Linus Pauling — topelt-Nobeli laureaat, keemik ja rahuaktivist

Linus Carl Pauling (28. veebruar 1901 - 19. august 1994) oli Ameerika Ühendriikide teadlane, rahuaktivist, kirjanik ja pedagoog. Ta oli üks tähtsamaid keemikuid ajaloos.

Pauling oli üks esimesi teadlasi, kes tegeles kvantkeemia, molekulaarbioloogia ja ortomolekulaarse meditsiini vallas. Ta on üks vähestest inimestest, kes on saanud rohkem kui ühe Nobeli preemia. Ta on üks kahest inimesest, kes on saanud neid eri valdkondades (teine oli Marie Curie), ja ainus inimene selles rühmast, kes on saanud iga oma auhinna ilma, et oleks pidanud seda jagama teise laureaadiga.

Elulugu ja karjäär

Linus Pauling sündis Portlandis, Oregoni osariigis. Ta õppis Oregon Agricultural College'is (tänane Oregon State University), kust lõpetas keemiatehnika eriala. Pärast õpinguid suundus ta teadustööd tegema ja õpetama California Institute of Technology's (Caltech), kus ta veetis suure osa oma karjäärist ning kujunes juhtivaks uurijaks ja õppejõuks.

Peamised teadustööd ja avastused

Pauling on tuntud mitmete põhiliste kaasaegse keemia kontseptsioonide väljatöötamise poolest. Tema tähelepanu keskmes olid keemilised sidemed ning nende kirjeldamine kvantmehaanika abil. Olulisemad panused on:

• Paulingi skaala — elektronnegatiivsuse määramise meetod, mis aitab ennustada keemilise sideme iseloomu (iooniline vs. kovalentne).
• "The Nature of the Chemical Bond" (1939) — tema mõjukas raamat, mis kujundas 20. sajandi keemia teooriat ja õppetööd.
• Valentside, hübridisatsiooni ja resonantsi kontseptsioonid, mis selgitasid molekulide geomeetriat ja reaktsioonikäitumist.
• 1951. aastal koos kolleegidega (nt Robert B. Corey ja Herman R. Branson) pakkus ta välja bioloogiliste polümeeride, sealhulgas α-heeliksi ja β-lehe, ruumilis-struktuursed mudelid — oluline panus valkude struktuuri mõistmisesse.

Rahuaktivism ja Nobeli rahupreemia

Pauling oli aktiivne ydinrelvade keelustamise ja tuumakatsete vastane. Ta organiseeris ja allkirjastas petitsioone ning tegutses rahvusvaheliselt, et juhtida tähelepanu tuumakatsete tervisemõjudele ning edendada rahvusvahelist kontrolli tuumarelvade üle. Selle tegevuse eest pälvis ta Nobeli rahupreemia 1962. aastal.

Ortomeedik ja tervisesoovitused

Hiljem elus pühendus Pauling intensiivselt nii‑öelda ortomolekulaarsele meditsiinile ning propageeris vitamiinide, eriti C‑vitamiini, suuremaid annuseid haiguste ennetamiseks ja raviks. Tema raamatud ja artiklid sel teemal, näiteks "Vitamin C and the Common Cold", tekitasid suurt avalikku huvi, kuid ka kriitikat ja teaduslikku vaidlust — enamik sõltumatuid kliinilisi uuringuid ei kinnitanud Paulingu väga optimistlikke väiteid suurte annuste tõhususe kohta näiteks vähi ravis.

Tunnustused ja pärand

Pauling on üks väheseid inimesi, kellele on omistatud mitu Nobeli preemiat ning tema teadustöö on mõjutanud nii keemia, biokeemia kui ka molekulaarbioloogia arengut. Tema peamised tunnustused hõlmavad:

• Nobeli keemiapreemia 1954. aastal — uurimistöö eest keemilise sideme olemuse alal ja selle rakenduste eest keerukate ainete struktuuri selgitamisel.
• Nobeli rahupreemia 1962. aastal — rahuaktivismi ja panuse eest tuumakatsete vastases liikumises.
• Teised auhinnad ja tunnustused, sh Ameerika Ühendriikide kõrged teenetemärgid (nt National Medal of Science) ning presidendi autasud.

Pauling suri 19. augustil 1994 California rannikul Big Suris. Tema töö jättis märkimisväärse pärandi teaduse ja ühiskondliku aktivismi valdkonda ning tema ideed ja raamatud jätkavad mõju avaldamist ja arutelude tekitamist.

Isiklik

Ta oli abielus Ava Helen Milleriga alates 1923. aastast; nende koostöö ja ühistegevus rahuorganisatsioonides oli oluline osa Paulingu elust ja avalikust tegevusest.

Otsing