Abstraheerimine

Origins

Inimeste esimesed abstraktse mõtlemise sümbolid on pärit 50 000-100 000 aasta tagustest fossiilsetest objektidest Aafrikas.

Mõtteprotsess

Filosoofilises terminoloogias on abstraktsioon mõtteprotsess, mille käigus ideed eemaldatakse objektidest.

Abstraktsioon kasutab lihtsustamise strateegiat, mille puhul varem konkreetsed üksikasjad jäetakse mitmetähenduslikuks, ebamääraseks või määratlemata; seega nõuab abstraktsete asjade tõhus suhtlemine intuitiivset või ühist kogemust suhtleja ja suhtluse vastuvõtja vahel.

Näiteks paljud erinevad asjad võivad olla punast värvi. Samamoodi istuvad paljud asjad pindadel (nagu pildil 1, paremal). Punasuse omadus ja seos "istumine" on seega nende objektide abstraktsioonid. Konkreetsemalt öeldes on kontseptuaalsel diagrammi graafikul 1 tuvastatud ainult kolm kasti, kaks ellipsit ja neli noolt (ja nende kuus märgistust), samas kui pildil 1 on palju rohkem pildilisi detaile, kusjuures kaudsete suhete hinded on pildil pigem kaudsed kui graafiku üheksa eksplitsiitset detaili.

Graafik 1 kirjeldab üksikasjalikult mõningaid selgesõnalisi seoseid diagrammi objektide vahel. Näiteks agent ja CAT:Elsie vaheline nool kujutab näidet is-a suhtest, nagu ka noolega asukoha ja MATi vahel. Nooltega gerundi SITTING ja nimisõnade agent ja asukoht vahel väljendatakse diagrammi põhisuhet; "agent on SITTING asukohas"; Elsie on CATi eksemplar.

Kuigi kirjeldus "istub" (graafik 1) on abstraktsem kui graafiline kujutis "kass istub matil" (joonis 1), on abstraktsete asjade eristamine konkreetsetest asjadest mõnevõrra ebaselge; see ebaselgus või ebamäärasus on abstraktsioonile iseloomulik. Seega võib midagi nii lihtsat nagu ajaleht olla täpsustatud kuue tasemeni, nagu Douglas Hofstadteri illustratsioonis selle mitmetähenduslikkuse kohta, kusjuures Gödel, Escher, Bach (1979) kasutab abstraktselt konkreetsele üleminekut:

(1) väljaanne

(2) ajaleht

(3) San Francisco Chronicle

(4) Kroonika 18. mai väljaanne

(5) minu eksemplar 18. mai Kroonika numbrist

(6) minu 18. mai Kroonika eksemplar, nagu see oli, kui ma selle esimest korda kätte võtsin (erinevalt minu eksemplarist, nagu see oli paar päeva hiljem: minu kaminas, põlemas).

Seega võib abstraktsioon hõlmata iga sellise detailsuse taseme ilma üldisuse kaotusteta. Aga võib-olla otsib detektiiv või filosoof/teadlane/insener mingi asja kohta üha sügavamat teavet, et lahendada kuritegu või mõistatust.

Kass matil (pilt 1)


Kontseptuaalne graafik: Kass istub matil (graafik 1)

Viited

Abstraktsioonidel on mõnikord mitmetähenduslikud referendid; näiteks "õnn" (kui seda kasutatakse abstraktsioonina) võib viidata nii paljudele asjadele, kui palju on inimesi ja sündmusi või olemise seisundeid, mis neid õnnelikuks teevad. Samamoodi ei viita "arhitektuur" mitte ainult turvaliste ja funktsionaalsete hoonete projekteerimisele, vaid ka loomingulistele ja uuenduslikele elementidele, mille eesmärk on elegantsed lahendused ehitusprobleemidele, ruumikasutusele ja püüdele tekitada ehitajate, omanike, vaatajate ja kasutajate emotsionaalset reaktsiooni.

