Paavstiriik (Kirikuriik) – ajalooline kokkuvõte 8. sajandist kuni 1870

Paavstiriik, ametlikult kirikuriik (itaalia keeles Stato della Chiesa, itaalia hääldus: [ˈstato della ˈkjɛːza]; ladina: Status Ecclesiasticus; ka Dicio Pontificia), oli rida territooriume Itaalia poolsaarel, mis olid 8. sajandist kuni 1870. aastani paavsti otsese suveräänse võimu all.

1861. aastaks oli suur osa Paavstiriigi territooriumist vallutatud Itaalia Kuningriigi poolt. 1870. aastal kaotas paavst Lazio ja Rooma ning tal ei olnud üldse füüsilist territooriumi, välja arvatud Vatikan.

Tekke ja varased sajandid (8.–11. sajand)

Paavstiriigi tekkimist on võimalik mõista kui järkjärgulist protsessi: pärast Lääne-Rooma riigi langemist säilis paavsti vaimne autoriteet, kuid selleks, et tagada ka reaalse poliitilise ja sõjalise kaitse, hakati looma maaomandit ja territooriume, mis jäid paavsti kontrolli alla. Otsustav samm sündis 8. sajandil: 754.–756. aastal teostas idapalee frankide valitseja Pepin Väike poliitilise toetuse (nn Pepini annetus), millega anti paavstile reaalseid maaüksusi Kesk-Itaalias – algus, mida tavapäraselt peetakse Paavstiriigi aluseks.

Keskaegses allkirjastamises mängisid olulist rolli ka dokumendid nagu hiljem osutunud võlts Donation of Constantine, mida anti paavsti maavõimu õigustamiseks. 800. aastal krooniti Karolingide valitseja Karl Suur paavsti ehk Lääne keisri tiitlile, mis kujundas paavstide ja keisri vahelisi suhteid julgelt järgnevate sajandite jooksul: sageli vahetusid nad liitlaste ja rivaalide rollides.

Keskaeg ja paavsti temporaalne võim (11.–15. sajand)

11. sajandist alates hakkas paavst omama järjest tugevamat nii vaimset kui ka sekulaarset võimu. Gregorius VII (Hildebrand) ja gregooriuse reformid (11. sajand) piiritlevad paavsti sõltumatuse püüdlusi: kirikukorraldus, investituuri vaidlused ning püüud kinnistada paavsti autoriteeti feodaalse maailma suhtes. Paavstid hakkasid rohkem sekkuma Euroopa poliitikasse, määrates kuningaid ja korraldades ristisõdasid, ning kujunes välja püsiv struktuur, kus paavst oli nii vaimne kui ka maavaldaja.

12.–13. sajandil tõusis paavstivõim tippu Innocentius III (1198–1216) ajal, kui paavst kasutas interdikte, ekskommunikatsioone ja poliitilist survet, et mõjutada kuningriike. Samal ajal kujunesid Paavstiriigi administratiivsed üksused: Romagna, Marche, Umbria, Lazio jt alad, mida valitsesid paavsti volitatud legad või prefektid.

Avignon, lõhestumine ja renessansiline taastumine (14.–16. sajand)

14. sajand tõi vastuolusid: 1309–1377 asus paavstide ametiaeg suuresti Avignonis (nn Avignoni paavstlus), mis nõrgestas Rooma otsest kontrolli ja tekitas kriitikat Euroopas. Pärast Avignoni perioodi lõi agoonilise olukorra veel Lääne kiriku lõhe (Western Schism, 1378–1417), kus paralleelselt tegutses mitu paavsti. Need sündmused vähendasid paavsti maavõimu prestiiži, kuid 15.–16. sajandil, eriti renessansiajastul, taastusid Rooma paavstid võimukeskuse rolli kaudu: Julius II ja Leone X olid aktiivsed territoriaalse laiendamise, diplomaatia ning kunstilise ja arhitektuurilise patronaaži kaudu. Paavstiriik muutus kultuuri- ja poliitikakeskuseks, mis kasutas nii relvi, liite kui ka raha oma huvide tagamiseks.

