Led Zeppelin on samanimelise bändi esimene album, mis ilmus 12. jaanuaril 1969. aastal. Album salvestati 1968. aastal ja on märkimisväärne selle poolest, et see on üks kõigi aegade mõjukamaid plaate, mis aitas kujundada nii hard rocki kui ka heavy metal'i varajasi suundi. Kuigi kriitikute esimene vastuvõtt 1969. aastal oli segane ja mitmetes arvustustes leiti puudusi, müüs plaat suurel hulgal eksemplare ning tänapäeval peetakse seda laialdaselt rokk-klassikaks.
Salvestamine ja kõla
Albumi produtsendiks oli kitarrist Jimmy Page, kes kasutas salvestamisel ja produktsioonis mitmesuguseid eksperimentaalsemaid võtteid. Ta kombineeris lähedalt mikrofoneerimist ja ruumilist mikrofoneerimist, tegi kihilisi ülehelisid (overdubs) ning mängis nii elektri- kui akustiliste kitarridega, et luua mitmekihiline ja täidlane heli. Näiteks salvestas ta pillid kaugemalt, selle asemel, et panna mikrofon otse võimendi või trummikomplekti ette, mis annab teistsuguse, ruumilisema kõla – nagu instrument kõlaks ruumis mängituna. [1] Samuti mängis Page palju erinevate efektide ja amp-seadistustega, et saavutada õhulisust, tagasitõmbeid ja jõulist kitarrikõla.
Sisu ja tähtsamad lood
- "Good Times Bad Times" – avapala, mis näitab bändi tugevat rütmi- ja kitarrikeskset lähenemist.
- "Babe I'm Gonna Leave You" – akustilisem ja emotsionaalsem laul, kus on tunda folgi ja bluusi mõjutusi.
- "Dazed and Confused" – pikk, õhustikuline number, kus on ruumikad kitarrid ja improvisatsioonilised jupid.
- "Communication Breakdown" – kiire ja energiline pala, mis mõjutas paljusid hilisemaid punk- ja hard rock-bände.
- Muu materjal – albumil on nii bluusipõhiseid cover'e kui ka originaallugusid, mis näitavad bändi mitmekülgsust.
Bändi koosseis ja rollid
- Jimmy Page – kitarr ja produtsent
- Robert Plant – vokaal ja suures osas ka huulharmoonika
- John Paul Jones – bass, klahvpillid ja vahel ka mandoliin
- John Bonham – trummid ja rütmiline selgroog
Kaanepilt, väljaandmised ja remasterid
Albumi kaanepildiks kasutati tuntud fotot, kus on kujutatud õhulaeva (Hindenburg) katastroofi, ja plaadil puudub pealkiri – see lisab salapärast ja silmapaistvat visuaalset identiteeti. Algne väljaanne ilmus vinüülina ja on hiljem mitmel korral uuesti välja antud ning remastreeritud. Plaadi remasterdatud versioonid ilmusid uuesti muuhulgas digitaalsel kujul ja vinüülil, võimendades heli detailsust ning säilitades algse materjali jõulisuse (nt ametlikud remasterid 2010ndatel ja 2014. aastal).
Vastuvõtt ja pärand
Kuigi professionaalses meedias oli algselt kriitika vastuoluline – mõni arvustus nimetas albumit toores ja ebaküpsena – saavutas kitarristi ja laulukirjutajate loominguline lähenemine kiiresti publiku heakskiidu. Ajapikku on albumi tähtsus muusikaloos kasvanud: seda peetakse oluliseks sillaks bluusi-rocki, psykedeelsete elementide ja tulevase hard rock/heavy metali vahel. Paljud hilisemad artistid on tunnistanud selle albumi mõju oma stiilile ja heliotsingutele.
Led Zeppelini debüütalbum on tänapäeval püsiv osa roki kanonist ning seda kasutatakse sageli näitena, kuidas julge produktsioon ja live'st tuntud energia võidi tõlkida stuudioalbumile, mis mõjutas terveid muusikalisi suundi järgmiste kümnendite jooksul.