Indulgentsid: Rooma-katoliku andestused, kuritarvitused ja reformatsioon

Rooma-katoliku teoloogias tähendab indulgents seda, et patustajalt võetakse ära ajaline karistus (karistus siin maa peal) pattude eest, mis on juba andeks antud. See tähendab, et indulgents ei anna andestust süüst – selleks on vajalik sakramentaalne tunnistus ja patukahetsus – vaid vabastab jääva, „aegliku“ tagajärje, mis jääb alles patuandeksandmisest hoolimata. Katoliku õpetuse järgi on see seotud mõistega puhastuskoht (puhastustuli), kus hinge puhastatakse enne taevasse minekut.

Mõiste ja teoloogiline alus

Patukahetsus antakse kiriku poolt pärast seda, kui patune on tunnistanud ja saanud patukahetsuse. Indulgentsi õpetuse keskmes on mõte, et pattudel on kaks tagajärge: süü ehk pattude andeksandmine ning ajaline karistus. Indulgents eemaldab või vähendab seda ajalist karistust. Traditsiooniliselt seletati indulgentsi tööpõhiselt: kirikul on olemas nn „teenete varandus“ ehk thesaurus meritorum, mis koosneb Kristuse ja pühakute heategudest.

Öeldi, et andeksandmise aluseks on see, et kirikul on "teenete varandus". See pärines mineviku kristlastelt, kes olid olnud isegi paremad, kui oli nõutav, et saada päästet. Nende häid tegusid hoiti omamoodi pangas, millest paavst võis võtta. Ta võis anda või müüa teened teistele, kelle patud takistasid nende päästmist. Teoreetiliselt võimaldas see varanduse idee, et üksikute usklike heateod ja Kristuse teenete küllus võis üle kanduda teistele, et vabastada neid ajalistest karistustest.

Ajalugu ja kuritarvitused

Indulgentside kasutamine sai keskaegsel Kristluseajal laiema tähenduse: neid anti konkreetsete tegude eest, näiteks palverännakute, palvete, paastude või heategude eest. Ristisõdade ajal lubas paavst "täielikku armuandmist" neile, kes vabatahtlikult moslemite vastu võitlesid. See tähendas, et kui nad saavad paavsti armee sõduriteks ja surevad, pääsevad nad taevasse, isegi kui nad on teinud kurja – see oli tõlgendatud kui täieliku ajalise karistuse vabastamine.

Keskaeg ja varauusaeg nägid ka kuritarvitusi. 1500. aastaks oli andestusest kujunenud trükitud kiri, milles öeldi, et inimene on raha makstes saanud täieliku armuandmise kõigist oma pattudest. Isegi inimesed, kes olid surnud ja kannatasid puhastustules, võisid koheselt vabaneda, kui elav inimene maksis indulgentsi eest. Raha kasutati kiriku ehitamiseks Roomas, kusjuures osa sellest läks kohalikele vürstidele või ilmalikele juhtidele. Selline kommertsialiseerimine – indulgentsikirjade massiline müük, mõnikord eksitava või liialdatud lubadusega – mõjutas tugevalt avalikku arvamust ja tekitas vägagi teravat vastuseisu.

Reformatsioon ja Trient

See äärmuslik andestuse kuritarvitamine pani Martin Lutheri protesteerima nende vastu. 1517. aastal südamesse löödi kuulus kriitika (Lutheri 95 teesi), milles tauniti indulgentside väärkasutust ja rõhutati patukahetsuse ning usu olulisust. Luther ütles, et parem on anda raha vaestele ja kahetseda oma patud, kui maksta raha kirikule. Sellest sai alguse protestantlikreformatsioon (1517).

Varsti pärast seda püüdis katoliku kirik Trienti kirikukogu ajal reageerida reformatsioonist tõusnud probleemidele. Trienti (1545–1563) kogul kinnitati indulgentside teoloogiline alus, kuid samal ajal tauniti ja keelati nende kaupmehelik müük ja muud kuritarvitused. Pärast seda hakati indulgentside korda ja jagamist rangemalt kontrollima.

Kaasaegne õpetus ja praktika

Tõsisem reform töö valdkonnas toimus 20. sajandil: Paavst Paulus VI välja andis 1967. aastal apostelliku konstitutsiooni Indulgentiarum doctrina, mis uuendas indulgentside õpetust ja praktikat, lihtsustades nimekirju ning rõhutades vaimset tähendust. Tänapäeval on katoliku kirik aeg-ajalt kasutanud indulgentside ideed, kuid seda ainult tasu eest teatud vagade tegude eest, mitte aga pattude täieliku andeksandmise eest. Indulgentsid jagunevad peamiselt kaheks: osaline ja täielik (plenus).

