Maratha impeerium (1674–1818): Shivaji ja 17.–18. sajandi India

Avasta Maratha impeeriumi tõus ja langus: Shivaji, 17.–18. sajandi sõjad, strateegia ja pärand — Maharashtra sõdalaste lugu, mis murdis Mogulite võimu.

Maratha impeerium või Maratha konföderatsioon oli India riikide rühmitus, mis domineeris 17. ja 18. sajandil suures osas India subkontinendist. Ametlikult eksisteeris impeerium 1674. aastast kuni 1818. aastani. Marathadele omistatakse suur osa mogulite võimu lõpetamisest Indias.

Marathad olid Lääne-Dekkani tasandikult (praegune Maharashtra) pärit sõdalasrahvas, kes tõusis esile, kehtestades oma piirkonnas "hindude/indiaanlaste enesevalitsuse". Marathad muutusid silmapaistvaks 17. sajandil Shivaji juhtimisel, kes mässas Adil Shahi dünastia ja mogulite impeeriumi vastu ning moodustas kuningriigi, mille pealinnaks oli Raigad. Marathad olid tuntud oma liikuvuse poolest, nad suutsid oma territooriumi kindlustada mogulite ja marathade sõdade ajal ning kontrollisid hiljem suurt osa India subkontinendist. Nende võim lõppes lõpuks sõdade seeriaga, mida nad pidasid brittide vastu.

Shivaji ja riigi rajamine

Shivaji Bhonsle (1627–1680) krooniti 1674. aastal Raigadi kindluses Chhatrapati ehk kuningana. Tema valitsusajal kujunes Maratha liikumine tugevaks tänu organiseeritud sõjaväele, kindlatele mäetippudel paiknevatele kindlustele ja paindlikule juhtimisstruktuurile. Shivaji lõi valitsemiseks nõukogu Ashta Pradhan (kaheksa ministrit), mis kandis hoolt sõjaväe, rahanduse, õiguse ja muude valdkondade eest. Tema poliitika ja sõjataktika — eriti kiiresti liikuv ratsavägi ja mägisõda ehk geriljameetodid — tekitasid tõsist peavalu nii Lääne-Dekkani dünastiatele kui ka Mogulite impeeriumile.

Sõjavägi, merendus ja kindlustused

Marathade edu toetati mitmesugustele sõjalistele ja strateegilistele teguritele: nad kasutasid kerget ratsaväge, kiiret luurevõrku ja põhjatuid mäekindlusi. Shivaji panustas ka mereväe arendamisse, et kaitsta rannikualasid ja takistada mereröövlite tegevust. Hiljem sai tähendusrikkaks meretäht Kanhoji Angre, kes kontrollis Lääne-India rannikut ja takistas Euroopa vägede liikumist nagu Britid ja Portugal.

Majandus ja haldus

Marathad rakendasid maksusüsteeme nagu chauth (25% maks riigi kaitse või austuse eest) ja sardeshmukhi (lisamaks konkreetsetele territooriumidele). Nende valitsemine põhines kohalikul autonoomial ning laialdastel liitumis- ja vasallisuhetestel — see tähendas, et Maratha võim sageli oli pigem konfederatiivne kui tugevalt keskne. Peale Shivaji aegset monarhiat hakkas järjest tähtsamaks tõusma Peshwa (peaministri) ametkond, mis 18. sajandil muutus sageli tegelikuks võimu keskpunktiks.

Konfederatsiooni laienemine ja juhtide rühmitused

Pärast Mughalite võimu nõrgenemist (eriti pärast Aurangzebi surma 1707) laienes Maratha mõju üle suure osa India lõuna- ja keskosast ning hiljem põhjaosadesse. 18. sajandil kujunes Maratha võim rohkemaks kui üheksainsaks tugevateks dünastiateks ja sõjaliste juhtideks: tuntud rühmitusteks olid Peshwa (Peshwa Bhatide dünastia), Shinde/Scindia (Maharatta Scindia), Holkar, Gaekwad (Baroda) ja Bhonsle (Nagpur). Juhtide vahel esines tihti nii koostööd kui ka konkurentsi.

Olulised lahingud ja konsolideerumine

1761. aasta kolmas Panipati lahing oli Maratha laienemise jaoks ränk tagasilöök: nad kaotasid Ahmad Shah Durrani juhtimisel koondunud afgaanide vastu, mis nõrgestas nende võimu Põhja-Indias. Hoolimata sellest suutis osa Maratha rühmitusi 1760.–1790. aastatel taastuda ja taastada mõju tänu juhtidele nagu Mahadji Shinde, kes aitas uuesti kindlustada Maratha positsiooni Põhja-Indias.

Kontaktid Euroopa võimudega ja allakäik

18. sajandi lõpus suurenesid kokkupõrked Briti Ida-India kompaniiga. Maratha konfederatsiooni killustumine, sisevõimuvõitlused ja kasvav Briti sõjaline ning poliitiline sekkumine viisid kolme Anglo-Maratha sõjani (1775–1782, 1803–1805 ja 1817–1818). Viimane konflikt, kolmas Anglo-Maratha sõda, lõppes 1818. aastal Peshwa Baji Rao II lüüasaamise ja paljude Maratha dünastiate allutamisega Briti kontrollile — sellega lõppes praktikas Maratha kui sõltumatu suurvõimu aeg.

Pärand ja kultuuriline mõju

Maratha impeeriumil oli püsiv mõju India poliitilisele kaardile ja kultuurile. Nad kiirendasid Mogulite võimu langust, stimuleerisid regionaalsete valitsuste tõusu ja tugevdasid Marathi keele ning kultuuri positsiooni. Maratha halduspraktikad, sõjalised uuendused ja kindlustuste võrgustik on tähtsad uurimisobjektid ajaloolastele. Samuti on Shivaji isik ja tema rajatud institutsioonid (Ashta Pradhan, kindlustused) saanud kaasaegses Indias märgilise tähenduse.

Kokkuvõte: Maratha impeerium oli algselt Shivaji juhtimisel kujunenud mässuline ja paindlik riik, mis 18. sajandil kasvas konfederatsiooniks, mille mõju ulatus üle suure osa India subkontinendist. Marathade võimu murdis lõplikult britide koloniaalpoliitika ja sõjaväeline ülemvõim 1818. aastal, kuid nende poliitiline ja kultuuriline pärand jäi püsima.

Otsing