Somme'i lahing 1916 — kaotused ja mõju Esimeses maailmasõjas
Somme'i lahing toimus I maailmasõjas. Lahing algas 1. juulil 1916 ja lõppes 18. novembril 1916. Lahing sai oma nime Prantsuse Somme'i jõe järgi, kus see peamiselt aset leidis. see oli üks sõja pikemaid ja verisemaid lahinguid, mille eesmärk oli murda Saksa rindepositsioonid ja leevendada survet Verdunile.
Esimesel päeval olid Briti armee kaotused erakordselt suured: umbes 57 470 meeste kaotusest, kellest ligikaudu 19 240 hukkus. Prantsuse armee kaotas samal perioodil ligikaudu 1 590 meest ning Saksa armee kaotused hinnatakse 10 000–12 000 kanti. Liitlased olid algselt plaaninud ühisrünnakut, kuid Verduni lahingu tõttu olid prantslased suurel määral hõivatud ja peamiseks ründavaks jõuks said britid. Selle tulemusena on Somme'i lahingust Suurbritannias jäänud sügav kurbus ja püsivad vaidlused lahingu juhtimise, eesmärkide ja maksude üle.
Kaotused ja kokkuvõte
Somme'i lahingu käigus sai hukka, sai haavata või jäi kadunuks väga suur arv sõdureid. Kaotuste hinnangud varieeruvad, kuid kokku langes mõlema poole kaotusi ligikaudu üle miljoni inimese; tavapärasel ajaloolisel arutelul viidatakse sageli umbes 1–1,2 miljoni ümbrusele. Raskemini mõjutas lahing Suurbritanniat, kus esimese päeva kaotused olid eriti šokeerivad. Lääneliitlaste edusammud olid mainekas, kuid maapinna vallutused olid lõppkokkuvõttes piiratud võrreldes kaotuste mahuga.
Taktika, suurtükituli ja põhjused ebaõnnestumiseks
Viie päeva jooksul enne pealetungi olid britid intensiivselt pommitanud sakslaste positsioone suurtükiväegranaatidega, eesmärgiga murda barjääre ja hävitada kaevikuid. 1. juulil kell 7.30 hommikul andsid Briti kindralid käsku väljuda kaevikutest ja rünnata Saksa rivistusi. Kahjuks osutuski pommitus ebaefektiivseks: saksa kaevikud olid sageli väga sügavad ja tugevad, mis võimaldas kaitsel jääda elus ja pärast pommitust kiiresti reageerida. Lisaks jäid barjäärid, näiteks asetatud traadid, sageli tervikuna ning kohalikud saksa kuulipildujad suutsid rünnaku ajal tekitada rängaid kaotusi.
Olulised põhjused lahingu ebaõnnestumiseks algfaasis olid järgmised:
- Suurtükitule ülesanne barjääride ja kaevikute täielikuks hävitamiseks ei täitunud — paljud Saksa positsioonid ja kuulipildujad jäid puutumata.
- Ründe- ja tulekoordineerimine oli alguses ebapiisav; barragaadide (creeping barrage) tõhusam kasutamine tekkis alles järk-järgult.
- Halb luure ja piiratud õhuhõlvamine sundis sõdureid ründama ebatäpsete kaartide ja vaatluse alusel.
Relvade ja tehnika areng
Somme'i lahing tõi välja kaitserelvade tõhususe: kuulipildujad ja miinipildujad tegid traditsioonilise šajonetisõduri ülesanded keerukaks ning suurte inimhulkade massiline rünnak muutus kergesti hukatuslikuks. Samas oli Somme ka revolutsiooniline uute tehnoloogiate ja taktika katseväli: 15. septembril 1916 kasutasid britid esimest korda lahingus tanke (Mark I), kuigi nende mõju oli alguses piiratud ja tehnilised probleemid sagedased. Kõrgemale tasemele arenes hiljem koostöö suurtükiväe ja jalaväe vahel ning luure ja side paranesid, mis andis aluse tõhusamate rünnakute ettevalmistusele järgmise aasta lõpus ja järgnevatel aastatel.
