Przewalski hobune (Equus przewalskii) — Mongoolia metsik ja ohustatud hobune

Przewalski hobune — Mongoolia metsik ja ohustatud hobune. Haruldane taasasustatud metshobune, elupaikade kaitse ja taastumine Kesk-Aasia steppidel.

Przewalski hobune (Equus przewalskii või E. ferus przewalskii) on mongoli metshobune ja üks lähimaid sugulasi koduhobusele. Need kaks hobuslast võivad ristuda ja anda viljakaid järglasi. Paljud teadlased käsitlevad Przewalski hobust kui alamliiki metshobusest (Equus ferus). Liik on kodumaine Kesk-Aasia steppides, eriti Mongoolias, kus teda kohalikult kutsutakse "takhi".

Przewalski hobune on lühem ja robustsem kui enamik koduhobuseid: õla kõrgus on tavaliselt umbes 120–140 cm ja kaal 200–350 kg. Karvkate on heledat kirevat (dun) tooni, lühike ja püstine saba- ning kaelakarv (puudub tavaliselt ettenahkiv "tukk"), seljal on tume dorsaaltriip ning tihti ka triibud jalgadel. Poegadel on sündides sageli tumedam värv, mis vananedes heledamaks muutub. Genetiliselt on oluline iseärasus, et Przewalski hobusel on 66 kromosoomi, koduhobusel tavaliselt 64, kuid hoolimata sellest on ristuvad paaritused võimalikud ja viljakad.

Eluviisilt on Przewalski hobused karjalised: isased moodustavad noorloomadest ja vanematest isastest koosnevaid "poistekarju", emased elavad tavaliselt emaste, poegade ja ühe isase haremis. Toiduks on peamiselt rohttaimed — nad on kohastunud karmide steppide rohususega, taluvad kuiva ja külma ilma ning liiguvad päeviti toidujärgudel laiali. Sigimisperiood ja rasedusperiood sarnanevad koduhobustega: tiinus kestab umbkaudu 11 kuud ja tavaliselt sünnib üks vars.

Võitlused inimtegevuse ja kliimamuutustega viisid Przewalski hobuse väljasuremiseni vabas loodusena 20. sajandi keskpaiku. Peamised ohud olid ulatuslik jahipidamine, elupaikade kadu ning konkurents kariloomadega. Lõpuks säilis liik vaid väikese algpõhjaga vangistuses ikkagi väga piiratud aretuspopulatsioonina. Tänu rahvusvaheliselt koordineeritud tõuaretusele loomaaedades ja eriprojektidele õnnestus säilitada piisav hulk isendeid taastamiseks.

Tänu pidevatele taastamisprogrammidel on Przewalski hobune taasasustatud Mongooliasse ja Hiinasse ning neid leidub mitmetes looduskaitsealadel ja rahvusparkides. Esimesed edukad taasasustamised Mongoolias algasid 1990. aastate alguses (nt Khustain Nuruu rahvuspark) ning jätkuvad pideva jälgimise, nišihaldamise ja geneetilise juhtimisega. 2002. aasta seisuga hinnati maailmas olevat umbes 1000 isendit; tänu taastamisprogrammidele on arvukus sellest ajast kasvanud — praegu leidub nii vangistuses kui looduses rohkem isendeid ning vabas looduses on taaselustatud populatsioonid, kuigi neid tuleb jätkuvalt hoolikalt kaitsta ja genepõhja säilitada.

Przewalski hobune on rahvusvaheliselt kaitse all ning IUCN liigina on tema seisund pööratud tähelepanu alla (kaitsealune / ohustatud). Eduka taastamise aluseks on olnud tihe rahvusvaheline koostöö: loomaaiad ja aretusprogrammid pidid koordineerima aretuspõlvkondade ja genepanga haldust, vältimaks edasist inbriidingut. Ka edaspidised väljakutsed — nagu haigused, elupaikade kitsenemine, kliimamuutused ja inimeste ning kariloomade surve — nõuavad jätkuvat seiret ja kaitsetööd.

Przewalski hobune on lisaks looduskaitselisele tähtsusele ka kultuuriliselt oluline liik Kesk-Aasias ning tema taastumine on tihti toodud näiteks edust liigi päästmisel väljasuremisohust. Edasiseks püsimiseks on hädavajalik jätkata looduskaitsealasid, tõhusat geneetilist juhtimist ning kohalike kogukondade kaasamist.

Otsing