Baikali järv on suur järv Siberis, Venemaal. See on maailma sügavaim ja mahukaim mageveekogu ning asub Ida-Siberi madalikul Irkutski piirkonna lähedal (Irkutski). Baikal on ainulaadne nii geoloogiliselt kui bioloogiliselt ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Asukoht, mõõtmed ja vanus

Baikali pikkus on umbes 636 kilomeetrit ja keskmine laius jääb 20–80 kilomeetri vahele; pindala on ligikaudu 31 500 km². Järve maksimaalne sügavus on 1 642 meetrit, mis teeb temast selgelt maailma sügavaima järve. Baikal sisaldab umbes 23 600 km³ vett — ligikaudu 20% kogu maailma külmumata pinnamaisest mageveest. Geoloogiliselt on Baikal väga vana: järve tekkimine on seotud Baikali riftivöötme (rift zone) tegevusega ning selle vanuseks hinnatakse umbes 25–30 miljonit aastat, mis teeb temast ühe vanima pidevalt püsiva mageveekogu Maal.

Hüdroloogia

Baikali suurim jõgi on Selenga, mis toob järve suure osa sissetulevast veest. Ainuke väljapääs on jõgi Angara, mis voolab edasi Läänemeri? (korrektsioon: Angara suubub lõpuks Jenisseisse ning kannab vett Arktika ookeani suunas). Järv jääb Baikali riftivööndi sügavasse langusse, mis põhjustab suurte sügavuste ja järskude kaldaseinte tekkimist.

Elurikkus ja endeemia

Baikali vees ja ümbruses elab üle 1 700 taime- ja loomaliigi, millest ligikaudu kaks kolmandikku on endeemilised ehk leiduvad vaid Baikalis. Iseloomulikud liigid on näiteks:

  • Baikali nerpa (Pusa sibirica) – ainus mageveeline hüljes maailmas;
  • omul (Coregonus migratorius) – Baikali-tüüpi forelli-sarnane kalaliik, millel on kohalik majanduslik tähtsus;
  • golomyanka (Baikali õliakalad) – läbipaistvad õliga täidetud kalad, kes elavad sügavustes;
  • erinevad endeemilised käsnad, vähid, limused ja zooplanktoni liigid;
  • rohkem kui 1 000 putuka liiki ja arvukalt taimeliike rannikualadel.

Baikali vee eripäraks on ka erakordselt suur läbipaistvus: suvel võib vee selgust mõõta Secchi-kettaga kuni kümned meetrid.

Inimtegevus, kultuur ja turism

Järve äärsetel aladel asuvad olulisemad linnad ja asulad, näiteks Irkutski (lähedal), Listvjanka, Severobaikalsk ja teised. Suureim saar järves on Olkhon, mis on nii looduslikult kui kultuuriliselt tähtis koht (šamanistlikud paigad, kivivormid). Baikal meelitab tuhandeid turiste aastas: suvel paadisõidud ja matkamine, talvel jääl kõndimine, uisumatkad ja jääkalendrite vaatamine.

Ohud ja kaitse

Kuigi Baikal on maailmapärand, seisab järv mitmete ohtude ees: tööstus- ja linnaheitmed, ebaseaduslik kalapüük, invasiivsed liigid, veetaseme muutused ning kliimamuutuste mõju jää- ja ökosüsteemile. 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses on tehtud samme kaitseks: looduskaitsealade loomine, järelvalve projektid ja rahvusvaheline teaduskoostöö. Säilitamiseks on oluline piirata saastet, reguleerida turismi ja toetada teadusuuringuid.

Tähtsus

Baikal on nii looduslik kui teaduslik varandus: tema unikaalne ökosüsteem aitab mõista evolutsiooniprotsesse, riftivöötmete geoloogiat ja kliimamuutuste mõjusid pikkade ajaperioodide jooksul. Samuti on järv regionaalne veereservuaar ja kultuuriline sümbol Siberi elanikele.

Baikali eripära — suurus, sügavus, vanus ja rikkalik endeemiline elurikkus — teevad temast ühe maailma väärtuslikuma looduspaiga ning põhjendavad tema kohta UNESCO maailmapärandi nimekirjas.