USA tuumavastane liikumine: ajalugu, suured protestid ja organisatsioonid

Ajalooline ülevaade

Paljude aastate jooksul õnnestus Ameerika Ühendriikide tuumavastasel liikumisel viivitada või peatada mõne uue tuumaelektrijaama ehitamise lubadused. 1960. ja 1970. aastatel kasvas tuumaenergia vastane liikumine välja laiemast keskkonnaliikumisest ja murest avaliku ohutuse, jäätmeprobleemide ning tuumakatastroofide võimalikkuse pärast. 1970ndatel ja 1980ndatel said avalikkuse tähelepanu suurte ehitus- ja lubaprojektide vastased kampaaniad ning liikumine lõi aluse aastakümneid kestnud kohtuvaidlustele, regulatiivsele survele ja avalikule teadlikkuse tõusule.

Suured protestid ja juhtumid

Mõned varasemad ja enim tähelepanu pälvinud kampaaniad olid seotud Calvert Cliffsi tuumaelektrijaamaga, Seabrooki tuumajaamaga, Diablo Canyoni tuumaelektrijaamaga, Shorehami tuumaelektrijaamaga ja Three Mile Islandi õnnetusega. Need juhtumid kujundasid avalikku arutelu tuumaohust ja tehnilise järelevalve vajadusest. Pärast 1979. aasta Three Mile Islandi avariid kadus avalikkuse usaldus tuumaenergia suhtes märgatavalt ning ehituste ja lubade väljastamine muutus palju raskemaks.

1980ndatel laienes mure ka tuumarelvade ja nende leviku vastu. 12. juunil 1982 demonstreeris miljon inimest New Yorgi Central Parkis tuumarelvade vastu ja külma sõja võidurelvastumise lõpetamise eest — see on ajalooliselt suurim tuumavastane meeleavaldus Ameerika Ühendriikide ajaloos. Rahvusvaheline tuumadesarmeerimise päev toimus 20. juunil 1983. aastal 50 kohas üle USA. Nevada Desert Experience'i protestid ja rahulaagrid Nevada katsekohas toimusid laialdaselt 1980ndatel ja 1990ndatel.

Peamised organisatsioonid ja rühmitused

Ameerika Ühendriikides on tegutsenud või tegutsevad sadu tuumavastaseid rühmitusi. Artiklis nimetatud rühmad on vaid osa laiemast võrgustikust:

• Abalone Alliance — tuntud vastupanuliikumine Diablo Canyoni vastu (California).
• Clamshell Alliance — tegutses peamiselt Seabrooki (New Hampshire) projekti vastu ja kasutas massilisi meeleavaldusi ja tsiviilkaitset.
• Greenpeace USA — rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni USA haru, mis tegeleb laiaulatuslikult tuumaohuga seotud teadlikkuse tõstmise ja kampaaniatega.
• Institute for Energy and Environmental Research — teadusliku ja poliitilise analüüsi keskused tuumaenergia riskide kohta.
• Musicians United for Safe Energy — muusikute ja kunstnike kollektiiv, mis tõstis avalikku teadlikkust meelelahutusliku mõju kaudu.
• Nevada Desert Experience — keskendus tuumakatsetuste ja jäätmehoidla vastastele tegevustele Nevadas.
• Nuclear Control Institute, Nuclear Information and Resource Service — organisatsioonid, mis pakkusid informatsiooni ja kampaaniatoetust tuumavastastele algatustele.
• Public Citizen Energy Program, Shad Alliance ja Sierra Club — laiemad kodaniku- ja keskkonnaorganisatsioonid, mis on toetanud tuumavastaseid tegevusi läbi õigusliku ja poliitilise surve.

Meetodid ja kampaaniad

Tuumavastased rühmad on kasutanud mitmesuguseid taktikaid:

• rahumeelsed meeleavaldused ja rongkäigud;
• massilised tsiviilkaitseaktsioonid ja istumised (sageli viisid tuhandete arreteerimisteni, nt Seabrook);
• õiguslikud kaebused ja regulatiivsed vastuväited (nt keskkonnamõjude hindamise vaidlused);
• avalikkuse harimine läbi infolehtede, dokfilmide, muusikaürituste ja seminaride;
• püüdlused juhtida tähelepanu tuumajäätmete ladustamise, transportimise ja lekkeprobleemide riskidele.

