Masinapüstol – määratlus, tööpõhimõte ja omadused

Avasta masinapüstoli määratlus, tööpõhimõte, automaatika, padrunid ja peamised omadused — selge tehniline ülevaade ja ohutusnõuanded ühes artiklis.

Masinapüstol on tavaliselt käsirelvatüüpi tulirelv, mis suudab anda kas täisautomaatset või lühikesi järeltule (burst) laske. Täisautomaatne tähendab, et relv jätkab kiiret laskmist seni, kuni päästik on alla vajutatud ja hoitakse all. Järeltule režiimis sooritab relv iga päästikuvajutuse korral etteantud arvu kiireid laske (näiteks kolm lasku). Masinapüstolid tulistavad püstolipadrunitega, mis on samasugused tüüpilised püstolipadrunid nagu teistel käeshoitavatel püstolitel.

Masinapüstolid on enamasti iselaadivad, mis tähendab, et relv laeb pärast iga lasku automaatselt uue padruni padrunipesasse, kasutades selleks padruni tagasipõrget, surveefekti või muud sisselaskemehhanismi. Tavalised töörühmid, mida selleks kasutatakse, on lihtne tagasilöögimehhanism (blowback) ja uuemates mudelites viivitusega (delayed) lahendused, mis parandavad kontrollitavust ja ohutust.

Tööpõhimõte ja ehitus

Masinapüstoli põhilised osad ja tööetapid on:

• padrunite hoidmine ajutises hoidjas ehk ajakirjas (mida sageli kutsutakse ka kast-tüüpi ajakirjaks);
• päästiku ja tulirežiimi valija, mis määrab kas poolautomaatse, järeltule või täisautomaadi režiimi;
• laadimis- ja väljalaske mehhanism, mis juhib padruni sisestamist ja tühja padrunikorvi väljutamist;
• püssitoru (kabiin) ja suunamise elemendid (nt sihikud, varrukad, kokkupandavad stabiliseerivad varred), mis aitavad suunata lasku ja parandada täpsust.

Tulirežiimid, täpsus ja juhitavus

Masinapüstolite tulekiirus (rounds per minute) on väga kõrge võrreldes tavaliste püstolitega — tüüpiliselt sadu laskemõõdikuid minutis (nt 600–1200 lööki minutis). Suur tulirežiim teeb nende kasutamise lühikestel distantsidel väga efektiivseks, kuid raskendab täpset laskmist pikkadel distantsidel ja kontrolli säilitamist täisautomaatrežiimis. Seetõttu varustatakse paljusid mudeleid burst-režiimiga, stabiliseerivate varte või laskupehmenditega ning mõnikord ka käepidemete või reguleeritavate laskupiirkondadega kontrolli parandamiseks.

Kasutus ja omadused

Masinapüstolid on mõeldud eelkõige lähivõitluseks, taktikalistele operatsioonidele ja olukordadesse, kus on vaja kompaktset automaatrelva: politsei eriüksused, kaitseväe üksused, sõjalised meeskonnad ja mõnikord tsiviilrelvana teatud jurisdiktsioonides. Erinevus masinapüstoli ja suurema submachine gun’i või ründerelva vahel on peamiselt suuruses ja käepidamises — masinapüstol on väiksem ja sageli ühe käega hoitav, kuigi kontrollitavamaks kasutamiseks kipub seda hoidma kahe käega või varre abil.

Eelised ja puudused

• Eelised: kompaktne suurus, kõrge tuletempo, hea mobiliseeritavus lähikontaktis, sobiv taktikaliste operatsioonide jaoks.
• Puudused: piiratud efektiivne laskekaugus (tavaliselt kuni paarsada meetrit), raskem kontroll täisautomaatrežiimis, suurem padrunite tarbimine ja soojenemisoht, ning tugev tagasilöök sõltuvalt kaliibrist.

Kalibrid, lisavarustus ja seaduslikkus

Levinuimad masinapüstolite kaliibrid on 9×19 mm Parabellum, aga kasutatakse ka .45 ACP, .40 S&W ja muid püstolitasemel patrone. Masinapüstolid võivad olla varustatud täiendava varuga, kokkupandava toe, summuti või pikema sihikuga, et parandada juhitavust ja funktsionaalsust. Paljudes riikides on täisautomaatsete relvade, sealhulgas masinapüstolite omamine rangelt reguleeritud või keelatud ilma vastava loadeta, seega on nende kasutamine ja levik tihedalt seadusandluse poolt piiratud.

Kokkuvõttes on masinapüstol spetsiifiline relvatüüp, mis ühendab püstoli kompaktse mõõtme ja automaatse laskekompetentsi. Selle tugevused tulevad esile lühikestel distantsidel ja tihedates olukordades, samas kui piirangud väljenduvad kontrollitavuse ja täpsuse vähenemises pikematel vahemaadel.

Ajalugu

Esimene tõeline kuulipilduja oli 1918. aastal kasutusele võetud Saksa MP-18. See tulistas 9mm Parabellumi padrunit. See kasutas 20 padrunit mahutavat külglastetavat hoidikut.

Sakslased muutsid mõned püstolid, nagu Luger, masinapüstoliteks. Nad leiutasid I maailmasõjas Saksa suurtükiväe meeskonnale Lugeri tüübi nimega Luger P08. Sellel oli pikem barrel ja 32 padrunit sisaldav ümmarguse trummi kujuga hoidik. Seda anti suurtükiväelastele, et nad saaksid end kaitsta.

1951. aastal töötas Venemaa armee välja Stechkin APSi, mis võis tulistada nii padrunitulega kui ka täisautomaatselt. Kui relva kasutati padrunitule või automaattehnikaga, soovitati kasutajatel kasutada puukangi, et nad saaksid relva paremini kontrollida. Üks probleem masinapüstolide puhul on see, et need kipuvad laskmisel ülespoole tõusma, mistõttu kuulid jäävad sihtmärgist mööda.

1990-2000ndad aastad

1990ndatel ja 2000ndatel aastatel, kui üha enam sõdureid hakkas kandma kõvakeraamilise soomusega kuuliveste, muutus kuulipilduja sõjalises kasutuses vähem kasulikuks. Väikese võimsusega püstoli laskemoon ei suutnud läbida keraamilise kattega Kevlarist sõjaväelaste vestid. Selle tulemusena hakkasid armeed välja andma uut relva, isikukaitserelva ehk PDW. PDW tulistab soomustläbistavat, suurema võimsusega laskemoona, mis suudab läbida kuulikindlad vestid.

Luger P08 võis tulistada täisautomaatselt.


MP-18 oli esimene kuulipilduja. Kuigi sellel oli puust varras nagu püssil, tulistas see püstolipadrunitega.

Otsing