Federico Fellini (sündinud 20. jaanuaril 1920 Riminis, surnud 31. oktoobril 1993 Roomas) oli tuntud itaalia filmitegija ja režissöör, kelle loomingus põimusid mälestused, unenäod ja fantaasia. Tema filmid eristuvad rikkalike visuaalsete detailide, karikatuurse huumori ja sügava inimlikkuse kombinatsiooniga ning on mõjutanud paljusid filmitegijaid üle maailma.
Varajane elu ja karjääri algus
Fellini kasvas üles Riminis, kus ta juba noorena tegi joonistusi ja karikatuure. Enne filmimaailma tulekut töötas ta ajakirjaniku ja koomiksijoonistajana ning joonistas reklaamipilte ja plakatitöid kinole. Tema esimene suurem tunnustus tuli just joonistustest: 1944. aastal avas ta Roomas poe, kus müüdi tema ja teiste Itaalia kino- ja kultuurintelektuaalide töid. Pood kandis nime (inglise keeles) "The Funny Face Shop".
Koostöö ja loomepraktika
Fellini alustas filmiga seotud tööd peamiselt stsenaariumikirjutajana ning tegi koostööd mitme tuntud režissööriga. Ta kirjutas stsenaariume ja katkestas raadiosaadetele mõeldud tekste ning aitas teiste hulgas ka Roberto Rossellini filmide juures — osales Rossellini "Roma Città Aperta" valmimises ning aitas kirjutada ka filmile "Paisà". Samuti kirjutas ta tekste režissööridele nagu Alberto Lattuada, Pietro Germi ja Luigi Comencini.
Lisaks kirjalikule tööl oli talle oluline koostöö muusikute ja näitlejatega. Kohtumine helilooja Nino Rotaga filmi "Lo Sceicco Bianco" tegemisel osutus saatuslikuks: Rota jäi tema usalduslikuks kaaslaseks ning kirjutas muusika paljudele Fellini filmidele kogu eduka karjääri jooksul.
Tähtsamad filmid ja looming
Fellini esimeseks iseseisvalt lavastatud suureks mängufilmiks oli "Lo Sceicco Bianco" (1951), mille peaosas oli Alberto Sordi ning mille stsenaristideks olid Michelangelo Antonioni ja Ennio Flaiano. Sellel filmil oli oluline roll Fellini nime tuntuse kasvus ja edasises suunamuutuses filmikunstis.
Tema hilisemates suurteostes kombineerub reaalsus ja fantaasia: tuntud on näiteks La Strada, Le notti di Cabiria, La Dolce Vita, 8½ ja Amarcord. Nendes filmides uurib Fellini sageli identiteeti, kunstniku ja ühiskonna suhet, mälestusi ning unenäolisust. Tema visuaalne stiil — groteskne, poeetiline ja lavastlik — muutis ta üheks 20. sajandi mõjukaimaks režissööriks.
Stabiilsed koostööpartnerid
Fellini töötas sageli koos samade näitlejate ja meeskonnaliikmetega. Tema abikaasa ja eluaegne kaasnäitleja oli Giulietta Masina, kelle loomingu kaudu sai paljudes filmides esilekarjatatud emotsionaalne sügavus. Teised sageli kasutatud näitlejad olid Marcello Mastroianni, Alberto Sordi ja Anita Ekberg. Tema pikaaegne heliloomeline partner oli Nino Rota, kelle muusika aitas kujundada Fellini unenäolist atmosfääri.
Isiklik elu
Fellini oli 1943. aastast kuni surmani abielus näitlejanna Giulietta Masina (1921–1994). 1945. aastal sündinud poeg suri kahe nädala vanusena; see jäi Fellini ja Masina ainukeseks lapseks. Giulietta Masina mängis paljudes tema filmides ning nende isiklik ja tööalane partnerlus oli tema elu ja loomingule väga oluline.
Muud tegevused
Lisaks filmide ja stsenaariumite kirjutamisele tegi Fellini ka koomilisi ja karikatuurseid joonistusi (peamiselt pliiatsiga paberile). Ta joonistas nii portreesid kui ka stsenaarioillustratsioone ning tema joonistused olid sageli terava huumoriga ja kirjeldasid inimtüüpe, kes hiljem ilmusid tema filmides.
Auhinnad ja pärand
Fellini looming pälvis palju rahvusvahelisi tunnustusi ja auhindu. Ta on üks tuntumaid ja mõjukamaid Itaalia režissööre, kelle filmid on mõjutanud nii kinopublikku kui ka tulevasi filmitegijaid. 1987. aastal sai ta BAFTA Akadeemia stipendiumiauhinna, mis on elutööpreemia. 1993. aastal pälvis ta tunnustuse ka Ameerika filmikunsti akadeemialt — talle anti elutöö eest Oscari auhind.
Fellini mõju ja järeltulijad
Federico Fellini on jätnud püsiva jälje maailma kinokunsti: tema visuaalne keel, sügav inimlik huumor ja unenäoline narratiiv on innustanud lugematuid režissööre, kunstnikke ja filmihuvilisi. Tema filmid kuuluvad paljude filmikoolide õppekavadesse ja neid analüüsitakse nii filmi- kui kultuuriloolistes uuringutes.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Fellini oli autor, kes muutis filmikunsti keelt — tema lood on samaaegselt nostalgilised, grotesksed ja ülimalt inimlikud, jättes vaatajale elava ja kestva mulje.