Mõju poliitikale, seadusandlusele ja projektidele

Tuumavastased tegevused on avaldanud märgatavat mõju nii kohalikul kui riiklikul tasandil. Nende survetõusu tulemusena tekkis tihedam regulatiivne järelevalve, pikemad ehitus- ja litsentsiprotsessid ning sagedased kohtuvaidlused. Mitmed tuumaelektrijaamad lõpetasid tegevuse või ei toonud planeeritud projekte lõpule, sh mõned üksused, mille vastu kampaaniad olid suunatud. Näiteks hilisemad kampaaniad aitasid kaasa mitmete vananevate ja vastuseisu all olnud tuumaelektrijaamade sulgemisele viimastel aastakümnetel (nt Vermont Yankee, Pilgrim, Oyster Creek — sulgemised toimusid 2000ndatel ja 2010ndatel).

Tänapäeva olukord ja vaidlused

21. sajandi esimesel kolmandikul muutusid debatid osaliselt taas keerulisemaks: kliimamuutuse ja kasvuhoonegaaside vähendamise vajadus on pannud mõned poliitikud ja teadlased toetama tuumaenergiat kui madala süsinikusisaldusega elektriallikat. Samas jäävad probleemid — kõrge kapitalikulu, jäätmeprobleemid, tuumaturvalisuse ja leviku riskid ning potentsiaalsete avariide tagajärjed — tuumavastase liikumise peamisteks argumentideks. Selle tulemusena on liikumine muutunud mitmekesisemaks: mõned rühmad keskenduvad jätkuvalt mahajääminevale infrastruktuurile ja jäätmele, teised aga suurendavad survet aruteludes ohutuse, läbipaistvuse ja jäätmehoidla lahenduste peale (nt Yucca Mountaini vastu esitatud vastuväited).

Tuntud teadlased ja mõtlejad, kes on väljendanud reservatsioone

Mõned teadlased ja insenerid, kes on avalikult väljendanud reserve või kriitikat tuumaenergia suhtes, on järgmised: Jacobson, Amory Lovins, Arjun Makhijani, Gregory Minor, M.V. Ramana, Joseph Romm ja Benjamin K. Sovacool. Tuumarelvade vastaseid seisukohti on esindanud näiteks Paul M. Doty, Hermann Joseph Muller, Linus Pauling, Eugene Rabinowitch, M.V. Ramana ja Frank N. von Hippel.

Kokkuvõte ja tänased väljakutsed

Tuumavastane liikumine USA-s on ajalooliselt olnud mitmekesine ning mõjutanud nii avalikku arvamust kui ka poliitikat. Liikumise tegevused on ulatanud väiksematest kohalike kogukondade protestidest kuni miljonite osavõtuni massimeeleavaldustel. Kuigi mõned eesmärgid on saavutatud — teatud projekti peatamine, tugevam regulatsioon, vanade elektijaamade sulgemine — jätkuvad vaidlused tuumaenergia rolli üle tulevikus, eriti kliimamuutuse kontekstis. Tuumavastane liikumine jätkab oma rolli avaliku arutelu ja regulatiivse järelevalve mõjutamisel, rõhutades riskide, jäätmehalduste ja demokraatliku otsustusprotsessi tähtsust.

Küsimused ja vastused

K: Millised on mõned Ameerika Ühendriikides silmapaistvad anti-kampaaniad?

K: Kes on mõned tuumavastastes protestides osalevad rühmad?

Küsimus: Millal saavutasid tuumavastased protestid haripunkti?

K: Milline oli üks suurimaid poliitilisi meeleavaldusi Ameerika ajaloos?

K: Mis on rahvusvaheline tuumadesarmeerimise päev?

K: Kes on mõned teadlased, kes on väljendanud reservatsioone tuumaenergia suhtes või olnud tuumarelvade vastu?

Otsing