Stagflatsioon: definitsioon, põhjused ja tagajärjed

Stagflatsioon: selge definitsioon, peamised põhjused ja mõjud. Loe, kuidas kõrge inflatsioon ja tööpuudus koos majandust kurnavad ning millised poliitikad aitavad olukorda lahendada.

Majandusteaduses tähistatakse mõistet stagflatsioon olukorda, kus tootmine peaaegu ei kasva, samal ajal kui inflatsioon on kõrge ja tööpuudus suur. Selline kombinatsioon tundus pikka aega olevat vastuolus traditsioonilise rahapoliitika ja Keynesi makromajandusteooria ootustega, mistõttu seda nähtust hakati eriti tähele panema 1960.–1970ndatel.

Mis on stagflatsioon ja miks see on probleem?

Terminit stagflatsioon moodustatakse sõnadest stagnatsiooni ja inflatsiooni. Seda kasutatakse siis, kui inflatsioonimäär on kõrge, majanduskasv aeglustub ja tööpuudus püsib kõrge. Selline olukord tekitab majanduspoliitika jaoks dilemmad: meetmed, mis vähendavad inflatsiooni (näiteks tugev rahapoliitika), võivad süvendada tööpuudust ja majanduse langust; samas töötuse vähendamiseks rakendatavad elavdused võivad kütmata inflatsiooni.

Ajalooline taust

Kuigi Keynes ise seda terminit ei kasutanud, viitavad tema teooriad olukordadele, mida tänapäeval stagflatsiooniks nimetatakse. Ajalooliselt sai sõna laiemalt tuntuks 1965. aastal, kui seda kasutas Briti poliitik Iain Macleod ja hiljem pälvis stagflatsioon tähelepanu 1970. aastate globaalsete šokkide ajal — eriti nafta hinnatõusu tõttu. Iain Macleodist sai 1970. aastal rahandusminister, aga fraasi kasutas ta juba 1965. aasta kõnes parlamendile.

Põhjused ja mehhanismid

Stagflatsioon tekib sageli siis, kui kokku langevad tegurid, mis mõjutavad nii pakkumist kui nõudlust. Peamised mehhanismid on:

• Kulude tõuke (cost-push) inflatsioon: tootmise ühikukulude suurenemine — näiteks tooraine- või energiahinna tõus — suurendab hindu, kuna tootjad kannavad kõrgemaid kulusid edasi tarbijale. Kui samal ajal ei suurene nõudlus, langeb tootmine.
• Pakkumisshockid: ootamatud katkestused tarnetes või tootmisvõimsuse vähenemine (näiteks energiakriis, loodusõnnetused), mis vähendavad saadavate kaupade ja teenuste hulka.
• Ootused ja palgatsüklid: kui töötajad ja ettevõtted ootavad kõrget inflatsiooni, nõutakse kõrgemaid palku, mis võib omakorda suurendada tööjõukulusid ja hindu.
• Investeeringute vähenemine: inimesed ja firmad investeerivad vähem raha ettevõttesse, kui tootmiskulud ja ebakindlus suurenevad, mis vähendab potentsiaalset kasvu ja suurendab tööpuudust.

Kuidas stagflatsiooni mõõdetakse?

Üks lihtne poliitiline mõõdik on nn viletsuse indeks, mis saadakse inflatsioonimäära ja töötuse määra liitmisel. Kuigi see on primitiivne, annab see kiire indikatsiooni olukorra raskusest — kõrge inflatsioon koos kõrge töötusega viitab stagflatsioonile.

Tagajärjed ja poliitikavõimalused

Stagflatsioon on majandusele kulukas: ostujõud langeb, ettevõtete kasumimarginaalid võivad kahaneda või hinnatõus viib tarbijate ostuvõime languseni, tööpuudus suureneb ja sotsiaalsed pingeid tekib. Valitsustel ja keskpankadel on kaks peamist poliitikavalikut, mis aga võivad olla vastandlikud:

• Rahapoliitika karmistamine (intresside tõstmine) aitab pidurdada inflatsiooni, kuid võib süvendada majanduslangust ja tööpuudust.
• Fiskaalpoliitika elavdamine (avalikud kulutused, maksusoodustused) võib leevendada töötust, kuid suurendada nõudlust ja seeläbi inflatsiooni.

Seetõttu on sageli vajalik tasakaalustatud lähene: lühiajaliste sotsiaalsete probleemide leevendamine koos struktuursete reformidega (näiteks tööjõu-paindlikkus, tootlikkuse tõstmine, energiasõltuvuse vähendamine), mis aitavad suurendada pakkumist ilma uut inflatsioonilangust sütitamata.

Phillips'i kõver ja teooria piirid

Traditsiooniliselt kirjeldas Phillips'i kõver nõudluse ja inflatsiooni vahel suhet, mille järgi kõrgem inflatsioon kaasneb madalama tööpuudusega. 1970. aastate stagflatsioon näitas selle seose piirangud ja nõudis täiendusi — eriti arvestades ootuste rolli ja pakkumispoolseid šokke.

Näited ja õppused

Tuntud ajaloosündmuseks on 1970. aastate naftakriis, mille tagajärjel tõusid energiahinnad järsult, tekkisid pakkumissurved ja paljud majandused sattusid stagflatsiooni. Sellest kogemusest õppis majanduspoliitika mitut olulist õppetundi: vajadus mitmekesise energiaallika järele, tähtsus struktuurreformidel ja inflatsiooniootuste kontrollimisel.

Kokkuvõte

Stagflatsioon on olukord, kus majandus seisab silmitsi samaaegselt kõrge inflatsiooni, aeglustuva tootmise ja kõrge tööpuudusega. See on poliitiliselt keeruline ja majanduslikult kulukas nähtus, mille ennetamiseks ja leevendamiseks on vaja kombineerida lühiajalisi sotsiaalpoliitilisi meetmeid ja pikaajalisi struktuurreforme, mis suurendavad tootlikkust ja vähendavad majanduse haavatavust pakkumisshokkide suhtes. Kõige olulisem on tähelepanelik poliitikakujundamine ja ootuste juhtimine, et vältida lõksu, kus inflatsioon ja nõrk majanduskasv toidavad üksteist.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on stagflatsioon?

K: Kes mõtles välja termini "stagflatsioon"?

K: Kuidas mõjutab stagflatsioon majanduspoliitikat?

K: Mida ütles keynesiaanlik majandusteadus stagflatsiooni kohta?

K: Kuidas saab stagflatsiooni peatada, kui see on juba alanud?

K: Mis põhjustab stagflatsiooni?

Otsing