Instantseerimine

Asju, mis ei eksisteeri üheski konkreetses kohas ja ajal, peetakse sageli abstraktseks. Seevastu sellise abstraktse asja instantsid või liikmed võivad eksisteerida mitmes erinevas kohas ja ajal. Selliseid abstraktseid asju nimetatakse siis mitmekordselt instantseerituks, nagu on näidatud eespool pildil 1, pildil 2 jne.

Siiski ei piisa sellest, et abstraktsed ideed määratletakse kui need, mida saab instantseerida, ja et abstraktsioon on liikumine instantseerimisele vastupidises suunas. Nii tehes muutuksid mõisted "kass" ja "telefon" abstraktseteks ideedeks, sest vaatamata nende erinevale välimusele on konkreetne kass või konkreetne telefon mõiste "kass" või mõiste "telefon" instants. Kuigi mõisted "kass" ja "telefon" on abstraktsioonid, ei ole nad abstraktsed eespool esitatud graafiku 1 objektide tähenduses.

Me võime vaadata teisi graafikuid, mis liiguvad kassist imetajani ja loomani, ja näha, et loom on abstraktsem kui imetajani; kuid teisest küljest on imetajat raskem väljendada, kindlasti seoses marsi- või ühepaiksete loomadega.

Füüsilisus

Füüsiline objekt (mõiste või sõna võimalik referent) loetakse konkreetseks (mitte abstraktseks), kui see on konkreetne isik, kes asub konkreetses kohas ja ajas.

Abstraktseid asju määratletakse mõnikord kui selliseid asju, mida tegelikkuses ei eksisteeri või mis eksisteerivad ainult aistingutena, nagu näiteks punane värv. Selle definitsiooni puhul on aga raske otsustada, millised asjad on reaalsed (st millised asjad on reaalselt olemas). Näiteks on raske kokku leppida, kas sellised mõisted nagu Jumal, number kolm ja headus on reaalsed, abstraktsed või mõlemad.

Üks lähenemisviis sellise raskuse lahendamiseks on kasutada predikaate kui üldmõisteid selle kohta, kas asjad on erinevalt reaalsed, abstraktsed, konkreetsed või teatud omadusega (nt hea). Küsimused asjade omaduste kohta on siis propositsioonid predikaatide kohta, mis jäävad uurija poolt hinnatavaks. Ülaltoodud graafikus 1 võivad graafilised seosed, nagu ruute ühendavad nooled ja ellipsid, tähistada predikaate. Erinevaid abstraktsioonitasandeid võib tähistada mitmel real asuvaid ruutusid või ellipsid ühendavate noolte jada, kus nooled osutavad ühest reast teise, teistes graafikutes, näiteks graafikus 2 jne.

Abstraktsioon, mida kasutatakse filosoofias

Abstraktsioon on filosoofias protsess (või mõnede arvates väidetav protsess) mõistete moodustamisel, mis seisneb selles, et tuvastatakse mingi hulk ühiseid tunnuseid üksikisikutes ja selle põhjal moodustatakse selle tunnuse mõiste. Abstraktsiooni mõiste on oluline, et mõista mõningaid filosoofilisi vastuolusid empiirika ja universaalide probleemi ümber. Samuti on see viimasel ajal muutunud populaarseks formaalloogikas predikaadi abstraktsiooni all. Teine filosoofiline vahend abstraktsiooni arutamiseks on mõtteruum.

Ontoloogiline staatus

See, kuidas füüsilistel objektidel, näiteks kivide ja puude puhul, on olemus, erineb sellest, kuidas abstraktsete mõistete omadused või suhted on olemus. Näiteks see, kuidas pildil 1 kujutatud konkreetsed, konkreetsed isikud on olemas, erineb sellest, kuidas graafikul 1 kujutatud mõisted on olemas. See erinevus selgitab sõna "abstraktne" ontoloogilist kasulikkust. See sõna kehtib omaduste ja suhete kohta, et tähistada asjaolu, et kui nad on olemas, siis ei eksisteeri nad ruumis ega ajas, vaid et nende eksemplarid võivad eksisteerida potentsiaalselt paljudes erinevates kohtades ja aegades.

