Mikhail Bakunin

Ajalugu

Mihhail sündis Vene impeeriumis Vene aadliperekonnas. Noorena oli ta Vene armee nooremohvitser, kuid 1835. aastal loobus ta oma ametist. Ta läks Moskvasse kooli filosoofiat õppima ja hakkas osalema radikaalsetes rühmitustes, kus Aleksander Herzen avaldas talle suurt mõju. Bakunin lahkus Venemaalt 1842. aastal Dresdenisse ja lõpuks Pariisi, kus ta kohtus George Sandi, Pierre-Joseph Proudhoni ja Karl Marxiga.

Lõpuks küüditati ta Prantsusmaalt, kuna ta oli rääkinud Venemaa poolt Poola allasurumise vastu. 1849. aastal arreteeriti ta Dresdenis, kuna osales 1848. aasta Tšehhi mässus. Ta anti üle Venemaale, kus ta vangistati Peter-Pauli kindluses Peterburis. Seal viibis ta kuni 1857. aastani, mil ta saadeti Siberis asuvasse töölaagrisse. Ta põgenes Jaapanisse, USAsse ja sattus lõpuks lühikeseks ajaks Londonisse, seejärel Šveitsi ja Itaaliasse.

1868. aastal liitus Bakunin sotsialistliku Rahvusvahelise Tööliste Assotsiatsiooniga, mis oli ametiühingute ja tööliste organisatsioonide ühendus. Erimeelsused Marxiga, kes oli selles organisatsioonis oluline isik, lõppesid sellega, et Bakunin visati välja, kuna tal oli "salajane organisatsioon Internatsionaali sees".

Suurem bakuninistlik organisatsioon püsis kauem kui tema väike marksistlik rivaal, mis tegutses ainult New Yorgis. Bakunin propageeris sündikalismi ja anarhismi põhiideid. Aastatel 1870-1876 kirjutas Bakunin mõned oma pikemad kirjutised, näiteks "Statism ja anarhia" ning "Jumal ja riik".

Pariisi kommuun sobis paljudesse Bakunini anarhistliku programmi elementidesse - enesevalitsemine, volitatud delegaadid, miilitsasüsteem koos valitud ohvitseridega ja detsentraliseerimine. Kuigi ta oli vana ja haige, püüdis Bakunin ka Itaalias Bolognas anarhistidega liituda, kuid oli sunnitud varjatud kujul tagasi Šveitsi naasma, kus ta elas Luganos. Ta jäi aktiivselt osalema Euroopa töölis- ja talurahvaliikumistes ning mõjutas ka Egiptuse ja Ladina-Ameerika liikumisi.

Seotud leheküljed

• Nechaev