Turkmeeni NSV

Ajalugu

Venemaaga liitmine

Venemaa katsed Türkmenistani territooriumi annekteerida algasid XIX sajandi teisel poolel. Kõigist Kesk-Aasia rahvastest osutusid türkmeenid Venemaa ekspansiooni vastu kõige raskemini vastupanuvõimeliseks. 1869. aastal rajas Vene impeerium oma kohaloleku tänapäeva Türkmenistanis, luues uue meresadama nimega Krasnovodsk (praegu Türkmenbaşy).

Mõned aastad hiljem annekteerisid nad 1873. aastal Hiva khaaniriigi. Kuna turkmeenide hõimud, eelkõige jomudid, olid Hiiu khaani sõjaväeteenistuses, tungisid Vene väed Khorazmi, hävitades paljud asulad ja tappes sadu turkmeene. 1881. aastal piirasid ja vallutasid venelased kindral Mihhail Skobelevi juhtimisel Geok Tepe, ühe viimase türkmeenide linnuse. Geok Tepe asub Ashgabati lähedal. Pärast türkmeenide lüüasaamist leidis praeguse Türkmenistani annekteerimine vaid nõrka vastupanu. Hiljem samal aastal sõlmisid venelased pärslastega lepingu. Selle lepinguga kehtestati Vene-Pärsia piir, millest sai praegune piir Türkmenistani ja Iraani vahel. 1897. aastal sõlmiti piirileping venelaste ja afgaanide vahel.

Pärast Venemaaga liitmist hakati seda piirkonda haldama kui Taga-Kaukaasia piirkonda. Transkaspia piirkonda haldasid Taškendis asuva Turkestani kuberner-generaalkuberneri ametnikest määratud ametnikud. 1880. aastatel ehitati raudtee Krasnovodskist Ašgabati ja hiljem pikendati seda Taškenti. Raudtee ääres hakkasid arenema linnapiirkonnad. Ehkki Tansaasia piirkond oli sisuliselt Venemaa koloonia, olid venelased siiski muresid, näiteks Briti kolonialistlike kavatsuste pärast piirkonnas ja turkmeenide võimalike ülestõusude pärast.

SSRi loomine

Kuna türkmeenid ei olnud üldiselt vastu nõukogude võimu kehtestamisele 1917. aastal, toimus piirkonnas järgnevatel aastatel vähe revolutsioonilist tegevust. Kuid vahetult enne revolutsiooni toimusid turkmeenide sporaadilised ülestõusud Venemaa võimu vastu, millest kõige silmapaistvam oli 1916. aasta tsaarivastane ülestõus, mis laienes kogu Turkestani. Nende relvastatud vastupanu nõukogude võimu vastu oli osa suuremast basmašide ülestõusust kogu Kesk-Aasias alates 1920. aastatest kuni 1930. aastate alguseni, mis hõlmas enamikku tulevastest NSV Liidu vabariikidest. Kuigi nõukogude allikad kirjeldavad seda võitlust kui väikest peatükki vabariigi ajaloos, on selge, et vastuseis oli oluline ja tõi kaasa suure hulga turkmeenide surma.

1924. aasta oktoobris jagunes Kesk-Aasia erinevateks poliitilisteks üksusteks. Turkestani Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (Turkestani ASSR) Taga-Kaukaasia piirkonnast ja Turkmeenia oblastist sai Turkmeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (Turkmeenia NSV), mis oli Nõukogude Liidu koosseisuvabariik, millel oli võrdne staatus näiteks Venemaa SFSV-ga. Nõukogude võimu esimeste aastakümnete sundkollektiviseerimise ja muude äärmuslike sotsiaalmajanduslike muutuste käigus lakkas karjakasvatuslik nomaadlus Türkmenistanis olemast majanduslik alternatiiv ning 1930. aastate lõpuks oli enamik turkmeenidest muutunud sessiilseks. Nõukogude riigi jõupingutused turkmeenide traditsioonilise elustiili õõnestamiseks tõid kaasa märkimisväärseid muutusi perekondlikes ja poliitilistes suhetes, religioossetes ja kultuurilistes tavades ning intellektuaalses arengus. Tuhanded venelased ja teised slaavlased, samuti eri rahvustest inimesed, peamiselt Kaukaasiast, rändasid Turkmeenia linnapiirkondadesse. Turkmeenia industrialiseeriti ja loodusvarasid hakati piiratud ulatuses kasutama.

Nõukogude võimu ajal surusid kommunistlikud võimud kõik usulised tõekspidamised kui ebausu ja "mineviku jäänused" maha. Enamik religioosset haridust ja religioosseid pidusid keelati. Enamik mošeedest suleti. Teise maailmasõja ajal loodi Taškendis asuv ametlik Kesk-Aasia moslemite nõukogu, et teostada järelevalvet islami usu üle Kesk-Aasias. Suurema osa oma tegevusest toimis Moslemiamet peamiselt propagandavahendina. Ateism mõjutas usulist arengut ja aitas kaasa türkmeenide isoleerimisele rahvusvahelisest moslemikogukonnast. Mõned usulised kombed, nagu moslemite matmine ja meeste ümberlõikamine, jätkusid kogu nõukogude aja jooksul, kuid enamik usulisi veendumusi, teadmisi ja kombeid säilisid ainult maapiirkondades "rahvuslikul kujul", mis oli omamoodi mitteametlik islam, mida riiklikult juhitud Vaimulik Direktoraat ei sanktsioneerinud.

