Tõsielutelevisioon (reality TV): mõiste, vormid ja kriitika

Tõsielutelevisioon (reality TV): žanri vormid, eetika ja kriitika — kuidas stsenaariumita saated mõjutavad tegelikkuse tajumist ning meelelahutust.

Reality-televisioon on televisiooniprogrammide žanr, milles esitatakse stsenaariumita dramaatilisi või humoorikaid olukordi, dokumenteeritakse tegelikke sündmusi ja kus professionaalsete näitlejate asemel on tavalised inimesed. Kuigi tõsielufilmid on ühel või teisel kujul eksisteerinud juba televisiooni algusaastatest alates, kasutatakse terminit "tõsielufilmid" kõige sagedamini alates 2000. aastast saadete kirjeldamiseks. Dokumentaalsaateid, uudiseid ja spordisaateid ei nimetata tõsielusaateks.

On olemas palju erinevaid tõsielusarju, alates mängu- või viktoriinisaatest kuni jälgimis-tüüpi saadeteni, nagu näiteks Big Brother.

Kriitikud ütlevad, et termin "tõsielus televisioon" ei ole täpne. Paljud saated kujutavad muudetud ja tugevalt mõjutatud tegelikkuse vormi, kus osalejad pannakse eksootilistesse kohtadesse või ebatavalistesse olukordadesse, mõnikord kästakse neil käituda teatud viisil ja mõnikord muudetakse ekraanil toimuvat toimetamise abil.

Vormid ja alaliigid

• Konkursi- ja mängusaated – osalejad võistlevad auhindade või tiitli eest (näiteks võistlussaated, talent-show'd ja viktoriinid).
• Jälgimissaated (observatsioonisaated) – kaamerad jäädvustavad inimeste igapäevaelu (nt elukorraldust ja suhteid kujutavad saated).
• Reality-mängud – osalejad pannakse kokku rühmadeks või üksikisikutena eritingimustesse (näiteks ellujäämis- ja strateegiamängud).
• Dating- ja suhete saated – keskenduvad romantilistele kohtumistele ja suhete loomisele.
• Uuendus- ja makeover-saated – kodu-, välimuse- või karjäärimuutused, kus enne ja pärast võrdlus on osa loost.
• Peitkaamera ja sotsiaalsed eksperimendid – üllatusmomendid või sotsiaalsed katsetused ilma eelneva teadlikkuseta.
• Hübriidsaated – segavad dokumentaalset ja mängulist elementi, mõnikord sisaldavad ettevalmistatud stseene või „konfessionaale“ (osalejate vestlused kaameraga).

Ajaloost lühidalt

Tõsielutelevisiooni juured ulatuvad varajastesse katsetustesse nagu peitkaamera formaadid ja dokusarjad (näiteks 1970. aastate "An American Family"). Aastal 1992 sai märgiliseks MTV "The Real World", mis tõi formaadi nooremale publikule, ning 1999–2000 tõi rahvusvahelise läbimurde "Big Brother" ja "Survivor", mis muutsid formaadi populaarseks üle maailma. 2000ndate algusest alates on žanr laienenud ja industrialiseerunud – formaadid rändavad riigiti ja neid kohandatakse kohaliku maitse järgi.

Tootmistehnikad ja lavastamise probleemid

• Valik ja lavastus: saate loojad ja produtsendid valivad osalejad vastavalt draama- või kompositsioonikriteeriumidele, mis võib mõjutada "reaalsust".
• Toimetamine: monteerimine võib luua narratiive, panna sündmused tunduma järjestatumana või intensiivsemana, kui need tegelikult olid.
• Konfessionaalid: isoleeritud intervjuud annavad osalejatele võimaluse sündmusi kommenteerida, kuid neid kasutatakse sageli narratiivi suunamiseks.
• Stseene korrastatakse: et paremini pildistada või loo kulgu juhtida, võidakse mõnikord kordusvõtteid teha või osalejaid juhendada.

Kriitika ja eetilised küsimused

Tõsielutelevisioon on saanud palju kriitikat. Peamised mured on:

• Reaalsuse moonutamine: formaadi asemel ilmneb tihti redigeeritud või lavastatud versioon elust.
• Osalejate heaolu: avalik tähelepanu, sotsiaalne häbimärgistus ja pikaajaline psühholoogiline stress võivad osalejaid kahjustada.
• Ekspluatatsioon: tootjad võivad kasutada osalejate isiklikke traumasid või kitsaskohti meelelahutuse eesmärgil.
• Privaatsuse küsimused: osalejad jagavad tihti väga isiklikku informatsiooni ja see võib avalikkuse silme all sattuda valesse konteksti.
• Valed ja väärkujutised: redigeerimine võib panna inimesi tunduma agressiivsemate, vähem kaastundlikena või sobimatuna, mis mõjutab nende mainet.

Õiguslikud ja regulaarsed raamid

Paljudes riikides kehtivad telesaadetele eetilised juhised ja seadused, mis reguleerivad osalejate kaitset, lastekaitset, valeinformatsiooni leviku piiranguid ja teavitamisnõudeid. Suuremad võrgud ja tootjad on muutunud teadlikumaks kohustustest, näiteks pakkudes osalejatele nõustamist ja kokkuleppeid, mis käsitlevad järeltöötlust ning isikuandmete kasutamist.

Mõju kultuurile ja vaatajaskonnale

Tõsielutelevisioon mõjutab populaarset kultuuri: see loob uusi kuulsusi, moesuundi ja sotsiaalseid arutelusid ning tihti labürindib piirid sellele, mida peetakse „tõeliseks“ ja „lavastatuks“. Samuti on formaadid äri — need toovad reklaamitulu, sponsorlust ja kaubanduslikke litsentse.

Tulevikutrendid

• voogedastusplatvormide kasv ja originaalsisu tootmine, mis sageli katsetab formaadiga väljaspool traditsioonilist formaati;
• sotsiaalmeedia integratsioon (vaatajate kaasamine, reaalajas tagasiside, lühivideod ja influencerite kasutamine);
• interaktiivsus ja valikupõhised formaadid, kus vaataja otsuseid arvestatakse;
• tehnoloogia mõju (nt AI ja deepfake’ide võimalused ja riskid) ning suurem tähelepanu eetilistele standarditele.

Kuigi tõsielutelevisioon annab sageli elavale meelelahutusele tugeva reaalsustunnetuse ning võimaluse tavainimestel esile tõusta, jääb oluline küsimus — kuidas tasakaalustada meelelahutust osalejate väärkohtlemise, privaatsuse rikkumise ja tõe moonutamise vältimisega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tõsielufilm?

K: Kas tõsielufilmid on olnud olemas juba televisiooni algusaegadest alates?

K: Kuidas kasutatakse kõige sagedamini mõistet "tõsielus televisioon"?

K: Kas dokumentaalsaateid, uudiseid ja spordisaateid peetakse tõsielusaadeteks?

K: Millised on näited erinevatest tõsielusaadetest?

K: Mida ütlevad kriitikud termini "tõsielufilmid" kohta?

K: Kas tõsielusarjas osalejad on professionaalsed näitlejad?

Otsing