William Lipscomb Ameerika keemik ja Nobeli preemia laureaat

William Nunn Lipscomb, Jr. (9. detsember 1919 - 14. aprill 2011) oli Nobeli preemia laureaat Ameerika Ühendriikide anorgaaniline ja orgaaniline keemik. Ta töötas tuumamagnetresonantsi, teoreetilise keemia, boorikeemia ja biokeemia alal.

Lipscomb sündis Clevelandis, Ohio osariigis. Tema perekond kolis 1920. aastal Kentucky'sse Lexingtonisse. 1941. aastal omandas ta Kentucky ülikoolis bakalaureusekraadi keemias. Seejärel omandas ta 1946. aastal California Tehnoloogiainstituudis (Caltech) filosoofiadoktori kraadi keemias.

Aastatel 1946-1959 õpetas ta Minnesota ülikoolis. Aastatel 1959-1990 oli ta Harvardi ülikooli keemiaprofessor. Pärast 1990. aastat sai temast Harvardi emeriitprofessor.

Lipscomb elas Cambridge'is, Massachusettsis, kuni ta suri 2011. aastal kopsupõletikku.

Lipscomb oli üks esimesi inimesi, kes kasutas tuumamagnetresonantsi (NMR) keemiliste struktuuride uurimiseks. Ta õppis välja, kuidas vaadata NMR-andmeid, et leida, millised aatomid on molekulis omavahel seotud. Seda nimetatakse "keemiliseks nihkeks".

Lipscomb uuris molekule. Need molekulid sisaldasid booriaatomeid. Lipscomb kasutas seda tööd, et õppida põhilisi ideid selle kohta, kuidas aatomid moodustavad keemilisi sidemeid. Lipscomb ja tema õpilased lõid palju olulisi ideid teoreetilise keemia valdkonnas. Tema töö boorühendite kohta pälvis 1976. aastal Nobeli preemia. Kolm tema õpilast said ka eraldi Nobeli keemiapreemia.

Lipscomb uuris hiljem valkude aatomistruktuuri. Ta uuris, kuidas ensüümid töötavad. Tema töörühm kasutas röntgendifraktsiooni, et mõõta nende valkude kolmemõõtmelist struktuuri. Ta arvutas välja iga aatomi täpse asukoha nendes suurtes molekulides. Seejärel uuris Lipscomb neid üksikasju, et teada saada, kuidas molekulid bioloogilistes süsteemides töötavad.

Karboksüpeptidaas A oli Lipscombi rühma esimene valgu struktuur.

Biograafia ja karjäär

Lipscomb kasvas üles Kentuckys ja omandas tugeva aluse keemias juba ülikooliajal. Pärast doktorikraadi omandamist Caltechis alustas ta õppe- ja teadustööd Minnesota ülikoolis, kus ta töötas mitmes teadusvaldkonnas, ühendades eksperimentaalseid meetodeid teoreetiliste aruteludega. 1959. aastal siirdus ta Harvardi ülikooli, kus ta juhatas oma uurimisrühma kuni ametlikust aktiivsest õpetamisest lahkumiseni 1990. aastal; hiljem töötas ta emeriitprofessorina ja jätkas teadustööd.

Teadustöö ja panus

Lipscombi teadustöö hõlmas mitut olulist teemat, kus ta ühendas eksperimentaalseid meetodeid ja teoreetilist arutelu:

• Tuumamagnetresonants (NMR) – ta oli üks pioneeridest, kes kasutas NMR-tehnikaid keemiliste struktuuride ja sidemete uurimiseks. Ta aitas selgitada, kuidas keemiline nihe annab teavet aatomite elektromagnetilise keskkonna ja seeläbi nende sidemuste kohta.
• Booriühendid (boorikeemia) – Lipscomb uuris laialdaselt boorhappe anioone ja boorihüdriide (booranid), millele iseloomulikud olid keerukad, tihti kolmemõõtmelised struktuurid. Tema töö aitas mõista eripäraseid sidemeid, sh mitmekeskuselisi sidemeid (näiteks 3-keskuse–2-elektroni sidemed), ning valgustas üldisemaid põhimõtteid, kuidas aatomid moodustavad keemilisi sidemeid. Selle töö eest anti talle 1976. aastal Nobeli preemia keemias.
• Teoreetiline keemia ja arvutus – Lipscomb kasutas matemaatilisi ja kvantkeemilisi meetodeid, et seletada eksperimentaalsete andmete taga olevaid mehhanisme ja sidetüüpe, andes uusi perspektiive keemilise sideme mõistmiseks.
• Valgustruktuurid ja ensüümide mehhanismid – hiljem keskendus ta suurte biomolekulide, eriti ensüümide struktuuri määramisele ning nende tööst arusaamisele. Tema rühm kasutas röntgendifraktsiooni, et määrata valkude täpseid aatomipositsioone ja uurida seejärel katalüütilisi mehhanisme ja aktiivseid keskkondi molekuli üksikasjaliku arusaama saamiseks. Karboksüpeptidaas A on näide sellisest esimesest olulisest valgu struktuurist tema grupi tööst.

Auhinnad ja pärand

William N. Lipscomb pälvis 1976. aastal Nobeli keemia preemia oma töö eest boorühendite ja nende struktuuri ning sellest tulenevate järelduste kohta keemilise sideme olemuse kohta. Tema uuringud ühendasid eksperimentaalseid struktuurimeetodeid ja teoreetilist keemiat, ning need on jätnud püsiva jälje anorgaanilise ja teoreetilise keemia alale.

Teda hinnati ka kui õpetajat ja juhendajat: tema juhendamisel kasvas üles hulk silmapaistvaid teadlasi ning tema ideed ja meetodid mõjutasid paljusid valdkondi, alates struktuurkeemiast kuni biokeemiani. Kolm tema endist õpilast pälvisid hiljem eraldi Nobeli keemiapreemia, mis peegeldab tema mõju ja õpetuse tähtsust järgmiste põlvkondade teadlaste seas.

Isiklik ja lõpp

Lipscomb elas pikka aega Cambridge'is, Massachusettsis,, kus ta jätkas teadussuundi ja juhendas noori teadlasi ka emeriitstatuse ajal. Ta suri 14. aprillil 2011 kopsupõletikku, olles 91-aastane. Tema töö jätkab mõju tänapäeva keemia- ja biokeemiauuringutes ning tema avaldatud tööd on endiselt olulised uurimis- ja õppeallikad.

Küsimused ja vastused

K: Kus sündis William Nunn Lipscomb?

K: Millises ülikoolis omandas ta bakalaureusekraadi?

K: Millisele teadustööle Lipscomb spetsialiseerus?

K: Kuidas kasutas ta tuumamagnetresonantsi (NMR)?

K: Millise auhinna sai Lipscomb oma töö eest boorühendustega?

K: Millisele teadustööle keskendus Lipscomb hiljem elus?

K: Milline oli Lipscombi rühma esimene valgu struktuur?

Otsing