Plenaarne (täieliku) indulgentsi saamiseks on tavapärased tingimused järgmised: sakramentaalne tunnistus, Euharistiline kommunioon, palve paavsti kavatsuse eest ning täielik lahtiharjutus kõikidest pattudest (ka väikehäda). Lisaks tuleb sooritada konkreetne tegu, mille järgi indulgents anti (nt palverännak, Jeesuse südametunnistuse austamine, teatud palved või heateod). Kui täitmist ei saa kombineeritult teha, võib mõnikord nõuete täitmine eraldi ajaliselt lähedal asuvate tegude puhul siiski kaasa tuua plenaarsuse. Indulgentsi võib ka osaliselt andeks anda, mis vähendab ainult osa ajalistest karistustest.

Lisaks tuletab kirik meelde: indulgentsid ei asenda sisemist meeleparandust ega heategusid. Need on osa kiriku õpetusest, mis rõhutab nii isikliku kui ka kogukondliku pääste ja pühendumise tähtsust. Indulgentside tänapäevane praktika keskendub peamiselt vaimsele kasvule, pattude tõsise kahetsuse ja heade tegude soodustamisele, mitte rahalisele tehingule.

Järeldus

Indulgents on katoliku õpetuse järgi vahend ajalise karistuse vähendamiseks pärast pattude andeksandmist, mitte pattude andestuse aseaine.
Keskaegsed ja varauusaegsed kuritarvitused – eriti indulgentsikirjade müük – olid üks oluline katalüsaator protestantlikuks reformatsiooniks.
Trienti kirikukogu ja hilisemad reformid keelustasid müügi ning selgitasid õpetust; 20. sajandi reformid (nt Indulgentiarum doctrina) uuendasid ja lihtsustasid praktikat.
Tänapäeval kasutatakse indulgentsi peamiselt vaimse kasvu ja meeleparanduse soodustamiseks ning see on seotud konkreetsete religioossete tegude ja tingimuste täitmisega.

Rooma-katoliku indulgents, mis on dateeritud 19. detsembriga 1521. Trükipressi kasutamine võimaldas massiliselt toota indulgentsidokumente.

Küsimused ja vastused

K: Mis on indulgents roomakatoliku teoloogias?

V: Indulgents on roomakatoliku teoloogias viis, kuidas patustajalt võetakse ära ajaline karistus (karistus siin maa peal) pattude eest, mis on juba andeks antud. Seda annab kirik pärast seda, kui patune on ülestunnistanud ja saanud hukkamõistmise.

K: Kuidas asendas indulgents varakiriku rangeid patukahetsusi?

V: Indulgentsid asendasid varakiriku ranged patukahetsused, kuna neil oli "teenete varakamber", mis väidetavalt pärines mineviku kristlastelt, kes olid teinud isegi rohkem, kui oli nõutav, et saada päästet. Sellest varakambrist võis võtta raha paavst, kes võis anda või müüa seda teenet teistele, kelle patud takistasid nende päästmist.

K: Mida tähendas täielik indulgents ristisõdade ajal?

V: Ristisõdade ajal tähendas täielik indulgents seda, et kui keegi läks vabatahtlikult paavsti armeesse sõdima ja suri, pääses ta taevasse, isegi kui ta oli teinud kurja.

K: Kuidas kuritarvitati indulgentsi 1500. aastaks?

V: 1500. aastaks olid indulgentsid arenenud trükitud kirjaks, milles öeldi, et raha makstes on inimene saanud täieliku armuandmise kõigi oma pattude eest. Isegi inimesed, kes olid surnud ja kannatasid puhastustules, võisid koheselt vabaneda, kui elav inimene maksis indulgentsi eest. Raha kasutati kiriku ehitamiseks Roomas, kusjuures osa sellest läks kohalikele vürstidele või ilmalikele juhtidele.

K: Miks Martin Luther nende vastu protesteeris?

V: Martin Luther protesteeris nende vastu, sest tema arvates oli parem anda raha vaestele ja teha meeleparandust oma pattude eest, kui maksta raha kirikule. See vallandas protestantliku reformatsiooni (1517).

Küsimus: Milliseid meetmeid võttis katoliku kirik pärast reformatsiooni?

V: Pärast reformatsiooni, Trienti kirikukogu, püüdis katoliku kirik reageerida probleemidele, mis viisid teda ja lõpetas andamuste müügi.

K: Mille poolest erineb indulgentside idee tänapäevane kasutamine varasemast?

V: Tänapäeval on katoliku kirik aeg-ajalt kasutanud indulgentside ideed, kuid ainult tasu eest teatud vagade tegude eest, mitte aga pattude täieliku andestamisena nagu varem.