Nihilism: tähendus, ajalugu ja filosoofilised ideed

Avasta nihilismi tähendus, ajalugu ja filosoofilised ideed: Nietzsche, Dostojevski, revolutsioonilised mõjud ning kuidas nihilism mõjutab moraali ja elu tähendust.

Nihilism tuleneb ladinakeelsest nihil'ist ehk mitte millestki. See on laiemalt uskumus või seisukoht, et paljudeks peetavad tõed, traditsioonilised väärtused ja institutsioonid on argumendiga alusetud või kunstlikud. Mõistet "nihilism" võib kasutada ka idee kirjeldamiseks, et elul või maailmal puudub selge tähendus või eesmärk. Nihilistid väidavad sageli, et objektiivset või universaalset moraali ei ole olemas ning et moraalilised reeglid on inimeste poolt loodud või konstrueeritud. Paljud inimesed mõtlevad nihilismi puhul saksa filosoofile Friedrich Nietzschele, sest tema kriitika traditsioonilise moraali suhtes tõstis seda teemat laiemasse teadlikkusse. Nietzsche diagnoosis kultuurilist nihilismi — väärtuste lagunemist — ja kutsus üles selle ületamiseks inimlikku eneseülehindamist ja uute väärtuste loomist (tema käsitlused, nagu ülim inimene ehk Übermensch ja väärtuste ümberhindamine, püüdsid pakkuda alternatiivi pelgalt pessimistlikule meelestatusele).

Mihhail Bakunini (1814-1876) teoses "Reaktsioon Saksamaal" (1842) on see lõik: "Usaldagem seega igavest Vaimu, mis hävitab ja hävitab ainult sellepärast, et ta on kogu elu mõistetamatu ja igavene allikas. Hävitamise kirg on ka loov kirg!" Selle citatsiooni kaudu paistab läbi ideede radikaalne ja revolutsiooniline pool: hävitamine kui vabanemine vanadest struktuuridest, mis võib avada tee uutele vormidele. Termin sai populaarseks Ivan Turgenevi romaanis "Isad ja pojad" (1862). Selle kangelane Bazarov oli nihilist — ratsionaalne, autoriteedi vastu kriitiline noor mees, kelle kujutamine aitas sõna levikule ja arutelule selle tähenduse üle.

Varjundid ja tüüpid

Nihilism pole ühetaoline. Peamised vormid on:

• Moraalne nihilism — arvamus, et eetilisi väärtusi või objektiivset headust/kurjust ei eksisteeri.
• Eksistentsiaalne nihilism — väide, et elu ei oma lõplikku mõtet või eesmärki.
• Metafüüsiline (ontoloogiline) nihilism — skeptiline seisukoht objektiivse reaalsuse või teatud olemisvormide suhtes.
• Epistemoloogiline nihilism — teadmise või tõe võimaluse eitamine või sellise skepsise rõhutamine.
• Poliitteguriline nihilism — praktiline või ideoloogiline vastandumine olemasolevatele võimustruktuuridele, mis võib viia radikaalse tegevuseni.

Nende vormide vahel on palju ülekatet ning sama inimene võib näiteks olla eksistentsiaalselt pessimistlik, ent mitte aktsepteerida moraalset nihilismi igas detailis.

Nihilism ja revolutsiooniline liikumine Venemaal

Nihilism mängis olulist rolli 19. sajandi Venemaa intellektuaalses ja poliitilises elus. Nihilismist sai üheks ideoloogiliseks lähtekohaks neile, kes soovisid radikaalseid ühiskondlikke muutusi. Nihilism oli suure osa revolutsioonilise terrorismi aluseks. Selle võttis üle venelane Sergei Neštčajev, kes kirjutas Lenini mõjutanud pamfleti (tuntud kui "Revolutsiooni kathehism" ehk "Catechism of a Revolutionary"). Neštšajevi äärmuslikud meetodid ja salajane organisatsiooniline stiil mõjutasid ja hirmutasid paljusid; tema ideed leidsid järgijaid ning tekitasid laialdast poleemikat revolutsioonilistes ringkondades. Selline praktika ja ideoloogia aitasid kujundada kujutlust nihilismist kui radikaalsest hävituslikust jõust, kuigi tegelikkuses olid nihilistlikud hoiakud mitmekesisemad.

Dostojevski kuulus 20ndates eluaastates nihilistide gruppi ning tema isiklikud kogemused ning nägemused tollasest radikaalsest liikumisest mõjutasid tugevalt tema kirjandust. Selle tagajärjel oli ta kümme aastat eksiilis. Tema romaan "Kuradid" (ehk "Omanikud) käsitleb Nečajevi-laadseid kujutisi ning näitab äärmuslike ideede moraalseid ja sotsiaalseid tagajärgi. Tema kuulus romaan "Kuritegu ja karistus" käsitleb samuti moraalset dilemmat ning inimese vastutust ja süüd — teemad, mis saavad sageli nihilisma diskussioonides keskseks.

Poliitilised tagajärjed

Tsaar Aleksander II mõrvamine (13. märts 1881) pommiplahvatuste abil oli seotud rühmituste ja isikutega, kes ammutasid inspiratsiooni radikaalsetest ideedest. Seda sündmust kasutati põhjenduseks repressioonide ja nihilistlike rühmituste vastu suunatud meetmete karmistamiseks ning see tõi kaasa nihilistliku liikumise purustamise ja repressiivse vastureaktsiooni. Siiski tuleb rõhutada, et kõik nihilistid ei toetunud vägivallale ning liikumine ise oli mitmetahuline — hulgaliselt filosoofilisi, kirjanduslikke ja sotsiaalseid voole segunesid omavahel.

Nihilismi mõju kultuurile ja kaasaeg

Nihilism on jätkuvalt oluline teema filosoofias, kirjanduses, kunstis ja populaarteadetes. 20. sajandi eksistentsialism (nt Sartre, Camus) grapples with meaninglessness but often offers ways to create personal meaning despite objective absurdity. Tänapäeval kasutatakse sõna "nihilism" sageli laiemas tähenduses — vahel ekslikult sünonüümina küünilisuse, apaatia või moraalse purustamisega. Filosoofiliselt aga kutsub nihilism üles kriitilisele analüüsile sellest, millele me väärtusi nagu õigus, õiguslus ja heaolu toetame.

Lõpuks võib nihilismi näha nii ohu kui ka võimalusena: ohu seoses nihilistlike sotsiaalsete tagajärgede ja vägivalla õigustamisega, kuid ka võimalusena vabaneda vananenud dogmadest ja luua teadlikult uusi eetilisi ja eksistentsiaalseid vastuseid. Mõistmine, mida täpselt iga autor või rühmitus nihilismiga silmas peab, on seetõttu oluline, et vältida lihtsustatud järeldusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on nihilism?

K: Kes on kirjutanud nihilismist?

K: Kuidas seletas Nietzsche nihilismi?

K: Kes populariseeris sõna "nihilism"?

K: Mida arvas Fjodor Dostojevski nihilismist?

Küsimus: Kuidas Nietzsche suhtus kristluse rolli väärtuste hävitamises?

K: Kas budism on nagu nihilism?

Otsing