Mihhail Aleksandrovitš Bakunin (/bəˈkuːnɪn/; 30. mai [O.S. 18. mai] 1814 - 1. juuli 1876) oli vene anarhist. Ta oli üks anarhismi varaseid rajajaid.

Varajane elu ja haridus

Mihhail Bakunin sündis aadliperekonnas 1814. aastal. Noorena sai ta sõjalise ja humanitaarse hariduse ning huvitas end filosoofia, religiooni ja poliitiliste ideede uurimisega. Oma õpingute ja reisimise käigus Euroopas — eelkõige Saksamaal — sattus ta kokku tollaste intellektuaalsete vooludega, mis mõjutasid tema vastuhakku autoriteedile ja huvi ühiskondlike muutuste vastu.

Poliitiline tegevus ja pagulus

1840. ja 1850. aastatel osales Bakunin Euroopa revolutsioonilistes liikumistes. Ta võttis osa 1848.–1849. aasta revolutsioonidest ja oli seotud eri riikide sotsiaalsete ja rahvuslike ärkamistega. Tema tegevus tõi kaasa korduvad konfliktid võimudega: teda on arreteeritud, vangistatud ja sunnitud elama paguluses. Bakunin elas mitmel pool Euroopas, sh Šveitsis, Prantsusmaal ja Itaalias, kus ta töötas organiseerimise ja propaganda kallal ning osales internatsionaalses revolutsioonilises suhtluses.

Peamised ideed

Bakunini mõttekäik keskendus riigi ja autoriteedi radikaalsele kriitikale. Tema põhilised ideed kokkuvõtlikult:

  • Riigi ja võimu eitamine: Bakunin pidas riiki ja hierarhiaid vabaduse peamiseks vaenlaseks ning kaitses ühiskonda ilma keskse võimuta.
  • Kollektivism ja omandi ümberkorraldamine: ta toetas tootmisvahendite kollektiivset omandamist ja jagamist, pidades privaomandit ja kapitalismi rõhumise allikaks.
  • Revolutsioon ja otsene tegevus: Bakunin rõhutas masside aktiivset osa revolutsioonis ning uskus, et muutus peab tulema allpoolt — spontaanse ja organiseeritud rahvalise liikumise kaudu.
  • Vastuseis autoritaarsele sotsialismile: ta kritiseeris neid sotsialiste ja kommuniste, kes tema meelest asendaksid vana võimu uuega ehk keskse partei diktatuuriga — eriti terav oli tema vaidlus Karl Marxiga.
  • Federaalne organisatsioon: Bakunin soovis vaba kohalikku, föderaalset organiseerimist, kus kogukonnad liituksid läbi vabade assotsiatsioonide ilma tsentraliseeritud riikliku võimuta.

Suhted Internatsionaali ja Marxiga

Bakunin oli aktiivne I Rahvusvahelises Töölisassotsiatsioonis (Internatsionaal). Tema ja Marx'i vahel tekkisid sügavad ideoloogilised ja strateegilised erimeelsused — peamine vaidlus puudutas organiseerimise ja revolutsiooni küsimust ning partei rolli. Konflikt tipnes 1870. aastate alguses Internatsionaali jagunemises: Bakunin ja tema toetajad moodustasid nn anarkistliku tiiva ning mitmesugused süüdistused ja väljapööramised viisid lõhestumiseni.

Kirjandus ja tähtsamad kirjutised

Bakunin jättis maha rohkelt esseid, manifestatsioone ja kirju. Kõige tuntumad tema tööd on esitletavad rahvusvahelisele lugejale lihtsustatult järgmiselt:

  • "Jumal ja riik" (God and the State) — tuntud antiteistlik ja antiautoritaarne teos, mis avaldati laiemalt postuumselt.
  • "Riik ja anarhia" (Statism and Anarchy) — kirjutis, milles ta analüüsib riigi olemust ja kutsub üles vabadusepõhisele ühiskondlikule korraldusele.
  • Lisaks mitmed manifestid, esseed ja kirjad, kus ta arendas oma käsitlust kollektivismist, revolutsioonist ning organiseerimisest.

Pärand ja mõju

Bakunini ideed avaldasid pikaajalist mõju rahvusvahelisele anarhismi liikumisele ja laiemalt vasakpoolsetele revolutsioonilistele traditsioonidele. Tema rõhuasetus otsesele tegevusele, autonoomiale ja võimu vältimisele inspireeris 19. ja 20. sajandi anarhistlikke rühmitusi ning hiljem ka anarhosündikalistlikke organisatsioone, eriti Hispaanias (CNT ja FAI). Tema kriitika autoritaarsest sotsialismist ja parteikesksest revolutsioonist mõjutas ka laiemat vasakpoolset debatti revolutsiooni meetodite ja eesmärkide üle.

Tuntud tsitaadid

Mõned tsitaadid, mida sageli Bakuniniga seostatakse:

  • "Himu hävitada on loov kirg." — laialt tsiteeritud mõte, mis peegeldab tema arusaama revolutsioonilisest jõust.
  • "Vabadus on ülim eesmärk; kõik muu on viide selle saavutamisele." — väljendab tema pühendumust indiviidi ja kollektiivi vabadusele autoriteedsusest sõltumatult.

Surm

Mihhail Bakunin suri 1. juulil 1876. aastal Bernis (Šveits). Tema ideed ja kirjad on jäänud oluliseks osaks anarhistlikust teoreetilisest pärandist ning neid arutatakse ja tsiteeritakse jätkuvalt poliitilistes ja akadeemilistes ringkondades.

Kokkuvõte

Bakunin oli üks 19. sajandi mõjukamaid anarhistlikke mõtlejaid: tema kriitika riigist, autoriteedist ja kapitalistlikust omandist ning rõhuasetus kollektiivsele vabadusele ja otsesele tegevusele aitas kujundada anarhistlikke liikumisi Euroopa ajaloos ja laiemalt vasakpoolses mõtlemises.