Võib-olla on segadusttekitav, et mõned filosoofiad viitavad troopiatele (omaduste instantsidele) kui abstraktsetele partiklitele. Näiteks konkreetse õuna konkreetne punasus on abstraktne partikulaar. Sarnaselt kvalia ja sumbebekos.

Keeleteaduses

Kui abstraktset mõistet, nagu "ühiskond" või "tehnoloogia", käsitletakse nii, nagu oleks see konkreetne objekt, on see eksitus (viga). Keeleteaduses võib juhtuda, et abstraktseid mõisteid kasutatakse nii, nagu oleksid need konkreetseid objekte tähistavad nimisõnad:

1805: Nelson (Trafalgari lahing) - "Inglismaa ootab, et iga mees täidaks oma kohust".

Seda nimetatakse metonüümiaks. See võib ähmastada vahet abstraktsete ja konkreetsete asjade vahel.

Kompressioon

Abstraktsiooni võib vaadelda kui protsessi, mille käigus kaardistatakse mitu erinevat koostisosa ühte abstraktsesse andmetesse, mis põhineb koostisosade sarnasustel, näiteks paljud erinevad füüsilised kassid kaardistatakse abstraktsioonile "CAT". See kontseptuaalne skeem rõhutab nii konstitutiivsete kui ka abstraktsete andmete olemuslikku võrdsust, vältides seega probleeme, mis tulenevad "abstraktse" ja "konkreetse" eristamisest. Selles mõttes hõlmab abstraktsiooniprotsess objektide vaheliste sarnasuste tuvastamist ja nende objektide seostamist abstraktsiooniga (mis on ise objekt).

Näiteks pilt 1 ülalpool illustreerib konkreetset seost "Kass istub matil".

Seega saab luua abstraktsioonide ahelad, mis ulatuvad neuraalsetest impulssidest, mis tulenevad meelte tajumisest, põhiliste abstraktsioonideni, nagu värv või kuju, kuni kogemusliku abstraktsioonini, nagu konkreetne kass, semantiliste abstraktsioonideni, nagu kasside "idee", kuni objektide klassideni, nagu "imetajad", ja isegi kategooriateni, nagu "objekt", erinevalt "tegevusest".

Näiteks eespool esitatud graafik 1 väljendab abstraktsiooni "agent istub asukohas".

See kontseptuaalne skeem ei sisalda mingit konkreetset hierarhilist taksonoomiat (nagu näiteks mainitud kasside ja imetajate puhul), vaid ainult detailide järkjärgulist väljajätmist.

Abstraktsiooni neuroloogia

Hiljutine metaanalüüs näitab, et verbaalne süsteem on rohkem kaasatud abstraktsete mõistete töötlemisse, kui tajusüsteem on rohkem kaasatud konkreetsete mõistete töötlemisse. See on tingitud sellest, et abstraktsed mõisted põhjustavad suuremat ajuaktiivsust alumises frontaalses güüros ja keskmises temporaalses güüros, võrreldes konkreetsete mõistetega, kui konkreetsed mõisted põhjustavad suuremat aktiivsust tagumises cingulaarses, prekuneuses, fusiformses güüros ja parahippokampuse güüros.

Teised inimese aju uuringud näitavad, et vasak ja parem ajupoolkera erinevad abstraktsiooni käsitlemisel. Näiteks üks metaanalüüs, milles vaadeldi inimese ajukahjustusi, näitas, et tööriistade kasutamise ajal on vasakpoolne poolkera kallutatud.

