Ameerika Ühendriikides toimusid 2016. aasta Demokraatliku Partei presidendivalimiste eelvalimised ja valimiskogunemised. Need toimusid enne 2016. aasta üldvalimisi, et valida Demokraatliku Partei kandidaat Ameerika Ühendriikide presidendiks. Eelvalimised ja kogunemised kestsid 1. veebruarist kuni 14. juunini 2016. President ja 2012. aasta kandidaat Barack Obama ei saanud kandideerida uuesti, kuna kakskümmend teise muudatusettepaneku kohaselt ei saa ta kandideerida ametiaja piirangute

Kandidaadid

Esmaseks kandidaadiks kujunesid peamiselt kaks nime: endine välisminister ja endine esindajatekoja esimees Hillary Clinton ning Vermonti osariigi sen. Bernie Sanders, kes kandideeris sõltumatu demokraatliku fraktsiooni toel. Teisi kandidaate, kelle kampaaniad algasid või jätkusid, olid näiteks Marylandi kuberner Martin O'Malley, endine Rhode Islandi kuberner Lincoln Chafee ja mõned väiksemad kandidaadid, kes eelvalimistest varakult katkestasid. Clinton tõi endaga kaasa pikaajalise poliitilise tausta ja laialdase toetuse partei juhtkonnas, Sanders keskendus aga majandusliku ebavõrdsuse, üliõpilasvõla ja tervishoiu teemadele ning mobiliseeris palju nooremaid ja uusi valijaid.

Süsteem ja mandaadid

Demokraatlikud eelvalimised kasutasid kombineeritud primaar- ja kogunemistüüpi (primaries ja caucuses). Mandaatide ehk delegaatide jagamine toimus proportsionaalselt, ehkki iga osariik ja territoorium määras oma ajakava ning reeglid. Lisaks tavapärastest valimistest eraldiseisvatele „pühendatud” ehk pledged-delegaadile on Demokraatliku Partei süsteemis ka nn superdelegaatide grupp — partei juhtkonna ja valitud ametnike hulk, kellel oli vaba voli toetada kandidaati. See superdelegaatide roll oli 2016. aasta eelvalimistel märkimisväärselt vaidlustatud, sest paljud neist toetusid Hillary Clintoni kandidatuurile juba varakult.

Olulised sündmused ja tulemused

Eelvalimiste võitjad varieerusid erinevates osariikides ja kogunemistes. Mõned võtmehetked olid:

  • Iowa (1. veebruar) — väga napilt võitis Clinton, tulemused olid äärmiselt tihedad, mis tekitas palju avalikku tähelepanu.
  • New Hampshire (9. veebruar) — võitis Sanders, mis andis talle hoogu ja meediakajastust.
  • Nevada ja Põhja-Carolina — mõlemas nähti tugevat konkurentsi; Sandersil oli tugev toetus mitmetes lääne- ja kaguosa osariikides, Clintonel taas tugev positsioon lõunapoolsetes osariikides.
  • Super Tuesday (1. märts) — paljudes osariikides (sh suuremates) kogus Clinton piisava hulga mandaatide edu, mis andis talle edumaa mandaadihulgalt.
  • Märtsi ja aprilli valimised tõid mõlema kandidaadi jaoks olulisi võite; Sanders võitis mõningaid ootamatuid osariike (nt Michigan), kuid Clinton säilitas juhtpositsiooni suuremas kogus mandaate ja tugeva parteitoetusbaasi.
  • Juuni alguses muutus Clinton piisavalt kindlaks valikuks, et teda loeti partei eeldatavaks kandidaadiks; ametlikult kinnitati kandidaadiks Demokraatliku Rahvusliku Konventi ajal hiljem suvel.

Konfliktid ja vaidlused

Eelvalimiste käigus tekkisid mitmed vastuolud, millest olulisemad olid:

  • DNC e-kirjade lekked (WikiLeaks) — lekked näitasid kommentaare ja sisetegevust, mis andsid mulje, et Demokraatliku Partei juhtkond eelistas üht kandidaati teisele. See tekitas kritikat ja usalduse langust partei juhtkonna suunas ning viis DNC esimehe Debbie Wasserman Schultzi astumiseni tagasi osaliselt enne konventi.
  • Superdelegaatide rolli kritiseeriti laialdaselt, sest nende varane toetus Clintonile tõi nooremate Sandersi pooldajate pahameele ja küsimuse, kuivõrd süsteem peegeldab valijate tahet.
  • Kampaaniate vahel käis kõva retoorika ning teemad nagu üliõpilaslaenud, finantsteenuste reform ja tervishoiupoliitika erinesid oluliselt ning tekitasid tugevaid debatte sotsiaalmeedias ja meedias.

Mõju ja järelmõjud

2016. aasta demokraatlike eelvalimiste märkimisväärne mõju hõlmas:

  • Suurenenud poliitiline aktiveerumine nooremate valijate hulgas ja laiem huvi progressiivsete majandusteemade vastu.
  • Parteisiseste protsesside ja superdelegaatide rolli arutelu; osa Sandersi toetajatest nõudis reforme, et vähendada erakonna juhtkonna otsest mõju kandidaadi valikule.
  • Demokraatliku platvormi nihkumine mõningal määral vasakuma suunas — eriti küsimustes nagu tervishoiu ulatuslikkus, tasuta kolleegiumivõimaluste arutelu ja aktsiisimaksude kandev diskussioon.

Nomineerimine ja üldvalimised

Hillary Clinton sai lõpuks partei kandidaadiks ning tal oli kaaslaseks asepresidendikandidaadi kandidaadina valitud Virginia senaator Tim Kaine. Ametlik nomineerimine kinnitati Demokraatide Rahvuslikul Konventil 2016. aasta juulis Philadelphia's. 2016. aasta üldvalimistel tuli Demokraatliku Partei kandidaadil osaleda vastu vabariiklaste kandidaati, kes oli Donald Trump; oktoobris 2016 peetud presidendivalimiste tulemusena valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks Donald Trump, mistõttu Clinton kaotas üldvalimised.

Kokkuvõte

2016. aasta Demokraatliku Partei eelvalimised olid erakonna sees värskendav ja pingeline protsess, mis tõi sisse suurt avalikku huvi, noorema generatsiooni mobilisatsiooni ja teravat diskussiooni parteisiseste reeglite üle. Kuigi Clinton kindlustas nomineerimise ning kandideeris üldvalimistel, jäid eelvalimiste käigus esile kerkinud küsimused (superdelegaatide roll, partei juhtkonna kaasatus, noorte hääle osalus) demokraatliku protsessi ja partei sisemise reformi teemadeks ka järgnevatel aastatel.