Somme'i lahing toimus I maailmasõjas. Lahing algas 1. juulil 1916 ja lõppes 18. novembril 1916. Lahing sai oma nime Prantsuse Somme'i jõe järgi, kus see peamiselt aset leidis. see oli üks sõja pikemaid ja verisemaid lahinguid, mille eesmärk oli murda Saksa rindepositsioonid ja leevendada survet Verdunile.

Esimesel päeval olid Briti armee kaotused erakordselt suured: umbes 57 470 meeste kaotusest, kellest ligikaudu 19 240 hukkus. Prantsuse armee kaotas samal perioodil ligikaudu 1 590 meest ning Saksa armee kaotused hinnatakse 10 000–12 000 kanti. Liitlased olid algselt plaaninud ühisrünnakut, kuid Verduni lahingu tõttu olid prantslased suurel määral hõivatud ja peamiseks ründavaks jõuks said britid. Selle tulemusena on Somme'i lahingust Suurbritannias jäänud sügav kurbus ja püsivad vaidlused lahingu juhtimise, eesmärkide ja maksude üle.

Kaotused ja kokkuvõte

Somme'i lahingu käigus sai hukka, sai haavata või jäi kadunuks väga suur arv sõdureid. Kaotuste hinnangud varieeruvad, kuid kokku langes mõlema poole kaotusi ligikaudu üle miljoni inimese; tavapärasel ajaloolisel arutelul viidatakse sageli umbes 1–1,2 miljoni ümbrusele. Raskemini mõjutas lahing Suurbritanniat, kus esimese päeva kaotused olid eriti šokeerivad. Lääneliitlaste edusammud olid mainekas, kuid maapinna vallutused olid lõppkokkuvõttes piiratud võrreldes kaotuste mahuga.

Taktika, suurtükituli ja põhjused ebaõnnestumiseks

Viie päeva jooksul enne pealetungi olid britid intensiivselt pommitanud sakslaste positsioone suurtükiväegranaatidega, eesmärgiga murda barjääre ja hävitada kaevikuid. 1. juulil kell 7.30 hommikul andsid Briti kindralid käsku väljuda kaevikutest ja rünnata Saksa rivistusi. Kahjuks osutuski pommitus ebaefektiivseks: saksa kaevikud olid sageli väga sügavad ja tugevad, mis võimaldas kaitsel jääda elus ja pärast pommitust kiiresti reageerida. Lisaks jäid barjäärid, näiteks asetatud traadid, sageli tervikuna ning kohalikud saksa kuulipildujad suutsid rünnaku ajal tekitada rängaid kaotusi.

Olulised põhjused lahingu ebaõnnestumiseks algfaasis olid järgmised:

  • Suurtükitule ülesanne barjääride ja kaevikute täielikuks hävitamiseks ei täitunud — paljud Saksa positsioonid ja kuulipildujad jäid puutumata.
  • Ründe- ja tulekoordineerimine oli alguses ebapiisav; barragaadide (creeping barrage) tõhusam kasutamine tekkis alles järk-järgult.
  • Halb luure ja piiratud õhuhõlvamine sundis sõdureid ründama ebatäpsete kaartide ja vaatluse alusel.

Relvade ja tehnika areng

Somme'i lahing tõi välja kaitserelvade tõhususe: kuulipildujad ja miinipildujad tegid traditsioonilise šajonetisõduri ülesanded keerukaks ning suurte inimhulkade massiline rünnak muutus kergesti hukatuslikuks. Samas oli Somme ka revolutsiooniline uute tehnoloogiate ja taktika katseväli: 15. septembril 1916 kasutasid britid esimest korda lahingus tanke (Mark I), kuigi nende mõju oli alguses piiratud ja tehnilised probleemid sagedased. Kõrgemale tasemele arenes hiljem koostöö suurtükiväe ja jalaväe vahel ning luure ja side paranesid, mis andis aluse tõhusamate rünnakute ettevalmistusele järgmise aasta lõpus ja järgnevatel aastatel.

Taktikaline ja strateegiline mõju

Taktikaliselt sundis Somme mõlemaid poole parendama oma lähenemist: arendati suurtükitule koordineerimist, kasutusele võeti „lohistav” suurtükituli (creeping barrage) ja hakati suurema rõhuga kasutama õhujõude luureks ning tulepunktide dirigeerimiseks. Strateegiliselt ei õnnestunud liitlastel saavutada otsest läbimurret ega lõplikult murda Saksamaa läänerinde rindu, kuid Saksa väeüksuste ja suurtükitöö väsitamine oli osa liitlaste üldisest kulutamise strateegiast.

Järeldus ja pärand

Somme'i lahing jääb meelde kui verine näide lõpmatust sõjatööstusest, kui suurem osa edusammudest hinnati väga kõrge inimkadu hinnaga. Lahing mõjutas avalikku arvamust, sõjaväe juhtimist ja poliitikat Suurbritannias ning andis sõja ajaloolastele ja kirjanikele palju materjali kriitikaks ja analüüsiks. Tänapäeval meenutavad lahingupaiku ja surnuaedu nagu Thiepval Memorial, Delville Wood ja paljud teised paigad lahingu tragöödiat ning serveerivad mälestuspaikadena kaotatud eludele.

Sellest katastroofist on kirjutatud terve hulk raamatuid ja uurimusi ning ajaloolased jätkavad debatti küsimuste üle, miks tulemused nii rängad olid. Väga selgeks jääb aga see, et suurtükituli ei saavutanud oodatud hävitavat toimet ning kui piisav arv saksa kuulipildujaid jäi pommituse ajal ellu ja neid toetas suurtükivägi, siis britide rünnak ebaõnnestus ja tõi kaasa laialdasi kaotusi. Tulemuse otsustas kaitserelvade ja modernse tule tõhusus — olukorras, kus kaitse oli hästi organiseeritud, muutus traditsiooniline šajonetiga rünnak ajale jalgu jäänuks ja massilised jalaväepealetungid üha enam ebapraktiliseks.