Demokraatliku Partei 2016. aasta presidendieelvalimised (USA)

Ameerika Ühendriikides toimusid 2016. aasta Demokraatliku Partei presidendivalimiste eelvalimised ja valimiskogunemised. Need toimusid enne 2016. aasta üldvalimisi, et valida Demokraatliku Partei kandidaat Ameerika Ühendriikide presidendiks. Eelvalimised ja kogunemised kestsid 1. veebruarist kuni 14. juunini 2016. President ja 2012. aasta kandidaat Barack Obama ei saanud kandideerida uuesti, kuna kakskümmend teise muudatusettepaneku kohaselt ei saa ta kandideerida ametiaja piirangute

Kandidaadid

Esmaseks kandidaadiks kujunesid peamiselt kaks nime: endine välisminister ja endine esindajatekoja esimees Hillary Clinton ning Vermonti osariigi sen. Bernie Sanders, kes kandideeris sõltumatu demokraatliku fraktsiooni toel. Teisi kandidaate, kelle kampaaniad algasid või jätkusid, olid näiteks Marylandi kuberner Martin O'Malley, endine Rhode Islandi kuberner Lincoln Chafee ja mõned väiksemad kandidaadid, kes eelvalimistest varakult katkestasid. Clinton tõi endaga kaasa pikaajalise poliitilise tausta ja laialdase toetuse partei juhtkonnas, Sanders keskendus aga majandusliku ebavõrdsuse, üliõpilasvõla ja tervishoiu teemadele ning mobiliseeris palju nooremaid ja uusi valijaid.

Süsteem ja mandaadid

Demokraatlikud eelvalimised kasutasid kombineeritud primaar- ja kogunemistüüpi (primaries ja caucuses). Mandaatide ehk delegaatide jagamine toimus proportsionaalselt, ehkki iga osariik ja territoorium määras oma ajakava ning reeglid. Lisaks tavapärastest valimistest eraldiseisvatele „pühendatud” ehk pledged-delegaadile on Demokraatliku Partei süsteemis ka nn superdelegaatide grupp — partei juhtkonna ja valitud ametnike hulk, kellel oli vaba voli toetada kandidaati. See superdelegaatide roll oli 2016. aasta eelvalimistel märkimisväärselt vaidlustatud, sest paljud neist toetusid Hillary Clintoni kandidatuurile juba varakult.

Olulised sündmused ja tulemused

Eelvalimiste võitjad varieerusid erinevates osariikides ja kogunemistes. Mõned võtmehetked olid:

  • Iowa (1. veebruar) — väga napilt võitis Clinton, tulemused olid äärmiselt tihedad, mis tekitas palju avalikku tähelepanu.
  • New Hampshire (9. veebruar) — võitis Sanders, mis andis talle hoogu ja meediakajastust.
  • Nevada ja Põhja-Carolina — mõlemas nähti tugevat konkurentsi; Sandersil oli tugev toetus mitmetes lääne- ja kaguosa osariikides, Clintonel taas tugev positsioon lõunapoolsetes osariikides.
  • Super Tuesday (1. märts) — paljudes osariikides (sh suuremates) kogus Clinton piisava hulga mandaatide edu, mis andis talle edumaa mandaadihulgalt.
  • Märtsi ja aprilli valimised tõid mõlema kandidaadi jaoks olulisi võite; Sanders võitis mõningaid ootamatuid osariike (nt Michigan), kuid Clinton säilitas juhtpositsiooni suuremas kogus mandaate ja tugeva parteitoetusbaasi.
  • Juuni alguses muutus Clinton piisavalt kindlaks valikuks, et teda loeti partei eeldatavaks kandidaadiks; ametlikult kinnitati kandidaadiks Demokraatliku Rahvusliku Konventi ajal hiljem suvel.

Konfliktid ja vaidlused

Eelvalimiste käigus tekkisid mitmed vastuolud, millest olulisemad olid:

  • DNC e-kirjade lekked (WikiLeaks) — lekked näitasid kommentaare ja sisetegevust, mis andsid mulje, et Demokraatliku Partei juhtkond eelistas üht kandidaati teisele. See tekitas kritikat ja usalduse langust partei juhtkonna suunas ning viis DNC esimehe Debbie Wasserman Schultzi astumiseni tagasi osaliselt enne konventi.
  • Superdelegaatide rolli kritiseeriti laialdaselt, sest nende varane toetus Clintonile tõi nooremate Sandersi pooldajate pahameele ja küsimuse, kuivõrd süsteem peegeldab valijate tahet.
  • Kampaaniate vahel käis kõva retoorika ning teemad nagu üliõpilaslaenud, finantsteenuste reform ja tervishoiupoliitika erinesid oluliselt ning tekitasid tugevaid debatte sotsiaalmeedias ja meedias.