Abstraktsioon kunstis

Tavaliselt kasutatakse kunstis abstraktsiooni sünonüümina abstraktsele kunstile üldiselt. Rangelt võttes viitab see kunstile, mis ei tegele nähtava maailma asjade sõna otseses mõttes kujutamisega - see võib aga viidata objektile või kujutisele, mis on destilleeritud reaalsest maailmast või mõnest muust kunstiteosest. Kunstiteost, mis kujundab looduslikku maailma ümber väljenduslikel eesmärkidel, nimetatakse abstraktsiooniks; kunstiteost, mis tuleneb äratuntavast subjektist, kuid ei jäljenda seda, nimetatakse mitte-objektiivseks abstraktsiooniks. 20. sajandil langes abstraktsiooni suundumus kokku teaduse ja tehnoloogia arengu ning linnaelu muutustega, kajastades lõpuks huvi psühhoanalüütilise teooria vastu. Hiljem ilmnes abstraktsioon puhtformaalsemates terminites, nagu näiteks objektiivsest kontekstist vabastatud värv ja vormi taandamine geomeetrilistele aluskujunditele.

Muusikas võib terminit abstraktsioon kasutada improvisatsiooniliste tõlgendusviiside kirjeldamiseks ning see võib mõnikord tähendada loobumist tonaalsusest. Atonaalsel muusikal puudub võtmesignatuur ja seda iseloomustab sisemiste numbriliste seoste uurimine.

Abstraktsioon psühholoogias

Carl Jungi abstraktsiooni definitsioon laiendas selle ulatust kaugemale mõtlemisprotsessist, hõlmates täpselt neli üksteist välistavat, vastandlikku ja üksteist täiendavat psühholoogilist funktsiooni: aistingud, intuitsioon, tunnetus ja mõtlemine. Koos moodustavad nad diferentseeriva abstraktsiooniprotsessi struktuurilise terviku. Abstraktsioon toimib ühes neist vastandlikest funktsioonidest, kui ta välistab teiste funktsioonide ja muude ebaoluliste funktsioonide, näiteks emotsioonide, samaaegse mõju. Abstraktsioon nõuab selle struktuurilise võimete jaotuse valikulist kasutamist psüühikas. Abstraktsiooni vastandiks on konkretism. Abstraktsioon on üks Jungi 57 definitsioonist Psühholoogiliste tüüpide XI peatükis.

On olemas abstraktne mõtlemine, nagu on olemas abstraktne tunne, aisting ja intuitsioon. Abstraktne mõtlemine eristab ratsionaalseid, loogilisi omadusi ... Abstraktne tunnetus teeb sama ... oma tundeväärtustega. ... Abstraktsed tunded asetan ma abstraktsete mõtetega samale tasemele. ... Abstraktne tunnetus oleks esteetiline, erinevalt sensoorsest tunnetusest, ja abstraktne intuitsioon oleks sümboolne, erinevalt fantastilisest intuitsioonist. (Jung, [1921] (1971):par. 678).

Abstraktsioon arvutiteaduses

Arvutiteadlased kasutavad abstraktsiooni probleemide mõistmiseks ja lahendamiseks, näiteks andmebaasi salvestatavate andmete organiseerimiseks.

Abstraktsioon matemaatikas

Abstraktsioon matemaatikas on protsess, mille käigus eraldatakse matemaatilise mõiste põhiolemus, eemaldatakse igasugune sõltuvus reaalsetest objektidest, millega see algselt võis olla seotud, ja üldistatakse seda nii, et sellel on laiemad rakendused või see sobib teiste samaväärsete nähtuste abstraktsete kirjelduste hulka.

Abstraktsiooni eelised matemaatikas on järgmised:

• see paljastab sügavad seosed matemaatika eri valdkondade vahel
• teadaolevad tulemused ühes valdkonnas võivad viidata oletustele seotud valdkonnas.
• ühe valdkonna tehnikaid ja meetodeid saab rakendada, et tõestada tulemusi seotud valdkonnas.

Abstraktsuse peamine puudus on see, et väga abstraktseid mõisteid on raskem õppida ning nende omandamiseks on vaja teatavat matemaatilist küpsust ja kogemust.

Seotud leheküljed

• Abstraktne kunst
• Ontoloogia
• Platooniline realism