Niko Tinbergen — Hollandi etoloog, ornitoloog ja Nobeli laureaat (1907–1988)
Niko Tinbergen (1907–1988) — Hollandi etoloog ja ornitoloog, Nobeli laureaat; pioneer käitumisuurimistes, tuntud loodusfilmide ja sotsiaalsete käitumismustrite avastuste poolest.
Nikolaas "Niko" Tinbergen (15. aprill 1907 - 21. detsember 1988) oli hollandi etoloog ja ornitoloog, kes jagas 1973. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemiat Karl von Frischi ja Konrad Lorenziga. Nende avastused olid seotud individuaalsete ja sotsiaalsete käitumismustrite ja nende tekkimise viisidega. Tinbergeni tööd aitasid süsteemselt lahti mõtestada, kuidas loomade käitumist kujunevad nii geneetilised järelmõjud kui ka keskkonna mõju ning kuidas erinevad käitumise tasandid (mekanism, areng, funktsioon ja filogenees) omavahel suhestuvad.
Ta oli tuntud nii põhjalike välivaatluste kui ka hoolikalt kontrollitud eksperimentide poolest. Tinbergen töötas laialdaselt lindude peal — kuulsamad uurimisobjektid olid näiteks kalakajakad (herring gull) ja kolmekõrvuline okaspea (three-spined stickleback) — ning kasutas mudel- ja stimuleerimiskatseid, et näidata, kuidas kindlad välised signaalid (nn sign stimulus) vallandavad fikseeritud käitumismustreid (fixed action patterns) ning kuidas ülemäärased ehk "ülesuurendatud" signaalid (supernormal stimuli) võivad loomade reaktsioone tugevdada.
Peamised teaduslikud panused
- Fikseeritud tegevusmustrid ja signaalid: Tinbergen kirjeldas, kuidas teatud stiimulid tekitavad loomades väga täpselt korratavaid käitumisreaktsioone ning kuidas neid reaktsioone tuleb uurida nii mehhanismi kui ka evolutsiooni seisukohalt.
- Eksperimentaalne lähenemine välitingimustes: ta rõhutas, et käitumise mõistmiseks on vaja kombineerida põhjalikku vaatlust looduses ja kontrollitud eksperimentide kavandamist.
- Tunnetusraamistik — Tinbergeni neli küsimust: Tinbergen pakkus välja analüüsimudeli, mille järgi tasub käitumist uurida neljast vaatenurgast:
- mille poolt on käitumine põhjustatud (mõju/mehhanism),
- kuidas see käitumine individuaalselt areneb (ontogenees),
- mis on selle käitumise kohane funktsioon (adaptiivne tähtsus),
- kuidas käitumine on tekkinud ja muutunud liigi evolutsioonilises ajaloos (filogenees).
Kirjandus, filmid ja avalik tegevus
Tinbergen on autoriks olulistele teostele, näiteks The Study of Instinct, ning mitmetele populaarsetele ja teaduslikele artiklitele, mis mõjutasid nii bioloogia- kui psühholoogiateadust. 1960ndatel tegi Niko koostööd mitmete loodusfilmide, sealhulgas filmide "The Riddle of the Rook" (1972) ja "Signaalid ellujäämiseks" (1969), mis võitis samal aastal Itaalia auhinna ja 1971. aastal Ameerika sinise lindi. Tema filmid ja esinemised aitasid populaarustada loomade käitumise uurimist laiemale avalikkusele.
Auhinnad ja pärand
1973. aastal pälvis Tinbergen Nobeli preemia koos Karl von Frischi ja Konrad Lorenziga "avastuste eest, mis puudutasid individuaalsete ja sotsiaalsete käitumismustrite organiseerumist ja esilekutsumist". Tema töö kujundas kaasaegse etoloogia aluseid ning mõjutas oluliselt loomakäitumise, võrdleva psühholoogia ja evolutsioonilise bioloogia uurimismeetodeid. Tinbergeni lähenemine — kombineerida välivaatlust, laborikatseid ja teoreetilist raamistikku — jääb tänapäevalgi heaks praktikaks käitumisteadustes.
Tinbergen suri 21. detsembril 1988, jättes maha ulatusliku teadustöö ja püsiva mõju loomade käitumise uurimisele.
Tema elu aspektid
Niko, kellel oli kaks silmapaistvat venda, Luuk ja Jan, oli Teise maailmasõja ajal sõjavangis. Tema kogemus natside vangina tõi kaasa mõningaid lahkhelisid pikaajalise intellektuaalse koostööpartneri Konrad Lorenziga ning kulus mitu aastat, enne kui nad lepitasid omavahel.
Pärast sõda kolis Tinbergen Inglismaale, kus ta õpetas Oxfordi ülikoolis. Ta jäi Inglismaale oma ülejäänud eluks. Mitmetest tema Oxfordi kraadiõppuritest said hiljem silmapaistvad bioloogid; nende hulka kuuluvad Richard Dawkins, Marian Dawkins, Desmond Morris ja Iain Douglas Hamilton. Ta abiellus Elisabeth Rutteniga ja neil oli viis last.
Supernormaalsed stiimulid
Tinbergeni uurimused keskendusid sellele, mida ta nimetas supernormaalseteks stiimuliteks. See oli kontseptsioon, et kunstlik objekt võib olla instinkti tugevam vallandaja kui looduslik objekt, mille jaoks see instinkt algselt välja arenes.
Ta konstrueeris kipsmunad, et näha, milliseid linnud eelistavad istuda, ning leidis, et nad valivad suuremaid, rohkem märgistatud või küllastunuma värvusega mune - ja mustade polkadotidega päevavalge muna valitakse linnu enda kahvatute, plekiliste munade asemel.
Tinbergen leidis, et territoriaalsed isased kepikakalad ründavad puust kalamudelit jõulisemalt kui päris isaskala, kui selle alumine pool on punasem. Ta konstrueeris kartongist liblikanäidiseid, millel olid täpsemad märgid, millega isased liblikad püüdsid paarituda, eelistades tõelisi emaseid liblikaid. Superstimulatsioon näitas oma liialdustega selgelt, millised tunnused vallandasid reaktsiooni.
Neli küsimust
Ta on tuntud selle poolest, et tema arvates tuleks esitada neli küsimust, mida tuleks esitada iga looma käitumise kohta, ja need olid järgmised:
Lähimehhanismid:
- 1. Põhjuslikkus (mehhanism): millised stiimulid kutsuvad esile vastuse ja kuidas on see hiljutise õppimisega muutunud?
- 2. Areng (ontogeneesia): kuidas käitumine muutub vanusega ja millised varajased kogemused on käitumise ilmnemiseks vajalikud?
Lõplikud mehhanismid:
- 3. Evolutsioon (fülogeneesia): kuidas on see käitumine võrreldav sarnase käitumisega sugulasliikidel ja kuidas see on võinud tekkida?
- 4. Funktsioon (kohanemine): kuidas mõjutab käitumine looma ellujäämis- ja paljunemisvõimalusi?
Autism
Niko pidas oma Nobeli loengut laste autismi kohta, mida ta ja tema abikaasa olid juba mõnda aega uurinud.
Otsige