Anarhosündikalism: definitsioon, põhimõtted, otsene tegevus ja ajalugu

Anarhosündikalism: avasta põhimõtted, otsene tegevus ja ajalugu — tööliste solidaarsus, enesejuhtimine ning roll Hispaania revolutsioonis

Anarhosündikalism on anarhismi üks vorm. See näeb ametiühinguid kui midagi, mis põhjustab revolutsioonilisi muutusi. See muutus annab töölistele vabaduse ja võrdsuse. Anarhosündikalistid tahavad vabaneda palgasüsteemist ja kapitalismist. Nad usuvad, et see toob kaasa klassidevahelise lõhestatuse ja ebavõrdsuse.

Anarhosündikalism ühendab anarhistlikke põhimõtteid ja ametiühingulist organiseerumist: eesmärgiks on tööliste eneseorganiseerumine ja tootmise kontroll koosriigi ja eraomandi asemel. Liikumine tekkis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kui vastureakt­s tööstusliku kapitalismi ja parlamentaarse töötajaliikumise kompromissidele. Selle ideoloogilised mõjutajad on olnud mitmed anarhistlikud teoreetikud ning sündikalistlikud organisatsioonid Euroopas ja Ladina-Ameerikas.

Põhimõtted

Anarhosündikalismi põhimõisted on järgmised:

1. Töötajate solidaarsus
2. Otsene tegevus
3. Töötajate enesejuhtimine

Töötajate solidaarsus tähendab, et töölised toetavad üksteist nii majanduslikes nõudmistes (streigid, boikott) kui ka poliitilistes vastuhakkudes. Solidaarsus ulatub sageli üle sektori- ja riigipiiride, et murda tööandjate ja valitseva klassi eraldav mõju.

Otsene tegevus hõlmab meetodeid, mille kaudu töölised ise viivad läbi survetegevusi, ilma et nad tugineksid esindajatele, kohtutele või poliitilistele vahendustele. See võib olla streik, töökohal okupatsioon, tootmise katkestamine, boikott või muu praktiline taktikavõte, mis sunnib tööandjat või valitsust muutusi tegema.

Töötajate enesejuhtimine (workers' self-management) tähendab, et tootmise ja teenuste korraldus antakse töölistelt koosnevatele kollektiividele, kelle otsused põhinevad demokraatial ja osalusel, mitte hierarhilisel juhtimisel või omanike kasumieelistusel.

Otsene tegevus — näited ja taktikad

Anarhosündikalistid usuvad, et ainult otsene tegevus võib tuua muutusi. Anarhosündikalistid ei osale kaudses tegevuses, nagu näiteks esindaja valimine valitsuse ametikohale.

Levinud otsese tegevuse vormid:

• Üldstreigid ja tööstusharudeülesed streigid, mis katkevad kogu majanduse töös
• Töökohal okupeerimine ja tootmise kontrolli võtmine
• Koordineeritud boikott ja kaupade või teenuste tarbijamõjutus
• Sabotaaž või töömahakukkumine kui vahend tootmise kahjustamiseks (selle kasutamine on mitmeti vaieldav ja varieerub rühmade vahel)
• Solidaarsete aktsioonide võrgustikud ja piiriülesed kampaaniad

Organiseerimine ja struktuurid

Anarhosündikalistlikud organisatsioonid on tavaliselt detsentraliseeritud ja põhinevad vabatahtlikel föderatsioonidel, kus kohalikud ametiühingud (sündikaadid) koonduvad tööstusharu- või piirkondlikesse liitudesse. Hierarhia on minimaalne ning otsused tehakse allpool asuvates kogunemistes ja kongressidel.

Tuntud organisatsioonilised vormid on:

• kohalikud tööstuslikud ametiühingud (sünikad)
• natsionaalsed ja regionaalsed föderatsioonid
• rahvusvahelised ühendused, nt International Workers' Association (IWA / AIT), mis koondab anarhosündikalistlikke organisatsioone üle maailma

Ajalugu ja tähtsaimad episoodid

Anarhosündikalismi juured ulatuvad 19. sajandi lõppu ning olid tugevad Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ja Ladina-Ameerikas. Mõned olulised etapid:

• Prantsuse ja belgialaste sündikalistlik liikumine 1890.–1910. aastatel, mis rõhutas streiki ja otsest tegevust.
• Argentiina ja Tšiili ametiühingute tugev mõju Ladina-Ameerikas, näiteks FORA Argentinas, mis kombineeris anahristlikke ja sündikalistlikke ideid.
• Hispaania: Anarhosündikalism saavutas kõige silmapaistvama praktika 1930. aastate Hispaanias, kus Hispaania kodusõjas (1936–1939) CNT ja sellega seotud anarhistlikud rühmitused viivad läbi ulatuslikke kollektiveerimisi põllumajanduses ja tööstuses ning pani aluse alternatiivsele võrgustikule ühiskondlikuks eluks.
• 20. sajandi alguse rahvusvaheline koordineerimine – pärast Esimest maailmasõda loodi mitmeid rahvusvahelisi sidemeid, mille järel 1922. aastal tekkisid püsivamad ühendused anarhosündikalistliku tegevuse toetamiseks.

Kriitika ja mõju

Anarhosündikalismi on kritiseeritud seetõttu, et keerukas tsentraliseeritud majandus võib olla raske täielikult toimima panna ilma mingisuguse planeerimise ja koordineerimiseta. Teised kriitikud toovad välja, et otsene tegevus ja boikott võivad põhjustada suuri sotsiaalseid kannatusi ja tugevat vastureaktsiooni valitsustelt ja õiguskaitseorganitelt.

Samas on anarhosündikalism jätnud püsiva mõjule muudele vasakpoolsetele liikumistele, töötajate eneseorganiseerumise praktikatele ja ajaloos nähtud kollektiivsetele katsetele töö ja maa kollektiviseerimiseks. Tänapäeval eksisteerivad anarhosündikalistlikud rühmad erinevates riikides ning nende ideed mõjutavad autonoomseid ja otsese tegevuse strateegiaid tööliste ja aktivistide seas.

Kokkuvõtvalt on anarhosündikalism tööliste liikumise radikaalne vool, mis ühendab ametiühingulise organiseerumise ja anarhistlikud eesmärgid, rõhutades solidaarsust, otsest tegevust ja tööliste enesejuhtimist kui teed ühiskondlikku muutuseni.

Küsimused ja vastused

K: Mis on anarhosündikalism?

K: Mis on anarhosündikalistide eesmärk?

K: Millised on anarhosündikalismi põhimõisted?

K: Miks usuvad anarhosündikalistid otsetegevusse?

K: Millist rolli mängis anarhosündikalism Hispaania kodusõjas?

K: Mis on anarhosündikalismi peamine eesmärk palgasüsteemi suhtes?

K: Kuidas suhtuvad anarhosündikalistid ametiühingutesse?

Otsing