Iseseisvuse eelne

Alates 1930. aastatest hoidis Moskva vabariiki range kontrolli all. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (KPJ) rahvuspoliitikaga kaasnes türkmeenide poliitilise eliidi areng ja soodustati venestamist. Slaavlased nii Moskvas kui ka Türkmenias jälgisid tihedalt valitsuse ametnike ja bürokraatide rahvuskaadrit. Üldiselt toetasid turkmeenia poliitikud nõukogude poliitikat. Moskva algatas peaaegu kogu poliitilise tegevuse vabariigis. Türkmenistan oli suures osas vaikne nõukogude vabariik. Ainus suurem poliitiline sündmus oli 1980. aastate keskel toimunud korruptsiooniskandaal, mille käigus tagandati kauaaegne esimene sekretär Muhammetnazar Gapurow. Paljud turkmeenlased olid iseseisvad, mis aitas kaasa Mihhail Gorbatšovi glasnosti- ja perestroikapoliitika vähesele mõjule Türkmenistanile. Vabariik oli Nõukogude Liidu lagunemiseks ja sellele järgnenud iseseisvumiseks 1991. aastal üsna ettevalmistamata.

Kui teised nõukogude vabariigid nõudsid 1988. ja 1989. aastal suveräänsust oma territooriumi üle, hakkas ka Türkmeenia juhtkond Moskva majandus- ja poliitikat kritiseerima. Pärast ülemnõukogu ühehäälset hääletust kuulutas Türkmenistan 1990. aasta augustis oma suveräänsust. Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset Gorbatšovi võimu vastu Moskvas 1991. aasta augustis kutsus Türkmenistani kommunistlik juht ja esimene president Saparmurat Nijazov üles korraldama rahvahääletust iseseisvuse üle. Referendumi ametlik tulemus oli 94 protsenti iseseisvuse poolt. Vabariigi Ülemnõukogu kuulutas Türkmenistani iseseisvaks 27. oktoobril 1991. aastal. Türkmenistan sai Nõukogude Liidust ametlikult iseseisvaks 26. detsembril 1991. aastal.

Poliitika

Nagu teisedki nõukogude vabariigid, järgis Türkmenistan marksistlik-leninistlikku ideoloogiat. Riiki valitses vabariigi ainus partei, Türkmenistani Kommunistlik Partei, mis oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei vabariiklik haru.

Türkmeenia poliitika toimus üheparteilise sotsialistliku vabariigi raames. Ülemnõukogu oli vabariigi ühekojaline seadusandlik kogu, mida juhtis esimees. Ülemnõukogu hoone asus Ashkhabadis.

Poliitiline juhtimine

Türkmenistani Kommunistliku Partei esimesed sekretärid

• Ivan Mezhlauk (19. november 1924 - 1926) (tegutseb kuni 20. veebruarini 1925)
• Shaymardan Ibragimov (juuni 1926 - 1927)
• Nikolai Paskutski (1927 - 1928)
• Grigori Aronshtam (11. mai 1928 - august 1930)
• Jakov Popok (august 1930 - 15. aprill 1937)
• Anna Mukhamedov (aprill - oktoober 1937)
• Jakov Tšubin (oktoober 1937 - november 1939)
• Mihhail Fonin (november 1939 - märts 1947)
• Šadža Batõrov (märts 1947 - juuli 1951)
• Suhan Babajev (juuli 1951 - 14. detsember 1958)
• Džuma Durdy Karajev (14. detsember 1958 - 4. mai 1960)
• Balõš Ovezov (13. juuni 1960 - 24. detsember 1969)
• Muhammetnazar Gapurow (24. detsember 1969 - 21. detsember 1985)
• SaparmuratNijazov (21. detsember 1985 - 16. detsember 1991)

Rahvakomissaride nõukogu esimehed

• Kaikhaziz Atabajev (20. veebruar 1925 - 8. juuli 1937)
• Aitbay Khudaybergenov (oktoober 1937 - 17. oktoober 1945)
• Suhan Babajev (17. oktoober 1945 - 15. märts 1946)

Ministrite nõukogu esimehed

• Suhan Babajev (15. märts 1946 - 14. juuli 1951)
• Balõš Ovezov (14. juuli 1951 - 14. jaanuar 1958) (1. kord)
• Džuma Durdy Karajev (14. jaanuar 1958 - 20. jaanuar 1959)
• Balõš Ovezov (20. jaanuar 1959 - 13. juuni 1960) (2. kord)
• Abdy Annalijev (13. juuni 1960 - 26. märts 1963)
• Muhammetnazar Gapurow (26. märts 1963 - 25. detsember 1969)
• Oraz Orazmuhammedow (25. detsember 1969 - 17. detsember 1975)
• Bally Jazkulijev (17. detsember 1975 - 15. detsember 1978)
• Tšaari Karrijev (15. detsember 1978 - 26. märts 1985)
• Saparmurat Nijazov (26. märts 1985 - 4. jaanuar 1986)
• Annamurat Hojamyradow (4. jaanuar 1986 - 17. november 1989)
• Han Ahmedow (5. detsember 1989 - 27. oktoober 1991)