Vaatlus
Vaatlus on intelligentse elusolendi (nt inimese) tegevus, mis tajub ja omastab teadmisi nähtuse kohta oma varasemate teadmiste ja ideede raamistikus.
Vaatlemine on midagi enamat kui lihtsalt vaatlemine: Vaatlemine eeldab vaatlemist ja teadmiste otsimist.
Enesemääratlusvahenditest pärinevad tähelepanekud on sageli ebausaldusväärsed. Selliseid tähelepanekuid on raske korrata, sest need võivad varieeruda isegi samade stiimulite suhtes. Seega ei ole neist palju kasu sellistes täppisteadustes nagu füüsika, mis nõuavad isemääratlemata instrumente. Seetõttu on sageli vaja kasutada mitmesuguseid tehnilisi vahendeid, nagu spektromeetrid, ostsilloskoobid, kaamerad, teleskoobid, interferomeetrid, lindistusseadmed, termomeetrid jne, ning selliseid vahendeid nagu kellad, skaalad, mis aitavad parandada vaatlusest saadud teabe täpsust, kvaliteeti ja kasulikkust.
Teaduse täpsus ja tohutu edu on eelkõige tingitud teaduse uuritava reaalsuse vaatluse täpsusest ja objektiivsusest (st korratavusest).
Vaatluse roll teaduslikus meetodis
Teaduslik meetod viitab meetoditele, mille abil uuritakse nähtusi, omandatakse uusi teadmisi või parandatakse ja integreeritakse varasemaid teadmisi. Selleks, et uurimismeetodit saaks nimetada teaduslikuks, peab see põhinema jälgitavate, empiiriliste ja mõõdetavate tõendite kogumisel, mille puhul järgitakse konkreetseid arutluspõhimõtteid. Teaduslik meetod koosneb andmete kogumisest vaatluste ja katsete abil ning hüpoteeside püstitamisest ja testimisest.
Kuigi menetlused on eri uurimisvaldkondades erinevad, eristavad teaduslikku uurimist teistest teadmismeetoditest kindlad tunnused. Teadlased esitavad hüpoteese kui nähtuste seletusi ja kavandavad eksperimentaaluuringuid nende hüpoteeside kontrollimiseks. Need sammud peavad olema korratavad, et usaldusväärselt ennustada tulevasi tulemusi. Teooriad, mis hõlmavad laiemaid uurimisvaldkondi, võivad siduda paljud hüpoteesid ühtseks struktuuriks. See omakorda võib aidata moodustada uusi hüpoteese või asetada hüpoteeside rühmad konteksti.
Muude aspektide hulgas, mida erinevad uurimisvaldkonnad jagavad, on veendumus, et protsess peab olema objektiivne, et vähendada tulemuste erapoolikut tõlgendamist. Teine põhiline ootus on dokumenteerida, arhiveerida ja jagada kõiki andmeid ja metoodikat, et need oleksid kättesaadavad teistele teadlastele hoolikaks kontrollimiseks, võimaldades seeläbi teistele teadlastele võimaluse kontrollida tulemusi, püüdes neid reprodutseerida. See tava, mida nimetatakse täielikuks avalikustamiseks, võimaldab ka nende andmete usaldusväärsuse statistilisi mõõtmisi.
Testimine ja täiustamine
Teaduslik protsess on iteratiivne. Igas etapis on võimalik, et mõni kaalutlus viib teadlase protsessi varasemat osa kordama. Huvitava hüpoteesi väljatöötamise ebaõnnestumine võib viia teadlase vaatlusaluse teema uuesti määratlemisele. Kui hüpotees ei anna huvitavaid ja kontrollitavaid ennustusi, võib see viia hüpoteesi või teema määratluse uuesti läbivaatamiseni. Kui katse ei anna huvitavaid tulemusi, võib teadlane vaadata uuesti läbi katsemeetodi, hüpoteesi või teema määratluse.
Teised teadlased võivad alustada oma teadusuuringuid ja osaleda protsessis mis tahes etapis. Nad võivad võtta üle iseloomustuse ja sõnastada oma hüpoteesi või võtta vastu hüpoteesi ja tuletada omaenda ennustused. Sageli ei tee eksperimenti see, kes ennustuse tegi, ja iseloomustus põhineb kellegi teise tehtud katsetel. Avaldatud katsete tulemused võivad samuti olla hüpoteesiks, mis ennustab nende enda reprodutseeritavust.
Küsimused ja vastused
K: Mis on vaatlus?
V: Vaatlus on intelligentse elusolendi (nt inimese) tegevus, mis tajub ja omastab teadmisi nähtuse kohta oma varasemate teadmiste ja ideede raamistikus.
K: Mille poolest erineb vaatlus lihtsalt vaatlemisest?
V: Vaatlemine nõuab enamat kui lihtsalt vaatlemist; see hõlmab aktiivset teadmiste otsimist, sageli eksperimenteerimise kaudu.
K: Miks on iseenesestmõistetavatest vahenditest pärinevad vaatlused ebausaldusväärsed?
V: Enesemääratlusvahendid võivad anda erinevaid tulemusi isegi siis, kui neile esitatakse samad stiimulid, mistõttu on neid raske korrata ja need ei ole väga kasulikud täpsete teaduste puhul, nagu füüsika, mis nõuavad täpseid mõõtmisi.
K: Millist tüüpi tehnilisi instrumente kasutatakse vaatluse teel saadud teabe täpsuse ja kvaliteedi parandamiseks?
V: Tehniliste instrumentide hulka kuuluvad näiteks spektromeetrid, ostsilloskoobid, kaamerad, teleskoobid, interferomeetrid, magnetofonid, termomeetrid jne, samuti sellised vahendid nagu kellad ja kaalud, mis aitavad suurendada täpsust ja kasulikkust.
K: Kuidas on teaduses saavutatud täpsus?
V: Teaduse täpsus ja edu on saavutatud tänu täpsetele ja objektiivsetele (st korratavatele) vaatlustele, mida tehakse teaduse poolt uuritava reaalsuse kohta.
