hanedelt. Pärast seda, kui pojad pesast lahkuvad, järgivad nad sageli oma vanemat paari ja liiguvad tema järel reas nii maal kui vees — see aitab hoida neid kaitstuna ja õppida ellujäämistaktikaid.
Esimest korda kirjeldas selle nähtuse kodukanade puhul 19. sajandi amatöörbioloog Douglas Spalding. Hiljem avastas ja tõi teema laiemale tähelepanuile etoloog Oskar Heinroth, ning seda uurisid ja populariseerisid tema õpilane Konrad Lorenz ja Niko Tinbergen. Lorenz näitas, kuidas inkubaatoris koorunud haned jätavad jälje esimesele sobivale liikuvale stiimulile, mida nad näevad 13–16 tunni jooksul pärast koorumist. Näiteks jätsid hanepojad jälje Lorenzile endale (täpsemalt öeldes tema kahluusaabastele) ning talle järgnenud hanerivi fotod on sellest tuntud näide.
Inimese arengus kasutatakse mõistet jälgimine sageli protsessi kirjeldamiseks, mille käigus imik õpib ära tundma oma vanemaid. See sideme kujunemine algab juba emakas, kui sündimata laps hakkab ära tundma ema ja vahel ka isa häält ning järgnevatel kuudel tugevneb eelistus tuttavatele helidele ja nägudele. Inimeste puhul on lisaks visuaalsetele ja auditiivsetele stiimulitele oluline ka puudutuse, lõhna ja emotsionaalse vastastikkuse roll.
Rakendused ja uurimispraktika
Jälgimisefekti kasutamine on tähtis nii teadusuuringutes kui praktikas. Näiteks laialdaselt tuntud katse- ja rakendusnäide on filmis "Tiiruline ränne" (Le Peuple Migrateur), kus lindude filiaalne jäljendamine oli peamine meetod rändlindude lennutrajektoori õpetamiseks. Linnud jätsid jälje käitlejatele, kes kandsid kollaseid jopesid ja torni tipus pidevalt, ning seejärel õpetati neid lendama koos erinevate õhusõidukitega, tavaliselt ülikerglennukitega, et suunata rändeteid praktilistel eesmärkidel.
Samuti kasutatakse jälgimisloogikat looduskaitses ja rehabilitatsioonis: näiteks päästetud või aretatud isendeid võib õpetada järgnema inimestele või teatud signaalidele ajutiselt, et neid hiljem turvaliselt juhatada või juhendada taaslooduslikult sobivasse keskkonda. Oluline on see, et selline õpetus ei häiriks looma võimet tunda ära oma liigikaaslasi või ellujäämisstrateegiaid hilisemas elus.
Eetilised ja piirangud
Jälgimise uurimisel ja rakendamisel tuleb arvestada eetika ja heaoluga. Kunstlikult põhjustatud jäljendamine, mis muudab loomade loomulikku käitumist või vähendab nende võimet sotsialiseeruda oma liigikaaslastega, võib tekitada probleeme. Samuti ei ole kõik liigid võrdselt kalduvad jäljendama ning mõne liigi puhul võib sensitiivne ajavahemik olla väga lühike või tingimuslik.
Kokkuvõte
Jälgimine on kiire, sageli püsiv ja varases elus toimuv õppimisprotsess, mis aitab noortel isenditel ära tunda ja eelistada olulisi sotsiaalseid ja keskkondlikke signaale. See nähtus on hästi dokumenteeritud lindudel ja inimlastel ning tal on nii teaduslikku kui praktilist tähtsust — alates käitumise mõistmisest kuni looduskaitsemeetmete rakendamiseni. Samas nõuab selle teadlik kasutamine hoolikat eetilist kaalutlust ja liigiomaste eripärade arvestamist.
Ultrakerglennukiga lendavad trükitud haned ja kraanad
Uus-Meremaa paradiisipart koos pardipoegadega
Jälgimine hoiab perekonna koos
Pardikesed rivis
Küsimused ja vastused
K: Mis on jäljendamine?
V: Jäljendumine on õppimise vorm, mis toimub siis, kui organism moodustab tugeva sideme teise organismi või objektiga kriitilisel perioodil vahetult pärast sündi.
K: Millised on mõned näited jäljendamisest?
V: Jäljendumise näideteks on näiteks pardipojad, kes järgivad oma ema, hanepojad, kes tunnevad oma vanemad ära, ja inimlapsed, kes seovad end oma hooldajatega.
K: Kuidas jäljendamine toimib?
V: Jäljendumine toimib teatud stiimulite ja käitumise vaheliste seoste tekkimise kaudu. Kriitilise perioodi jooksul õpib organism ära tundma ja reageerima teatavatele stiimulitele oma keskkonnas. See käitumine muutub instinktiivseks, kuna seda tugevdatakse aja jooksul kordamise ja tugevdamise kaudu.
K: Kas jäljendamine on püsiv?
V: Jah, kui loomale on üks ese või teine organism sissepressitud, jääb see käitumine eluks ajaks, kui seda ei ole aktiivselt lahti õpitud või kui seda ei asendata uute käitumisviisidega konditsioneerimise või muude vahendite abil.
K: Kas prindiga on seotud mingeid riske?
V: Jah, kui kriitilisel perioodil esitatakse vale stiimul, siis võidakse õppida sobimatuid käitumisviise, millel võivad olla pikaajalised negatiivsed tagajärjed looma arengule. Seetõttu on oluline tagada, et selle aja jooksul esitatakse ainult positiivseid stiimuleid, et vältida võimalikke hilisemaid probleeme.
K: Kas inimestel on võimalik jäljendada?
V: Jah, ka inimestel võib toimuda jäljendamine, kuigi see toimub tavaliselt varases lapsepõlves, mitte vahetult pärast sündi, nagu loomadel. Näiteks võivad lapsed õppida keelt oma vanematelt või arendada eelistusi selle põhjal, mida nad kodus või koolis enda ümber jälgivad.
