Öövalvuririik (minarhism): määratlus, ajalugu ja põhimõtted

Öövalvuririik (minarhism): selge määratlus, ajalugu ja põhimõtted — miks piiratud riik, õiguste kaitse, laissez-faire ja tuntud mõtlejad kujundavad kaasaegset libertarismi

Öövalvurite riik on osa libertaarsest filosoofiast. Neid, kes usuvad öise valvuri riiki, nimetatakse "minarhistideks" ja nad usuvad minarhismi. Selle vaate kohaselt on valitsuse ainus ülesanne kaitsta oma kodanike õigusi.

Sõjavägi, politsei ja kohtusüsteem on ette nähtud kodanike kaitsmiseks, samal ajal kui vabaturud tegelevad kõige muuga. Minarhistid usuvad, et kõige tõhusam viis toodete ja teenuste pakkumiseks on vabade turgude kasutamine. See on vaba turukapitalismi ehk laissez-faire-kapitalismi usk.

Kodanikud peaksid olema kaitstud agressiooni, varguse, lepingute rikkumise ja pettuse eest. Samuti tuleb jõustada omandiseadused, eriti eraomandiseadused.

Ayn Rand, Robert Nozick ja Austin Petersen, Ron Paul, Rand Paul, Friedrich Hayek, Ludwig Von Mises ja Frederic Bastiat on hästi tuntud selle poolest, et nad võtsid minarhismi oma veendumuste hulka.

See öövalvuri riigi idee on seotud libertarismiga. See on eriti asjakohane USAs ja seda kasutatakse harva teistes kontekstides. See on aga pärit 19. sajandi Suurbritannia sotsiaalajaloost.

Põhimõtted ja eesmärgid

Minarhismi keskne mõte on, et riik peaks olema võimalikult väike ja sekkuma üksnes olukordades, kus selle kohalolek on vältimatu: välis- ja sisejulgeolek, seaduskuulekuse tagamine ning õigusemõistmine. Peamised põhimõtted on:

• Piiratud valitsuskoht — riik ei osuta ega reguleeri majandustegevust väljaspool julgeoleku- ja õiguskaitset.
• Eraomandi ja lepingute jõustamine — omandiõiguse kaitse ja lepingute täitmine on keskne osa riigi rollist.
• Vägivalla monopoli piiramine — riik säilitab relvajõud ja õigussüsteemi, kuid nende kasutamine peab olema rangelt seadustatud ja kontrollitud.
• Turgudel lähtuv korraldus — kaupade ja teenuste pakkumine ning enamik ühiskondlikest valikutest lahendatakse vabaturu kaudu.

Ajaloost ja ideoloogilisest taustast

Minarhismi juured ulatuvad klassikalise liberalismi ja laissez-faire mõttevoogudesse 18.–19. sajandil. Ideeaetakseid on mõjutanud majandusteadlased ja filosoofid, kes rõhutasid üksikisiku vabadust, eraomandit ja piiratud riiki. 20. sajandil said minarhismi ideed uue tõuke libertaarsetes ringkondades, kus neid ühendas kriitika riigi kasvava sekkumise vastu majandusse ja eraellu.

Minarhism vs teised libertaarse skaala seisukohad

On oluline eristada minarhismi teisest äärmusest libertaarse spektri piires — anarkokapitalismist. Minarhistid aktsepteerivad riigi olemasolu ja selle monopoli teatavate funktsioonide täitmisel (sõjavägi, politsei, kohtud), samas kui anarkokapitalistid soovivad kõigi valitsusfunktsioonide privatiseerimist või täielikku kaotamist. Minarhism on seega kompromisslikum ja poliitiliselt realistlikum lähenemine neile, kes soovivad piirata riiki, kuid ei pea võimalikuks selle täielikku eemaldamist.

Rahastamine ja praktiline korraldus

Minarhistid erinevad omavahel selle osas, kuidas piiratud riiki finantseerida ja milliseid teenuseid avalikult pakkuda. Levinud variandid hõlmavad:

• Madalaid, kuid olemasolevaid makse, mis katavad riigi põhifunktsioonid;
• Üleriigilisi kasutustasusid või teenustepõhist rahastamist (nt sõjaväe, politsei ja kohtute toetuseks);
• Delegeerimist ja detsentraliseerimist — kohalike omavalitsuste suurem vastutus ja turupõhised lahendused kohalike teenuste puhul.

Kriitika ja argumendid vastu

Minarhismile esitatakse mitu peamist kriitikat:

• Ühiskondlike hüvede pakkumine — kriitikute sõnul ei pruugi turud iseenesest tagada teatud avalikke hüvesid (nt tuletõrje, teatud liiki kaitse, põhiline infrastruktuur), kuna need on kasumlikkuselt piiratud või vabade-rendite (free-rider) probleemiga haavatavad.
• Monopol ja jõu kuritarvitamine — isegi piiratud riigi puhul võib tekkida oht riigi institutsioonide kuritarvitamiseks või korruptsiooniks, eriti kui kontrollimehhanismid on nõrgad.
• Ebavõrdsus ja sotsiaalne turvavõrk — turupõhine mudel võib suurendada ebavõrdsust ja jätta haavatavad rühmad ilma piisava sotsiaalse toetuse või teenusteta.
• Rahvusvahelised ohud ja kollektiivsed probleemid — kaitse ja julgeolek sageli eeldavad koordineeritud, suuri investeeringuid ning rahvusvahelist koostööd, mida minimaalne riik ei pruugi alati pakkuda tõhusalt.

Praktilised näited ja poliitiline mõju

Kuigi täies mahus öövalvuri riiki on riiklikult harva realiseeritud, on minarhism mõjutanud paljusid poliitilisi liikumisi ja poliitikaid, mis sihivad riigi rolli vähendamist — näiteks maksualaste kärbete, regulatsioonide lõdvendamise ja privatiseerimise pooldajad. Eriti tugev on olnud minarhismi mõju Ameerika Ühendriikide libertaarsetes ringkondades ja mõningates konservatiivsetes liikumistes.

Kellele see lähenemine sobib ja kellele mitte

Minarhism kõnetab inimesi, kes hindavad tugevalt individuaalset vabadust, eraomandi kaitset ja majanduslikku vabadust ning usuvad, et enamik sotsiaalsetest probleemidest lahendatakse turumehhanismidega. Samas eelistavad vastaspooled suuremat riiklikku osalust sotsiaalkaitses, regulatsioonis ja avalike hüvede pakkumises, usaldades vähem turgu kui esmase lahendaja rollis.

Lõppsõna

Minarhism (öövalvuririik) on selgelt määratletud poliitiline idealogiline positsioon, mis püüab tasakaalustada üksikisikuvabadust ja avalikku korda, jättes riigile vaid need ülesanded, mida peetakse vältimatuks. Debattide keskmes on küsimus, millised funktsioonid on riigi jaoks hädavajalikud ja millised tuleks usaldada turule või kogukondlikele lahendustele. Nagu paljude ideoloogiate puhul, sõltub selle praktikas rakendatavus ja vastuvõetavus paljuski riigi ajaloolisest kontekstist, institutsioonide tugevusest ja ühiskonna väärtustest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on öövahtide riik?

K: Kes on minarhistid?

K: Mida pooldab minarhism?

K: Mille poolest erineb see seisukoht teistest valitsemisvormidest?

K: Milline filosoofia on seotud öövalvurite riigiga?

K: Kas minarhismi ja teiste filosoofiate vahel on kattuvusi?

Otsing