Varauusaeg, Habsburgide ja Hohenstaufenide konfliktid

Keskaegses ja varauusaegses poliitikas kippusid paavstid sattuma konfliktidesse Püha Rooma Keisririigi ja Itaalia suurvõimudega (sh Hohenstaufenide ajastu, Frederick II), mis erinevatel perioodidel piirasid või laiendasid paavsti sekulaarset mõju. Paavstiriigi toimimist mõjutasid ka kohalikud feodaalsed struktuurid, kirikuvarad, maksustamine ning halduslikud reformid – näiteks legatsioonide ja markide juhtimine, mida sageli anti kõrgetele prelaatidele või sündikaatidele.

Napoleoni ajastu, restaureerimine ja 19. sajandi kriis (1796–1870)

1796–1814 tähendas Paavstiriigile rasket perioodi: Napoleoni sõjad ja Prantsuse invasioonid viisid 1798. aastal Rooma vabariigi väljakuulutamiseni ja Paavstiriigi ajutise likvideerimiseni. Paavst viibis ebakindlas olukorras kuni kongressi Viini (1814–1815) otsuseni, mis taastatas Paavstiriigi piirid ja suveräänsuse.

19. sajandi jooksul kujundas Itaalia ühtsuse liikumine (Risorgimento) Paavstiriigi saatuse. 1848. aasta revolutsioonid sundisid paavsti ajutiselt tegema reforme; 1849 kuulutati Roomas lühiajaline Vabariik (Giuseppe Mazzini jt juhtimisel), kuid see kukutati Prantsuse vägede sekkumisega ja paavst taastati. Pius IX (1846–1878) alustas oma valitsemist liberaalse reformiprogrammiga, ent pärast 1848. aasta sündmusi muutus ta konservatiivsemaks ja vastuüleskõigele uuele rahvuslikule liikumisele.

1860. aastatel vallutas Itaalia Kuningriik peaaegu kogu Paavstiriigi territooriumi: 1861 kuulutati Itaalia kuningriigiks, 1860-61 läksid suured paavstiriigi alad Sardiinia-Piemonte ja hiljem Itaalia kontrolli alla. Lõplik löök tuli 1870. aasta 20. septembril, kui Itaalia väed sissisid Rooma ja annekteerisid Lazio – sellega lõppes paavsti ajutine maavõim peaaegu täielikult. Paavst Pius IX keeldus uut olukorda aktsepteerimast ja jäi „Vatikani vangiks”, nõudes seni tunnustamata võimu taastamist.

Järeldus ja järelmõjud

Paavstiriik oli aastatuhandepikkune nähtus, mille algus ulatub 8. sajandisse ja mis kujundas nii Itaalia poliitilist kaarti kui ka kiriklikku ajalugu. Selle ajalugu hõlmab võimu kasvu ja langust, diplomaatilist manööverdamist, sõjalisi konflikte, kultuurilist hiilgeaega renessansis ning lõpuks 19. sajandi rahvusliku ühtsustamise tulemusena lõppenud ajutult suveräänse maavõimu. Kuigi 1870. aasta järel jäi paavst ilma enamiku sekulaarsest territooriumist, säilis Rooma piiskopi vaimne autoriteet ning see konflikt leidis lõpliku poliitilise lahenduse alles 1929. aastal Laterani lepinguga, mil werd loodud sõltumatu Vatikani Linnriik.

• Tähtsad sündmused: Pepini annetus (8. sajand), Karolingide aeg ja Karl Suure kroonimine (800), gregooriuse reformid (11. sajand), Avignoni paavstlus (1309–1377), Napoleoni periood (1798–1814), Itaalia ühtsus ja Rooma võtmine (1870).
• Peamised piirkonnad: Lazio (Rooma ümbrus), Umbri a, Marche, Romagna ja teised Kesk- ja Põhja-Itaalia alad, mille piirid ja koosseisid ajas muutusid.
• Põhitegelased: mitmed paavstid (nt Gregorius VII, Innocentius III, Julius II, Pius IX), Euroopa monarhid, Napoleoni aegne Prantsuse võim ning Itaalia ühtsuse juhid (nt Cavour, Garibaldi, Vittorio Emanuele II).

Otsing