Taktikaline ja strateegiline mõju
Taktikaliselt sundis Somme mõlemaid poole parendama oma lähenemist: arendati suurtükitule koordineerimist, kasutusele võeti „lohistav” suurtükituli (creeping barrage) ja hakati suurema rõhuga kasutama õhujõude luureks ning tulepunktide dirigeerimiseks. Strateegiliselt ei õnnestunud liitlastel saavutada otsest läbimurret ega lõplikult murda Saksamaa läänerinde rindu, kuid Saksa väeüksuste ja suurtükitöö väsitamine oli osa liitlaste üldisest kulutamise strateegiast.
Järeldus ja pärand
Somme'i lahing jääb meelde kui verine näide lõpmatust sõjatööstusest, kui suurem osa edusammudest hinnati väga kõrge inimkadu hinnaga. Lahing mõjutas avalikku arvamust, sõjaväe juhtimist ja poliitikat Suurbritannias ning andis sõja ajaloolastele ja kirjanikele palju materjali kriitikaks ja analüüsiks. Tänapäeval meenutavad lahingupaiku ja surnuaedu nagu Thiepval Memorial, Delville Wood ja paljud teised paigad lahingu tragöödiat ning serveerivad mälestuspaikadena kaotatud eludele.
Sellest katastroofist on kirjutatud terve hulk raamatuid ja uurimusi ning ajaloolased jätkavad debatti küsimuste üle, miks tulemused nii rängad olid. Väga selgeks jääb aga see, et suurtükituli ei saavutanud oodatud hävitavat toimet ning kui piisav arv saksa kuulipildujaid jäi pommituse ajal ellu ja neid toetas suurtükivägi, siis britide rünnak ebaõnnestus ja tõi kaasa laialdasi kaotusi. Tulemuse otsustas kaitserelvade ja modernse tule tõhusus — olukorras, kus kaitse oli hästi organiseeritud, muutus traditsiooniline šajonetiga rünnak ajale jalgu jäänuks ja massilised jalaväepealetungid üha enam ebapraktiliseks.
Kaart, mis näitab kokkuvõtlikult, kuidas rindejoon lahingu käigus muutus
Briti sõdurid, kes "lähevad üle ääre" ehk lahkuvad oma kaevikutest Somme'i lahingus
Relvad
Mürgine gaas
Sakslased kasutasid alguses relvadena mürgiseid gaase. Nad kasutasid kloorigaasi, kuid sellel oli tugev lõhn ja see oli roheline, nii et vaenlane võis seda kergesti märgata. Samuti lendas see sakslaste peale tagasi, kui nad seda kasutasid. Nad hakkasid kandma niisutatud materjali suu ja nina kohal. See materjal toimis paremini, kui nad kasutasid vee asemel uriini. Briti sõduritele anti vatipadjad ja hingamisaparaadid. Surm kloorigaasist oli väga valus, põhjustades ohvri lämbumise pärast põletavaid valusid rinnus. Sakslased hakkasid kasutama teistsugust gaasi, mida kutsuti fosgeeniks ja mida nad segasid klooriga. Fosgeen oli surmavam kui kloor, oli värvitu ja lõhnas nagu hallitanud hein, kuid selle mõju avaldas ohvrile 24 tundi.
Püssid (relvad)
Sõdurid kasutasid kaevikutes püsse. Peamine kasutatav püssitüüp oli poltpüss, mis suutis tulistada 15 lasku minutis ja tappa inimese 1,4 kilomeetri kauguselt. Selle vintpüssi leiutas šotlane James Paris Lee Ameerikas. Bolktoimelisel püssil oli metallist kast, kuhu padrunid pandi vedru peale. Kui polt avanes, surus vedru padrunid vastu tõkkeid ja poldi sulgemisel surus poldi ülemise padruni kambrisse. Pärast püssist tulistamist poldi avanemine paiskas tühja padrunihülssi välja ja tagasitulek laadis uue padruni. Hoidikud mahutasid 3, 5 või 29 padrunit. []
Kuulipildujad
Kasutatavad kuulipildujad olid suured ja nende käsitsemiseks oli vaja vähemalt nelja meest. Need tuli asetada tasasele pinnale. Nende võimsus oli ühe vintpüssi suurune. Suuremate põllupüsside käsitsemiseks oli vaja kuni 12 meest. Nad tulistasid mürske, mis tabamuse korral plahvatasid. Kuulipildujad olid sakslaste jaoks suur jõud, sest nad kasutasid neid täies ulatuses, sest Briti väed lihtsalt kõndisid üle nullimaa otse lahtise suurtüki tule alla. Britidel ei olnud juurdepääsu paljudele kuulipildujatele, mistõttu nende ülesanne oli veelgi raskem, sest sakslastel oli ülekaal, kuna nende positsioon oli brittidest kõrgemal.
