Flavius Galerius Valerius Licinianus Licinius (umbes 250–325) oli Rooma keiser aastatel 308–324. Ta tõusis võimule 4. sajandi alguse keerulisel ajastul, mil impeeriumi juhtkond oli jagunenud mitme võimulise vahel ja korduvad sõjad ning liitlassuhted määrasid riigi saatuse.
Licinius alustas oma karjääri sõjaväelise ja administratiivse ametikohana. Ta liitus 297. aastal oma sõbra, keiser Galeriuse käsul Pärsia retkele ning teenis Galeriuse usaldusaluse ametnikuna ja väejuhi nõunikuna. Pärast Flavius Valerius Severuse surma nimetas Galerius 308. aastal Liciniuse keisriks läänes, mis pani aluse tema iseseisvale võimuleimpeeriumis.
Galeriuse surma järel, mais 311, sõlmis Licinius jagamise lepingu Maximinus Daia'ga ning nad jagasid ühiselt impeeriumi kontrollialad. Hellespont ja Bosporus kujunesid nende eraldusjooneks, määrates selgelt ida- ja läänetsentraadid.
313. aastal abiellus ta Mediolanumis (praegu Milano) Flavia Julia Constantiaga, Konstantinoopoli poolõega. Koos Konstantinusega andis ta välja "Milano dikti", mis deklareeris vabausuõiguse — see tunnustas kristluse ja teiste religioonide vabadust ning nägi ette konfiskeeritud kinnisvara tagastamist. Milano edikt oli määrava tähendusega kristluse seisukohalt, sest see lõpetas üksikute piirkondade riikliku tagakiusamise ja andis usuvabaduse aluse kogu impeeriumis.
30. aprillil võitis Licinius Maximinuse vastu Tzirallumi lahingus. Selle võiduga kindlustas ta kontrolli idapoolsete provintside üle ning temast sai idapoolne keiser, samal ajal kui tema liitlane ja hiljem rivaal Constantinus oli lääne keiser.
314. aastal puhkes kodusõda Liciniuse ja Constantinuse vahel. Constantinus alistas Liciniuse Cibalae juures Pannoonias ning kaks aastat hiljem toimunud lahingutes Traakias suudeti konfliktiga teatud aja jooksul kompromissile jõuda. Sellele järgnes lühike periood koostööd ja rahu, kuid pinged ei kadunud.
324. aastal puhkes uus suursõda: Constantinus alustas ulatuslikku kampaaniat idas ning alistas Liciniuse järjest Adrianopole ja lõpuks Chrysopolise lahingus, mis sundis Liciniuse alla andma ja troonist loobuma. Algul jättis Constantinus ta elule Constantia palve tõttu, kuid peagi kasutas keiser väidetavat vandenõud ning ettekäändena Liciniuse vastu süüdistatti teda koostöös barbaritega ja aastal 325 lasti Licinius tappa.
Liciniuse režiim oli ajalooliselt vastuoluline: kõigepealt tuntud kui Konstantinuse liitlane ja kristluse vabaduse toetaja edikti kaudu, hiljem aga poliitilistel põhjustel paganlike jõududega leppima hakanud valitseja. Tema langus ja hukkamine lubasid Constantinusel konsolideerida kogu impeeriumi ning tugevdada oma positsiooni, mis omakorda mõjutas kristluse seaduslikku ja poliitilist staatust edaspidi.
Liciniusest on säilinud arheoloogilised tõendid, mündikujutised ja kirjalikud allikad, mis annavad aimu tema riigivalitsemisest, sõjaväelistest kampaaniatest ja keerukatest diplomaatilistest suhetest oma aja võimumeestega. Tema valitsemisaeg jääb olulise perioodina, mis määras suveräänsuse, usu ja administratsiooni suhteid Rooma keisririigis 4. sajandi alguses.