Darwin 1872: Emotsioonide väljendus inimestes ja loomades

"Emotsioonide avaldumine inimeses ja loomades" on Charles Darwini kolmas suur teos evolutsiooniteooria kohta pärast "Liikide tekkimisest" (1859) ja "Inimese põlvnemine" (1871).

Darwin pidas seda "Inimese põlvnemise" üheks osaks. See raamat oli aga juba üsna pikk: see ilmus kahes köites. Nii et "Emotsioonide väljendus" avaldati 1872. aastal eraldi.

Raamat räägib sellest, kuidas inimese ja teiste imetajate näod ja teod näitavad emotsionaalset elu. Darwin esitab ideid, et meie tunnetussüsteemid on päritud ja arenenud sarnaselt inimese ja loomade tuttavlikumate struktuursete aspektidega.

Ta uurib selliste inimlike omaduste päritolu nagu kulmude tõstmine üllatushetkedel ja vaimne segadus, mis tavaliselt kaasneb punastamisega. Raamat on väga tähelepanuväärne selle poolest, et see on esimene raamat, milles kasutatakse teadusliku tõendusmaterjali näitamiseks peamiselt fotosid. Uurimisvaldkonda nimetatakse nüüd käitumisgeneetikaks. Üheks tõendusmaterjaliks, mida ta kasutab, on see, kuidas paljudel erinevatel rahvastel maailma eri paigas on sarnased näo- ja emotsionaalsed reaktsioonid.

Darwini põhipunktid olid järgmised: kogu inimliigi ühtne päritolu ja universaalsed inimväljendid. Samuti on ilmsed seosed inimese emotsioonide väljendusviiside ja teiste imetajate emotsioonide väljendusviiside vahel. Meie emotsionaalsed ilmingud on kohandatud paljudele imetajatele ühisest emotsionaalsete ilmingute põhikomplektist. Emotsionaalsed ilmingud on päritud, automaatsed ja neid on raske meie teadliku mõistusega kontrollida. Neid juhib iidne alateadvus. Kaasaegsed uuringud on näidanud, et on äärmiselt raske vältida oma emotsioonide näitamist.

"Väljenduse" saksakeelne tõlge ilmus 1872. aastal; hollandi ja prantsuse keelne versioon järgnesid 1873. ja 1874. aastal. Teine, vaid väikeste muudatustega väljaanne ilmus 1890. aastal.

Darwini meetod ja tõendusmaterjal

Darwin kogus oma raamatu jaoks erakordselt mitmekesist materjali: ta kasutas isiklikke tähelepanekuid, kirjavahetust paljude eksperdiga (näiteks loomakasvatajad, arstide, reisijate ja missionäridega), kirjalikke allikaid ning suuri hulki fotosid ja illustratsioone. Ta saatis küsimustikke ja päringuid eri rahvuste ja kultuuride esindajatele, et võrrelda näoilmeid ja käitumuslikke reaktsioone üle maailma. See võimas dokumenteerimine oli üks esimesi teaduslikke katseid näidata emotsioonide universaalsust.

Peamised teoreetilised põhimõtted

Darwin sõnastas emotsioonide väljenduse seletamiseks kolm peamist mehhanismi:

• Teenivad harjumused (serviceable associated habits) – käitumuslikud reaktsioonid, mis algselt olid kasulikud (nt kaitse, toitumine) ja muutusid hiljem väljenduseks, mis annab infot teisele isendile.
• Vastandlikkus (principle of antithesis) – vastandlikud tunded väljenduvad sageli vastandlike kehakeeltega (näiteks lahtiavanev ja lõdvestunud kehahoiak versus pinges ja kokku tõmbunud poos).
• Närvisüsteemi otsene mõju (direct action of the nervous system) – teatud ilmingud tekivad automaatselt närvisüsteemi poolt, ilma et neil oleks selget kasulikku eelmist funktsiooni (näiteks punastamine on peamiselt inimspetsiifiline reaktsioon).

Näited ja tähelepanekud

Darwin toob hulga konkreetseid näiteid: kulmude tõstmine üllatuse korral, hammaste paljastamine agressiooni või hirmu puhul, naeratuse ja kehavigastuste seosed ning inimese punastamine kui erandlik inimreaktsioon. Ta uuris ka laste ja loomade kõrvalseisundite sarnaseid väljendeid, tuues välja evolutsioonilise seose inimeste ja teiste imetajate vahel.

Vastuvõtt ja teaduslik pärand

Raamat mõjutas tugevalt hilisemat psühholoogia, etoloogia ja antropoloogia arengut. 20. sajandi keskel kinnitasid Paul Ekmani jt kultuuridevahelised uuringud, et mõned põhiemotsioonid (nt rõõm, viha, hirm, üllatus, kurbus, vastikus) on tõepoolest universaalsed ja neid väljendatakse sarnaste näoilmetega eri rahvustes. Darwiniga alguse saanud uurimissuund on arenenud sellistesse distsipliinidesse nagu mõjutundearvutus (affective neuroscience), käitumisgeneetika ja näoilmete kodeerimise süsteemid (nt FACS).

Kaasaegne kriitika ja täiendused

Kuigi Darwini põhimõtted on paljuski püsima jäänud, on tema meetoditel ka piire: valimite esindatus, andmete anekdootlik iseloom ja kontrollitud eksperimentide puudumine. Ka on täheldatud, et väljendusi modifitseerivad tugevalt kultuurilised 'display rules' – sotsiaalsed normid, mis reguleerivad, milliseid tundeid avalikult näidata tohib. Tänapäeva uurimused näitavad, et emotsioonide väljendus on nii bioloogiliste kui ka kultuuriliste mõjurite tulemus: osa on pärilik ja automaatne, osa õpitud ja kontekstitundlik.

Oluline tähendus tänapäeval

Darwini töö jäi ajalooliselt oluliseks sillaks bioloogia ja psühholoogia vahel. Tema rõhuasetus evolutsioonilisel selgitusel aitas mõista, miks emotsioonid on inimesele ja teistele loomadele nii kesksed: need vahendavad info jagamist, tugevdavad sotsiaalseid sidemeid ja võivad aidata ellujäämisel. Tema kasutatud fotod ja globaalsed võrdlused olid teadusliku praktikaga revolutsioonilised ning on jätnud püsiva jälje emotsioonide uurimisse.

Lisaks mainitud tõlgetele on raamat tänase päevani uurimis- ja huvialaluse kirjanduse oluline allikas, mida tsiteeritakse nii ajalooliste analüüside kui ka kaasaegsete emotsiooniteaduste tööde kontekstis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Charles Darwini kolmanda suure evolutsiooniteoreetilise teose pealkiri?

K: Millal see raamat avaldati?

K: Millest raamat räägib?

K: Kuidas Darwin oma ideid esitab?

K: Millist liiki tõendeid kasutab Darwin oma teooriate toetamiseks?

K: Millised on mõned põhilised punktid, mida Darwin selles teoses esitab?

K: Millistesse keeltesse on "The Expression" tõlgitud?

Otsing