Mahutid
Esimese tanki nimi oli "Little Willie" ja selle meeskond koosnes kolmest mehest. Maksimaalne kiirus, mida see suutis sõita, oli kolm miili tunnis ja see ei olnud võimeline läbima kaevikuid. Esimene tankilahing, Flers-Courcelette, mis sai nime kahe küla järgi, mis olid rünnaku eesmärkideks, algas 15. septembril 1916. aastal. Kohale jõudis 49 tankist, mis oleks pidanud kohale jõudma, vaid 36. See oli esimene kord, kui tankid olid I maailmasõjas kasutusel, kuid kuna need olid ainult kergelt relvastatud ja nende mehaanika läks sageli valesti, ei avaldanud nad suurt mõju. Siiski olid kaotused tankimeeskondades väikesed.
Kaevandused
Miinide abil saab vaenlase õhku lasta ja teda tõeliselt šokeerida. Jalaväe vastased maamiinid on olnud kasutusel alates püssirohu leiutamisest ning neid kasutati 18. ja 19. sajandil kindluse sissemurdmiste kaitseks (britide rünnak Badajozi sissemurdmisele kandis palju ohvreid miinide tõttu). Need aktiveeriti siiski eemalt, kui kaitsja süütas sobival hetkel väga kiiresti põleva sütiku. Somme'i lahingu esimesel hommikul kasutasid britid 11 miinipildujat, et ehmatada ja kahjustada Saksa rindejoont. Miinide poolt jäetud auke kasutasid sakslased hiljem kuulipildujate jaoks. Sõdureid, kes maamiinid paigaldasid, nimetati sappers.
Kraavid
Kraavides oli palju haigusi. Kaevude tualetid olid peamiselt ämbrid ja augud. See tähendas, et sellised haigused nagu düsenteeria levisid väga kiiresti. Düsenteeria põhjustab kõhuvalu ja kõhulahtisust ning mõnikord ka haigust. Keha võib muutuda väga dehüdraatiliseks, mis võib põhjustada surma. Veevarustus kaevikutes ei olnud väga hea. Nad lisasid lubjakloriidi, et puhastada määrdunud vett, mida mehed kogusid granaadi aukudest, kuid sõduritele ei meeldinud lubjakloriidi maitse - see maitses natuke nagu meie basseinivesi!
Sõdurid kaevikutes kannatasid täide all. Üks mees kirjeldas neid kui "kahvatu fauna värvi ja nad jätsid üle kogu keha punased plekilised hammustusjäljed". Üks teine sõdur ütles: "Need asjandused lebasid pükste õmblustes, pikkade paksude villaste pükste sügavates uuretes ja tundusid oma sügavas kaevikus vallutamatuna. Süütud küünal, mida rakendati sinna, kus nad kõige paksemini olid, pani need paugutama nagu hiina krakid. Pärast sellist seanssi oli mu nägu kaetud väikeste verilaikudega liiga jõuliselt lõhkunud ekstra suurtest kuttidest." Lisaks sellele, et täid põhjustasid palju kratsimist, kandsid nad ka haigusi. See oli tuntud kui pürreksia või kraavipalavik. Esimesteks sümptomiteks olid tulistavad valud jalgades ja sellele järgnes väga kõrge palavik. Haigus ei tapnud sõdureid, kuid see peatas nende võitlusvõime. Kraavijalg oli nakkus, mis tekkis sellest, et nad seisid pikka aega märjas vees ja ei saanud oma jalatseid ja sokke kuivatada. Jalad muutusid algul tuimaks ja seejärel punaseks või siniseks ning kui saite gangreeni, võis jalga amputeerida. Brigaadikindral Frank Percy Crozier väitis, et: "Võitlus kraavijalgadena tuntud haiguse vastu oli olnud lakkamatu ja ülesmäge minev mäng." Ainus viis kraavijalgadest vabanemiseks oli jalgade kuivatamine ja sokkide vahetamine mitu korda päevas.
