Hiragana on jaapani kirjasüsteemi põhikomponentidest üks — see on fonograafiline silbikava, mida kasutatakse peamiselt jaapani sõnade grammatiliste vormide ja lõppude kirjutamiseks ning väikeste sõnade, nagu partiklid, märkimiseks. Jaapani kirjasüsteem koosneb tavapäraselt kanjidest (sisu- ja sisusõnade kirjutamiseks) ning kana-süsteemidest: hiragana ja katakana; hiragana ise on mõeldud nii grammatiliste lõppude kui ka mõne sõna täielikuks kirjutamiseks.

Mis on hiragana ja milleks seda kasutatakse?

Hiragana on silbikava: iga hiragana märk esindab üht silpi. See erineb tähestikust koosnevatest keeltest (näiteks inglise keelest), kus enamik tähte tähistab häälikuelementi (foneemi). On olemas ka teine kana-süsteem, katakana, mida kasutatakse peamiselt võõrsõnade, tehniliste terminite ja mõnede rõhutatud tähtsusega sõnade jaoks. Mõlemad kana-süsteemid (hiragana ja katakana) on suhteliselt väikesed ja kiirelt omandatavad võrreldes kanji õppimisega, mis nõuab pikemat harjutamist.

Lühike ajalooülevaade

Hiragana arenes välja paljudest hiinakeelsetest märkidest (manyōgana) ja ajalooliselt seostati seda sageli naiste kirjutusviisiga — sellest on ka nimetus naiste kiri. Traditsiooniliselt kasutasid mehed rohkem kanji’d ja ametlikumaid vorme, kuid hiragana abil kirjutati ilukirjandust, luuletusi ja päevikuvorme. Samuti kasutasid budistlikud õpetajad ja mungad, nt Rennyo (surn. 1498), hiragana’t, et religioosset teksti lihtsustada ja teha see laiemale lugejaskonnale kättesaadavaks. Kuna hiina kirjavahemendid ei sobinud alati hästi jaapani keele morfoloogilise struktuuriga, kujunesid kana-kirjad vajalikuks lahenduseks.

Kuidas hiragana töötab — hääldus ja tähemärgid

  • Hiragana tähed võivad olla vokaalid (näiteks "a" = あ; vokaal), konsonant + vokaal (näiteks "ka" = か) või eraldi silp ん, mis toimib silbi lõpus oleva n‑heli märkijana (mõnikord kõlab see pigem nagu [m] või [ŋ]).
  • Põhiskaart sisaldab 46 baasmärki, millele lisanduvad variandid, mida moodustavad dakuten (kahemärgistus), handakuten (ring), väiksed kana (ゃ, ゅ, ょ) ühinemaks teiste tähemärkidega (yōon) ning väike っ (sokuon) konsonantide kahekordistamiseks (geminatsioon).
  • Pika hääliku märkimiseks kasutatakse erinevaid viise olenevalt sõnast ja kirjutamissüsteemist (nt kahekordne vokaal või horisontaalne triip katakana’s), kuid hiraganas kirjutatakse sageli lisavokaaliga (näiteks おう või ー katakanas).

Kasutusnäited

Hiragana’t kasutatakse peamiselt:

  • partiklite ja grammatiliste lõppude kirjutamiseks (näiteks は, が, を, に, へ — tähelepanu: partikkel は loetakse "wa", partikkel へ loetakse "e" ja partikkel を loetakse "o");
  • okurigana ehk kanji juurde kuuluvate verbide ja omadussõnade lõppude jaoks (näiteks verb süüa 食べる — 食 on kanji ja lõpp べる on hiragana: べる);
  • täisväärtuslike jaapani sõnade kirjutamiseks, kui sõna kanji on haruldane, keeruline või kui autor soovib lihtsamat esitusviisi (nt laste raamatutes või algajate õppematerjalides);
  • furigana vormis kanji häälduse näitamiseks (väikeste hiragana märkidena kanji kohal), samuti laulusõnade alla kirjutamisel, et näidata hääldust ja rütmi.

Näide grammatilise lõpu kasutamisest: verb "süüa" on 食べる (hääldus taberu). Siin on sõna tuumik kanji 食 ja lõpp べる kirjutatakse hiraganaga. Mineviku väljendamiseks kasutatakse lõpuliidet — näiteks "ma sõin" = 食べました (tabemashita), kus ました on hiragana-silmad, mis näitavad viisakamat mineviku vormi.

Kuidas hiragana õppida — praktilised nõuanded

  • Alusta baastabelist: õpi 46 põhimärki järjest ja hääldused selgeks (a, i, u, e, o; ka, ki, ku, ke, ko; jne).
  • harjuta triipude järjekorda (stroke order) — õige kirjaviis teeb tähemärgid kenamad ja kiiremaks kirjutamiseks kergemaks;
  • lisa dakuten/handakuten variandid (g, z, d, b, p häälikud) ja väiksed kana (ゃ, ゅ, ょ) ning väike っ (sokuon) järk-järgult;
  • kasuta flash-kaarte, kirjutamisharjutusi ja lugemise harjutusi (lasteraamatud, lihtsad tekstid, furigana’ga laused);
  • kuula ja korruta: tagasiulatuv kuulamine (shadowing) ja sõnade häälduse jäljendamine aitavad vokaalide ja konsonantühendite automaatseks muutmisel;
  • õpi ka katakana paralleelselt — see lihtsustab võõrsõnade lugemist ja annab ülevaate kana-kasutustest.

Mõned tähelepanekud ja soovitused

  • Kuigi sageli öeldakse, et kana (hiragana + katakana) võib olla omandatav paariga nädalaga, sõltub tegelik aeg eelnevast keelehudust ja õppimise intensiivsusest; tegelik sujuvus nõuab lugemise ja kirjutamise harjutamist.
  • Furigana on kasulik vahend kanji häälestamiseks — eriti algajatele ja lastele.
  • Hiragana kasutamine ei tähenda, et kanji oleks ebavajalik — tavakeeles kasutatakse mõlema süstemaatiliselt koos, et tekst oleks loetav ja informatiivne.

Kokkuvõttes on hiragana lihtne ja loogiline süsteem jaapani keele häälduspõhiste osade kirjutamiseks. See on hädavajalik osa jaapani lugemis- ja kirjutamisoskuse kujunemisel ning annab kiire tagaside teksti hääldus- ja grammatikastruktuurist.