Rooma-katoliku teoloogias tähendab indulgents seda, et patustajalt võetakse ära ajaline karistus (karistus siin maa peal) pattude eest, mis on juba andeks antud. See tähendab, et indulgents ei anna andestust süüst – selleks on vajalik sakramentaalne tunnistus ja patukahetsus – vaid vabastab jääva, „aegliku“ tagajärje, mis jääb alles patuandeksandmisest hoolimata. Katoliku õpetuse järgi on see seotud mõistega puhastuskoht (puhastustuli), kus hinge puhastatakse enne taevasse minekut.
Mõiste ja teoloogiline alus
Patukahetsus antakse kiriku poolt pärast seda, kui patune on tunnistanud ja saanud patukahetsuse. Indulgentsi õpetuse keskmes on mõte, et pattudel on kaks tagajärge: süü ehk pattude andeksandmine ning ajaline karistus. Indulgents eemaldab või vähendab seda ajalist karistust. Traditsiooniliselt seletati indulgentsi tööpõhiselt: kirikul on olemas nn „teenete varandus“ ehk thesaurus meritorum, mis koosneb Kristuse ja pühakute heategudest.
Öeldi, et andeksandmise aluseks on see, et kirikul on "teenete varandus". See pärines mineviku kristlastelt, kes olid olnud isegi paremad, kui oli nõutav, et saada päästet. Nende häid tegusid hoiti omamoodi pangas, millest paavst võis võtta. Ta võis anda või müüa teened teistele, kelle patud takistasid nende päästmist. Teoreetiliselt võimaldas see varanduse idee, et üksikute usklike heateod ja Kristuse teenete küllus võis üle kanduda teistele, et vabastada neid ajalistest karistustest.
Ajalugu ja kuritarvitused
Indulgentside kasutamine sai keskaegsel Kristluseajal laiema tähenduse: neid anti konkreetsete tegude eest, näiteks palverännakute, palvete, paastude või heategude eest. Ristisõdade ajal lubas paavst "täielikku armuandmist" neile, kes vabatahtlikult moslemite vastu võitlesid. See tähendas, et kui nad saavad paavsti armee sõduriteks ja surevad, pääsevad nad taevasse, isegi kui nad on teinud kurja – see oli tõlgendatud kui täieliku ajalise karistuse vabastamine.
Keskaeg ja varauusaeg nägid ka kuritarvitusi. 1500. aastaks oli andestusest kujunenud trükitud kiri, milles öeldi, et inimene on raha makstes saanud täieliku armuandmise kõigist oma pattudest. Isegi inimesed, kes olid surnud ja kannatasid puhastustules, võisid koheselt vabaneda, kui elav inimene maksis indulgentsi eest. Raha kasutati kiriku ehitamiseks Roomas, kusjuures osa sellest läks kohalikele vürstidele või ilmalikele juhtidele. Selline kommertsialiseerimine – indulgentsikirjade massiline müük, mõnikord eksitava või liialdatud lubadusega – mõjutas tugevalt avalikku arvamust ja tekitas vägagi teravat vastuseisu.
Reformatsioon ja Trient
See äärmuslik andestuse kuritarvitamine pani Martin Lutheri protesteerima nende vastu. 1517. aastal südamesse löödi kuulus kriitika (Lutheri 95 teesi), milles tauniti indulgentside väärkasutust ja rõhutati patukahetsuse ning usu olulisust. Luther ütles, et parem on anda raha vaestele ja kahetseda oma patud, kui maksta raha kirikule. Sellest sai alguse protestantlikreformatsioon (1517).
Varsti pärast seda püüdis katoliku kirik Trienti kirikukogu ajal reageerida reformatsioonist tõusnud probleemidele. Trienti (1545–1563) kogul kinnitati indulgentside teoloogiline alus, kuid samal ajal tauniti ja keelati nende kaupmehelik müük ja muud kuritarvitused. Pärast seda hakati indulgentside korda ja jagamist rangemalt kontrollima.
Kaasaegne õpetus ja praktika
Tõsisem reform töö valdkonnas toimus 20. sajandil: Paavst Paulus VI välja andis 1967. aastal apostelliku konstitutsiooni Indulgentiarum doctrina, mis uuendas indulgentside õpetust ja praktikat, lihtsustades nimekirju ning rõhutades vaimset tähendust. Tänapäeval on katoliku kirik aeg-ajalt kasutanud indulgentside ideed, kuid seda ainult tasu eest teatud vagade tegude eest, mitte aga pattude täieliku andeksandmise eest. Indulgentsid jagunevad peamiselt kaheks: osaline ja täielik (plenus).
Plenaarne (täieliku) indulgentsi saamiseks on tavapärased tingimused järgmised: sakramentaalne tunnistus, Euharistiline kommunioon, palve paavsti kavatsuse eest ning täielik lahtiharjutus kõikidest pattudest (ka väikehäda). Lisaks tuleb sooritada konkreetne tegu, mille järgi indulgents anti (nt palverännak, Jeesuse südametunnistuse austamine, teatud palved või heateod). Kui täitmist ei saa kombineeritult teha, võib mõnikord nõuete täitmine eraldi ajaliselt lähedal asuvate tegude puhul siiski kaasa tuua plenaarsuse. Indulgentsi võib ka osaliselt andeks anda, mis vähendab ainult osa ajalistest karistustest.
Lisaks tuletab kirik meelde: indulgentsid ei asenda sisemist meeleparandust ega heategusid. Need on osa kiriku õpetusest, mis rõhutab nii isikliku kui ka kogukondliku pääste ja pühendumise tähtsust. Indulgentside tänapäevane praktika keskendub peamiselt vaimsele kasvule, pattude tõsise kahetsuse ja heade tegude soodustamisele, mitte rahalisele tehingule.
Järeldus
- Indulgents on katoliku õpetuse järgi vahend ajalise karistuse vähendamiseks pärast pattude andeksandmist, mitte pattude andestuse aseaine.
- Keskaegsed ja varauusaegsed kuritarvitused – eriti indulgentsikirjade müük – olid üks oluline katalüsaator protestantlikuks reformatsiooniks.
- Trienti kirikukogu ja hilisemad reformid keelustasid müügi ning selgitasid õpetust; 20. sajandi reformid (nt Indulgentiarum doctrina) uuendasid ja lihtsustasid praktikat.
- Tänapäeval kasutatakse indulgentsi peamiselt vaimse kasvu ja meeleparanduse soodustamiseks ning see on seotud konkreetsete religioossete tegude ja tingimuste täitmisega.