Paljudele kaevikutes vigastatud meestele amputeeriti kehaosad. See tulenes haavata saamisest või miinide või mürskude poolt mahalaskmisest.
Seal oli ka suur rottide probleem, sest seal oli palju laipu. Üks sõdur, Harry Patch, väitis, et need olid suured nagu kassid. Üks teine ütles: "Rotid olid tohutud. Nad olid nii suured, et oleksid haavatut meest ära söönud, kui ta ei suutnud end kaitsta!" Rotid sõid kõigepealt silmad, siis kaevusid laiba sisse ja sõid sisikonda.
Kahe poole vahelist ala nimetati "No Man's Land" ja see oli väga ohtlik, sest seal oli palju okastraati ja granaadi auke ning "no man's land" on tavaliselt mudameri. Sõdurid, kes läksid üle selle, olid vaenlase kuulipildujatele kerge sihtmärk. Lahingus kaotasid liitlased umbes 600 000 meest, kuid sakslased kaotasid sama palju.
Walesi prints
Walesi prints teenis Somme'is staabiohvitserina. Ta oli siiralt pettunud, et ei osalenud lahingutegevuses. Kuid arusaam, mille ta teenistus andis talle tavalistest meestest, ja imetlus, mille ta neilt teenis, mõjutas tema ülejäänud elu Walesi printsina ja Edward VIII-na.
Täna
Tänapäeval on Somme'i lahingu toimumiskohas palju kalmistuid, sõjamälestusmärke ja muuseume, mida inimesed saavad külastada ja oma austust avaldada.
Samuti leiavad mõned talunikud okastraatjäänuseid, mida nimetatakse "rauakoristuseks".
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Somme'i lahing?
V: Somme'i lahing oli lahing, mis toimus I maailmasõjas. See algas 1. juulil 1916 ja lõppes 18. novembril 1916 ning toimus Prantsusmaa Somme'i jõe ääres.
K: Kui palju oli lahingu esimesel päeval kaotusi?
V: Lahingu esimesel päeval oli 57 470 ohvrit, neist 19 240 hukkus. Prantsuse armee kaotas 1590 ja Saksa armee 10 000-12 000 meest.
K: Kes plaanisid selle lahingu ajal koos rünnata?
V: Liitlased (britid ja prantslased) plaanisid selle lahingu ajal koos rünnata, kuid kuna Prantsusmaa oli hõivatud teise lahinguga (Verduni lahing), ründas ainult Suurbritannia.
K: Mitu inimest hukkus või jäi kadunuks selle lahingu ajal?
V: Selle lahingu ajal hukkus, sai haavata või jäi kadunuks üle 1,5 miljoni inimese. See tegi sellest Suurbritannia seisukohalt ühe halvima lahingu I maailmasõjas.
K: Mida tegid Briti kindralid 1. juulil kell 7.30 hommikul?
V: 1. juulil kell 7:30 hommikul andsid Briti kindralid oma sõduritele käsu väljuda oma kaevikutest ja tungida Saksa kaevikute suunas.
K: Miks Briti rünnak mõnel juhul ebaõnnestus ?
V: Mõnel juhul, kus jäi ellu piisavalt saksa kuulipildujaid, keda toetas nende suurtükivägi ,ebaõnnestus Briti rünnak paljude kaotustega .kaitserelvade efektiivsus otsustas tulemuse .sellises keskkonnas oli sõdur bajonetiga iganenud ja jalaväe koosseisud kasutud .
