Niko Tinbergen
Nikolaas "Niko" Tinbergen (15. aprill 1907 - 21. detsember 1988) oli hollandi etoloog ja ornitoloog, kes jagas 1973. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemiat Karl von Frischi ja Konrad Lorenziga. Nende avastused olid seotud individuaalsete ja sotsiaalsete käitumismustrite ja nende tekkimise viisidega.
1960ndatel tegi Niko koostööd mitmete loodusfilmide, sealhulgas filmide "The Riddle of the Rook" (1972) ja "Signaalid ellujäämiseks" (1969), mis võitis samal aastal Itaalia auhinna ja 1971. aastal Ameerika sinise lindi.
Tema elu aspektid
Niko, kellel oli kaks silmapaistvat venda, Luuk ja Jan, oli Teise maailmasõja ajal sõjavangis. Tema kogemus natside vangina tõi kaasa mõningaid lahkhelisid pikaajalise intellektuaalse koostööpartneri Konrad Lorenziga ning kulus mitu aastat, enne kui nad lepitasid omavahel.
Pärast sõda kolis Tinbergen Inglismaale, kus ta õpetas Oxfordi ülikoolis. Ta jäi Inglismaale oma ülejäänud eluks. Mitmetest tema Oxfordi kraadiõppuritest said hiljem silmapaistvad bioloogid; nende hulka kuuluvad Richard Dawkins, Marian Dawkins, Desmond Morris ja Iain Douglas Hamilton. Ta abiellus Elisabeth Rutteniga ja neil oli viis last.
Supernormaalsed stiimulid
Tinbergeni uurimused keskendusid sellele, mida ta nimetas supernormaalseteks stiimuliteks. See oli kontseptsioon, et kunstlik objekt võib olla instinkti tugevam vallandaja kui looduslik objekt, mille jaoks see instinkt algselt välja arenes.
Ta konstrueeris kipsmunad, et näha, milliseid linnud eelistavad istuda, ning leidis, et nad valivad suuremaid, rohkem märgistatud või küllastunuma värvusega mune - ja mustade polkadotidega päevavalge muna valitakse linnu enda kahvatute, plekiliste munade asemel.
Tinbergen leidis, et territoriaalsed isased kepikakalad ründavad puust kalamudelit jõulisemalt kui päris isaskala, kui selle alumine pool on punasem. Ta konstrueeris kartongist liblikanäidiseid, millel olid täpsemad märgid, millega isased liblikad püüdsid paarituda, eelistades tõelisi emaseid liblikaid. Superstimulatsioon näitas oma liialdustega selgelt, millised tunnused vallandasid reaktsiooni.
Neli küsimust
Ta on tuntud selle poolest, et tema arvates tuleks esitada neli küsimust, mida tuleks esitada iga looma käitumise kohta, ja need olid järgmised:
Lähimehhanismid:
- 1. Põhjuslikkus (mehhanism): millised stiimulid kutsuvad esile vastuse ja kuidas on see hiljutise õppimisega muutunud?
- 2. Areng (ontogeneesia): kuidas käitumine muutub vanusega ja millised varajased kogemused on käitumise ilmnemiseks vajalikud?
Lõplikud mehhanismid:
- 3. Evolutsioon (fülogeneesia): kuidas on see käitumine võrreldav sarnase käitumisega sugulasliikidel ja kuidas see on võinud tekkida?
- 4. Funktsioon (kohanemine): kuidas mõjutab käitumine looma ellujäämis- ja paljunemisvõimalusi?
Autism
Niko pidas oma Nobeli loengut laste autismi kohta, mida ta ja tema abikaasa olid juba mõnda aega uurinud.