Mõju ja järelmõjud

2016. aasta demokraatlike eelvalimiste märkimisväärne mõju hõlmas:

  • Suurenenud poliitiline aktiveerumine nooremate valijate hulgas ja laiem huvi progressiivsete majandusteemade vastu.
  • Parteisiseste protsesside ja superdelegaatide rolli arutelu; osa Sandersi toetajatest nõudis reforme, et vähendada erakonna juhtkonna otsest mõju kandidaadi valikule.
  • Demokraatliku platvormi nihkumine mõningal määral vasakuma suunas — eriti küsimustes nagu tervishoiu ulatuslikkus, tasuta kolleegiumivõimaluste arutelu ja aktsiisimaksude kandev diskussioon.

Nomineerimine ja üldvalimised

Hillary Clinton sai lõpuks partei kandidaadiks ning tal oli kaaslaseks asepresidendikandidaadi kandidaadina valitud Virginia senaator Tim Kaine. Ametlik nomineerimine kinnitati Demokraatide Rahvuslikul Konventil 2016. aasta juulis Philadelphia's. 2016. aasta üldvalimistel tuli Demokraatliku Partei kandidaadil osaleda vastu vabariiklaste kandidaati, kes oli Donald Trump; oktoobris 2016 peetud presidendivalimiste tulemusena valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks Donald Trump, mistõttu Clinton kaotas üldvalimised.

Kokkuvõte

2016. aasta Demokraatliku Partei eelvalimised olid erakonna sees värskendav ja pingeline protsess, mis tõi sisse suurt avalikku huvi, noorema generatsiooni mobilisatsiooni ja teravat diskussiooni parteisiseste reeglite üle. Kuigi Clinton kindlustas nomineerimise ning kandideeris üldvalimistel, jäid eelvalimiste käigus esile kerkinud küsimused (superdelegaatide roll, partei juhtkonna kaasatus, noorte hääle osalus) demokraatliku protsessi ja partei sisemise reformi teemadeks ka järgnevatel aastatel.

Kandidaadid

Hillary Clinton, tollane välisminister, otsustas 2015. aasta aprillis kandideerida presidendiks. Clinton oli olnud USA senaator (2001-09) ja USA esimene leedi (1993-2001). Washington Post-ABC News'i 2013. aasta jaanuari küsitlus näitas, et tema populaarsus Ameerika avalikkuse seas oli kõrge. Need küsitlusandmed panid paljud poliitilised kriitikud ja vaatlejad ootama, et Clinton alustab 2016. aastal teist korda presidendikandidaadiks kandideerimist, astudes võistlusse demokraatide kandidaatide varajase esinumbrina.

26. mail 2015 teatas sõltumatu USA senaator Bernie Sanders ametlikult oma kandideerimisest demokraatide presidendikandidaadiks pärast mitteametlikku teadaannet sama aasta aprillis ja spekulatsioone alates 2014. aasta algusest. Sanders oli olnud Vermonti Burlingtoni linnapea (1981-1989), Vermonti ainus USA esindaja (1991-2007) ja Vermonti nooremsenaator (2007-ni). Bernie Sandersit peetakse praegu Hillary Clintoni suurimaks konkurendiks, keda toetab tugev rohujuurekampaania ja sotsiaalmeedia jälgimine. Tema kampaania kogus tähelepanu ja massilist toetust. Viimaste küsitlusandmete kohaselt juhib Clinton aga Saundersi ees üleriigiliselt 12,7 protsendiga.

2015. aasta mais teatas Marylandi kuberner Martin O'Malley oma kampaaniast. Ta loobus pärast Iowa eelvalimisi. Rhode Islandi kuberner Lincoln Chafee teatas oma kampaaniast 2015. aasta juunis. Pärast halbu küsitlusandmeid loobus ta enne eelvalimisi 2015. aasta oktoobris. Endine Virginia senaator Jim Webb teatas oma kampaaniast 2015. aasta suvel. Ta loobus 2015. aasta oktoobris pärast halbu tulemusi debattidel. Professor Lawrence Lessig teatas oma kampaaniast 2015. aasta septembris. Ta loobus kuu aega hiljem pärast halbu küsitlusandmeid.

Superdelegaadid

Superdelegaadid on valitud ametnikud ja Demokraatide Rahvuskomitee liikmed, kes hääletavad Demokraatide Rahvuskonverentsil oma lemmikkandidaadi poolt. Neid tuntakse ka kui "mittekandidaatidest delegaate", nad võivad igal ajal oma kandidaati vahetada ja räägivad umbes kuuendiku kongressi delegaatidest. Alljärgnevas tabelis ja nimekirjas on esitatud praegune toetus.

Lugupeetud parteijuhid

Juhatajad

Senaatorid

Esindajad

DNC liikmed

Kokku

Hillary Clinton

10

16

39

166

247

478

Bernie Sanders

1

0

2

8

29

40

Martin O'Malley

0

0

0

0

1

1

Kinnitus puudub

9

5

6

19

157

196

Kokku

20

21

47

193

434

715

Märkus: Välisriikide demokraatide superdelegaatidele on antud poolthääled; igaüks neist moodustab ülaltoodud tabelis ½, mitte 1 häält.

     Hillary Clinton Bernie Sanders TieZoom
     Hillary Clinton Bernie Sanders Tie

Seotud leheküljed


AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3