Isiksusehäire või iseloomuhäire on selline häire, mille puhul inimene mõtleb, tunneb ja käitub teisiti, kui ühiskond temalt ootab. Kui enamiku inimeste puhul oleksid need omadused paindlikud, siis isiksusehäirega inimese puhul on need omadused jäigad ja toimimatud ning tekitavad püsivaid mustreid ja sageli püsivaid probleeme. Need mõtted, tunded ja käitumisviisid võivad põhjustada probleeme nii isikule kui ka teistele teda ümbritsevatele inimestele. Ameerika Ühendriikides, Ühendkuningriigis ja paljudes teistes riikides liigitatakse isiksusehäired teatud liiki psüühikahäirete alla ja neid ravivad meditsiinitöötajad. Umbes kümnel protsendil täiskasvanutest on isiksusehäired.

Tunnused ja kuidas isiksusehäire avaldub

  • Püsiv käitumismuster — mõtted, tunded ja suhtlemisviisid, mis on stabiilsed ja kestavad kaua (tavaliselt alates noorukieast või varasest täiskasvanueast).
  • Jäikus — isiku omadused takistavad kohanemist uute olukordadega, põhjustades töö- või suheteprobleeme.
  • Kannatus ja funktsioneerimisraskused — tihti tekib kannatus nii isikul endal (nt ärevus, depressioon) kui ka tema lähedastel, töösuhetes ja ühiskondlikus elus.
  • Riskid — mõned isiksusehäired on seotud suurenenud enesevigastamise, sõltuvuste ja enesetapuriskiga.

Tüübid ja klassifikatsioon

Levinud ja praktiline klassifikatsioon jagab isiksusehäired kolmesse "klassi" (DSM-süsteemi järgi):

  • Klaster A (imbedega sarnased): paranoiline, skisoidne, skisotüüpne — sageli eraldatud, veidi võõrdunud ja usaldamatud suhted.
  • Klaster B (emotsionaalsed ja ebastabiilsed): antisotsiaalne, piiripealne (borderline), histrioonne, nartsissistlik — impulsiivne käitumine, tugevad meeleolukõikumised ja probleemid enesehinnangu/vahe-inimeste suhetega.
  • Klaster C (ärev-kaarne): vältiv, sõltuv, obsessiiv-kompulsiivne isiksusehäire — häbelikkus, alalhoidlikkus, kontrolli- ja ärevusprobleemid.

Mõned riiklikud ja rahvusvahelised diagnostilised klassifikatsioonid (nt ICD-10) võivad kategooriaid veidi teisiti kirjeldada või rõhku panna teistsugustele tunnustele.

Põhjused ja riskitegurid

  • Geneetiline eelsoodumus — perekondlik esinemine suurendab riski.
  • Varajane keskkond ja lapsepõlve kogemused — traumad, hooletus, väärkohtlemine, ebastabiilne peresuhe võivad soodustada häire tekkimist.
  • Isiksuse areng — temperament ja varased suhtemustri kujunemised mõjutavad riskitaset.
  • Psühholoogilised ja sotsiaalsed stressorid — pikaajaline stress, sõltuvusprobleemid ja haigused võivad isiksuseprobleeme süvendada.

Diagnoos

Isiksusehäire diagnoos pannakse tavaliselt psühhiaatri või kliinilise psühholoogi poolt. Diagnoos põhineb:

  • pikaajalisel kliinilisel vestlusel ja anamneesil (ka lapsepõlve ja suhteajaloo uurimine),
  • vajadusel standardiseeritud küsimustikel ja struktuursetel intervjuudel (nt SCID, PID-5, muud isiksuse inventuurid),
  • diferentsiaaldiagnoosil — oluline on välistada teised psühhiaatrilised häired (nt meeleoluhäired, skisofreenia, autismispekter), meditsiinilised põhjused ja sõltuvused.

Ravi ja toimetulek

Peamine ravisuund on psühhoteraapia. Ravivõimalused ja lähenemised sõltuvad häire tüübist ja patsiendi vajadustest:

  • Psühhoteraapia — kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT), dialektiline käitumisteraapia (DBT) eriti piiripealse isiksusehäire puhul, mentalisatsiooni keskenduv teraapia (MBT), skeemteraapia ja psühhodünaamiline teraapia on efektiivsed erinevates juhtudes.
  • Ravimid — ei ravi isiksusehäiret täielikult, kuid võivad aidata sümptomite (näiteks ärevus, depressioon, meeleolukõikumised, psühhootilised episoodid) kontrollimisel; kasutatakse antidepressante, meeleolustabilisaatoreid, antipsühootikume ja mõnikord lühiajalisi ärevusvastaseid ravimeid.
  • Sotsiaalne tugi ja rehabilitatsioon — psühhoharidus, pereteraapia, töö- ja sotsiaalrehabilitatsioon, tugigrupid ja elukorralduse abi aitavad igapäevast toimetulekut parandada.
  • Kriisi- ja turvameetmed — enesetapumõtete või enesevigastamise korral vajalik kiire ja intensiivsem abi (hädaabiteenused, päevahoiu või hospitaliseerimise kaalumine).

Prognoos ja elu pärast diagnoosi

Isiksusehäire ei tähenda alati eluaegset halvenemist — paljud inimesed õpivad aja ja raviga paremini toime tulema. Mõned häired (nt mõned piiripealsed tunnused) võivad vanusega leeveneda. Edu sõltub sageli varajasest tunnustamisest, sobivast ravist ja sotsiaalsest toetusest.

Sagedased kaasuvad probleemid

  • meeleoluhäired (depressioon, bipolaarne häire),
  • ärevushäired,
  • aine kuritarvitamine ja sõltuvused,
  • sotsiaalsed ja tööalased raskused,
  • suurenenud eneserisk (eriti piiripealse isiksusehäire korral).

Kelle poole pöörduda ja millal abi otsida

  • kui püsivad suhtlemis- või käitumisprobleemid mõjutavad tööd, suhteid või turvalisust,
  • kui esineb korduvaid enesevigastusi või enesetapu mõtteid,
  • kui inimesed läheduses tunnevad pidevat stressi ja ei suuda olukorda kontrollida — pereteraapia või nõustamine võib aidata.

Nõuanded lähedastele

  • õpi haigusest — teadmine vähendab hirmu ja stigma,

Lõppsõna

Isiksusehäired on mitmekesised ja sageli keerulised häired, mis mõjutavad nii mõtlemist, tundeid kui ka suhteid. Õigeaegne diagnoos, sobiv psühhoteraapia ning sotsiaalne ja meditsiiniline tugi võivad oluliselt parandada inimese elu kvaliteeti. Stigma vähendamine ja teadlikkuse tõstmine aitavad inimestel otsida abi ilma häbita.