James Strom Thurmond — USA poliitik, Lõuna-Carolina senaator ja kuberner

James Strom Thurmond — USA poliitik ja Lõuna-Carolina senaator ning kuberner; üle 70-aastase avaliku karjääriga, ainus senaator, kes sai ametis 100-aastaseks.

James Strom Thurmond (5. detsember 1902 – 26. juuni 2003) oli Ameerika Ühendriikide poliitik, kes on tuntud pika avaliku teenistuse ja vastuoluliste seisukohtade poolest. Ta oli seni vanim Ameerika Ühendriikide senati liige ja ainus senaator, kes sai ametis olles 100‑aastaseks. Ta oli ka oma koduriigi Lõuna‑Carolina kuberner ning osales presidendivalimistel kui 1948. aasta States’ Rights Democratic Party ehk “Dixiecrat” kandidaat. Thurmond oli ka jurist ning pidas avalikku karjääri, mis kestis üle 70 aasta.

Thurmond veetis enam kui 70 aastat oma elust avalikus elus. Enne Teist maailmasõda töötas ta osariigi tasandil nii seadusandjana kui kohtunikuna. Sõja ajal teenis ta USA armees peamiselt Euroopas ja lühikest aega Aasias, ning 1960. aastal ülendati ta kindralmajori auastmesse.

Varajane elu ja karjääri algus

Thurmond sündis Lõuna‑Carolinas Edgefieldi maakonnas 1902. aastal. Ta sai hariduse ja koolituse, mis võimaldas tal töötada juristina ning osariigi õigussüsteemi eri ametikohtadel. Varase karjääri jooksul mõjutasid teda piirkondlikud ja ajaloolised olud Lõuna‑Carolinas, mis kujundasid tema poliitilist maailmavaadet.

Sõjaväeteenistus

Teise maailmasõja ajal teenis Thurmond USA armees. Ta osales sõjategevuses peamiselt Euroopas ning sai hiljem auastmeid reservis, sealhulgas 1960. aasta ülenduse kindralmajori auastmesse. Sõjaväeteenistus tõi talle lisapõhjuse avaliku kuvandi kujunemisel ja suurendas tema mõju poliitikas.

Poliitiline karjäär ja peamised sündmused

Thurmond oli 1940. ja 1950. aastatel Lõuna‑Carolina poliitikas aktiivne. Ta valiti osariigi kuberneriks ning 1948. aastal esindas ta lõunaosariikide eraldiseisvaid huve, olles presidendikandidaat States’ Rights Democratic Party ehk “Dixiecrat” ridadest. Selle kampaania rõhutas osariikide õiguste ja rassilise segregatsiooni kaitset; Thurmond võitis 1948. aastal mitmel osariigil elektoraalseid hääli.

1954. aastal saavutas Thurmond tähelepanuväärse ja haruldase tulemuse, võites senaatori koha kirjutamiskampaaniaga (write‑in), mis oli tollal erakordne saavutus. Tema senaatoriperioodile iseloomustas pikaajaline teenistus Capitol Hillil ning suur mõju eelkõige konservatiivse ja lõunapoolse poliitika küsimustes. 1957. aastal tegi ta kaua kestva üksikkoosoleku filibustri, kõneldes üle 24 tunni, et vastu seista tollasele kodanikuõiguste seaduse eelnõule; see jäi Ameerika senati ajalukku ühe pikima üksikisiku filibustrina.

1964. aastal lahkus Thurmond Demokraatlikust parteist ja liitus Vabariikliku parteiga — samm, mida ta põhjendas osaliselt reaktsioonina föderaalsele kodanikuõiguste liikumisele ja partei poliitilise suuna muutumisele. Edaspidi töötas ta pikkade aastate jooksul erinevates senati komiteeametites, sealhulgas kaitse‑ ja õigussüsteemi küsimustega seotud komisjonides, ning kujunes oluliseks hääleks nii riigikaitse kui kohtunike nimetamise protsesside juures.

Pärand, vastuolud ja isiklik elu

Thurmondi pärand on vastuoluline: ühtpidi hinnatakse tema pikaajalist avalikku teenistust ja rolli lõunaosariikide poliitikas; teiselt poolt kasutatakse tema nime sageli näitena rassilistest ja segregatsioonimeelsetest seisukohtadest, mis olid tema karjääri varases ja keskosas selgelt esile toodud. Pärast tema surma 2003. aastal tuli avalikkuse ette ka isiklikke ja perega seotud fakte, mis tekitasid lisanduvat huvi ja arutelusid tema elu ja valikute üle.

Thurmond lahkus avalikust elust 2003. aasta alguses pärast pea poole sajandi pikkust senatiooni; ta suri 26. juunil 2003. aastal 100‑aastasena. Tema elu ja tegevus on jäänud oluliseks uurimisobjektiks Ameerika 20. sajandi poliitika ja lõunapoolsete parteisuundumuste uurimisel.

Märkus: Thurmondi karjäär hõlmab nii suuri saavutusi kui ka teravaid ühiskondlikke konflikte. Tema tegevus ja seisukohad on jätnud püsiva ja vastuolulise jälje Ameerika poliitika ajalukku.

Karjäär

Aastatel 1947-1951 oli ta Lõuna-Carolina kuberner (demokraadina). 1948. aasta USA presidendivalimistel sai temast Demokraatliku Partei fraktsiooni "Dixiecrat" (osariikide õiguste demokraat, peamiselt lõunapoolsed) presidendikandidaat - inimesed, kes toetasid rassilist segregatsiooni ja olid vastu kodanikuõiguste seadustele. Thurmond ja tema asepresidendikandidaat, Mississippi kuberner Fielding Lewis Wright saavutasid 39 valijahäälega 3. koha (Harry Trumani ja Thomas E. Dewey järel) ja võitsid 4 osariiki (Alabama, Louisiana, Mississippi ja muidugi Thurmondi koduriik).

Ta valiti 1954. aastal esimese riikliku kandidaadina senatisse. Ta valiti uuesti oma esimeseks täisperioodiks 1956. aastal ja oli ametis kuni 2003. aasta jaanuarini. Algselt oli ta demokraat, kuid 1964. aastal toetas ta avalikult Barry Goldwateri presidendikandidaati ja sai vabariiklaseks.

Hilisem karjäär

Kõige kauem ametis olnud vabariiklasena oli ta kolmel korral (1981-1987, 1995-2001 ja 2001. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta juunini) Ameerika Ühendriikide senati pro tempore president, kui vabariiklased saavutasid enamuse. Pärast seda, kui demokraadid võtsid 2001. aasta juunis senati juhtimise üle, sai Thurmondist esimene auväärne "president pro tempore emeritus".

Pikaealisus

Thurmond sai 5. detsembril 2002. aastal 100-aastaseks, kui ta oli veel ametis ja oli seega vanim USA senatis kunagi ametis olnud inimene.

Alustas oma karjääri rassilise integratsiooni vastandina, kuid hilisematel aastatel toetas Thurmond desegregatsiooni.

Tema kauaaegne rivaal Lääne-Virginia senatist Robert Byrd ületas 2006. aastal Thurmondi senaatoripõlve rekordi. Byrd suri 2010. aastal.

Thurmond oma 100. sünnipäeva tähistamisel, detsember 2002

Otsing