Filioque – tähendus ja kiriklik vaidlus katoliku ja ida-ortodoksi vahel

Filioque'i klausel on osa Nikaia usutunnistusest, mille osas ei ole kõik kristlased ühel meelel. Filioque on ladina keeles ja tähendab kontekstis (Nikaia–Konstantinoopoli usutunnistuse) lühidalt „ja Pojast“. See sõna lisati läänes usutunnistuse lausesse, mis kirjeldab Püha Vaimu päritolu, ja selle lisamise tõttu on tekkinud sajandeid kestnud teoloogiline ja kiriklik vaidlus. Peamised kaasaegsed osapooled on roomakatoliku kirik ja ida-ortodoksne kirik. Ida-ortodoksne kirik lükkab selle muudatuse tagasi; katoliku kirik ning enamik protestantidest ja anglikaani kirik aktsepteerivad seda oma usutunnistuse variandis.

Ajalooline taust

Filioque lisamine ei olnud osa algsest Nikaia (325) või Konstantinoopoli (381) kirikukogu sõnastusest. Läänes hakati mõnes piirkonnas (nt Visigootide Hispaanias ja hiljem Franki riigis) seda fraasi kasutama juba varakeskaegsel perioodil, väljendamaks Viktorii- ja Augustinuse-pärandit Püha Kolmainsuse mõistmisest. Seejuures ilmnes, et muudatuse levik toimus peamiselt lokaalselt ja järjestikku, mitte üleüldise ökumeenilise otsusena.

Latinakeelne fraas ja üksik näide

Traditsiooniline läänelik vorm sisaldab fraasi filioque. Ladina keeles esitatuna näeb lause sageli välja nii:

Et in Spiritum Sanctum, Dominum et vivificantem, qui ex Patre Filioque procedit, qui cum Patre et Filio simul adoratur et conglorificatur...

Selle otsetõlge eesti keelde on ligikaudu: „Ja Püha Vaimu, Issanda ja Eluandja, kes läheb välja (proceed) isast ja pojast, kes koos isaga ja pojaga ühtviisi austatakse ja ülistatakse...“ Lisatud sõnad on just filioque – „ja Pojast“.

Teoloogilised erimeelsused

Piirteks on nii sõnade teoloogiline tähendus kui ka kiriklik protseduur. Peamised punktid:

• Trinitaarne teoloogia: ida-ortodoksne traditsioon rõhutab „Isa“ kui Kolmainsuse ainulaadset allikat (monarchia tou Patros) ning õpetab, et Püha Vaim „läheb välja ainult Isast“ (lähtub üksnes Isast). Läänes on kujunenud arusaam, mille kohaselt Vaim „läheb välja Isast ja Pojast“, mis rõhutab Isa ja Poja ühist osalust Vaimu suhteks, tuginedes eelkõige Augustinuse ja läänelikule patristika tõlgendusele.
• Patristika ja filosoofia erinevused: ida- ja läänekiriku teoloogilised terminid ja rõhuasetused erinevad – idas kasutatakse sageli «proceeds» (greeka k. ekporeusis) ja «ekheen» (proiena) eristusi, lääne traditsioon kasutab teistsuguseid filosoofilisi termineid, mis võivad tähendust nihutada.
• Kirikuline ja kanoniline küsimus: idakirikud kritiseerivad filioque lisamist ühepoolse muudatusena ilma kogu kristliku maailma ökumeenilise otsuseta; see tekitas usaldamatusi ja aktsendid kiriku ühtsuse küsimustes.

Kiriklikud tagajärjed

Filioque polnud ainus ega isegi ainus põhjus 1054. aasta idast–läänest kirikulõhest, kuid see osutus üheks teravaks vaidlusteemaks, milles avaldusid nii teoloogilised kui ka jurisdiktsioonilised pinged. 11. sajandil toimunud vastastikused teoloogilised rünnakud ja kirikuvõimu küsimused aitasid kaasa lõhenemisele, mida tuntakse idast–läänest suure lõhestusena (schisma), mille mõju on püsiv kuni tänapäevani.

Idakatoliku kirikud ja liturgiline mitmekesisus

Paljudel idakatoliku kirikutel (idakatoliku tähendab siin idakristluse traditsioonis olevad kirikud, mis on Rooma kirikuga ühinud) on liturgias sama versioon usutunnistusest nagu ida-ortodokssetel kirikutel, st ilma filioque lisata. Samas leidub ka idakatoliku kogukondi, kus on võetud kasutusele läänelik kujundus ja sõna „ja Pojast“ kasutatakse, sest need kirikud on kanonilises ühtsuses Roomaga ning jagavad mõnikord õppetüübilisi ja liturgilisi mõjusid.

Kaasaegne olukord ja ökumeeniline dialoog

20. sajandist alates on toimunud mitmeid ökumeenilisi protsesse ja dialooge, mille eesmärk on paremini mõista üksteise patristika tõlgendusi ning vähendada kiriklikku lõhet. Mõned olulised punktid kaasaegsest dialoogist:

• Kiriklikud juhtfiguurid on korduvalt rõhutanud vajadust üksteise ajaloo ja teoloogia lugupidamiseks ning tunnistanud, et usutunnistuses tehtud ühepoolne muudatus oleks pidanud toimuma ökumeeniliselt, mitte ainult lokaalselt.
• Teoloogilised komisjonid on püüdnud selgitada, kas filioque väljendab pöördumatult vastuolulist õpetust või on võimalik leida üheselt mõistetav terminiline ja dogmaatiline raam, mille sees eri traditsioonid saaksid elada koos ilma tähendust varjates.
• Tänapäeval on vastastikune suhtumine oluliselt leebem kui 11. sajandil: on koostööd, kirikutevahelist dialoogi ja mitmeid ühiseid algatusi. Kuid ametlik õiguslik ja dogmaatiline kokkulepe filioque küsimuses puudub: erimeelsus jääb nii teoloogiliseks kui ka ajalooliseks küsimuseks.

Kokkuvõte

Filioque on lühike ladinakeelne lisand usutunnistusse („ja Pojast“), mis väljendab Püha Vaimu päritolu seotust nii Isaga kui Poja kaudu. See näib lihtne sõnastusena, kuid kätkeb endas sügavaid teoloogilisi, patristika- ja kirikulis-poliitilisi küsimusi, mille tõttu on kujunenud pikaajaline vaidlus lääne ja ida kristluse vahel. Tänapäevased ökumeenilised pingutused on leevendanud vastasseisu toonust ja edendavad üksteisemõistmist, ent täielik kokkulepe selles küsimuses ei ole veel saavutatud.

Küsimused ja vastused

K: Mis on filioque'i klausel?

K: Mida tähendab "Filioque" Nikaia usutunnistuse kontekstis?

K: Millised on kaks peamist osapoolt, kes osalevad filioque'i klausli üle peetavas vaidluses?

K: Kas Ida-Õigeusu Kirik aktsepteerib või lükkab Filioque-klausli tagasi?

Küsimus: Millised teised kristlikud kirikud aktsepteerivad Filioque-klauslit?

K: Milline on Nikaia usutunnistuse ladinakeelne tekst, mis sisaldab Filioque-klauslit?

K: Kas kõigil idakatoliku kirikutel on sama versioon Nikaia usutunnistusest kui ida-ortodoksi kirikutel?

Otsing