Athanasiuse usutunnistus (Quicumque vult) — Kolmainsuse ja filioque ülevaade

Ülevaade Athanasiuse usutunnistusest (Quicumque vult): ajalooline päritolu, Kolmainsuse õpetus ja filioque-vaidlus — selge, kompaktne teoloogiline käsitlus.

Athanase usutunnistus on kristlik usutunnistus, mida tuntakse ka nime Quicumque vult järgi (ladinakeelne fraas, mida võib tõlkida kui „Kes tahab…“; kaks avalduse esimest sõna). See on üks olulisi varaseid usutunnistusi, mis selgelt ja üksikasjalikult käsitleb Kolmainsust ning oli loodud eelkõige vastusena arianismile ja teistele trinitaarset õpetust moonutavatele väidetele. Tekst on tuntud alates umbes 6. sajandist ja seda kasutati peamiselt kiriku läänepoolses osas. Tänapäeval on see harvem kasutuses, sest suur osa selle sisust on leitud ka Nikaia usutunnistuses ning Nikaia-Constantinopolitanum on liturgiliselt ja dogmaatilises praktikasse laialdasemalt juurdunud.

Autorsus ja dateerimine

Alates umbes 9. sajandist oli laialt levinud arvamus, et autoriiks on püha Athanasius (4. sajandil Egiptuses elanud piiskop). Tänapäeval peetakse selle autorsust enamasti vääraks. Peamised põhjused on:

1. Originaaltekst on ladina keeles, samas kui Athanasius kirjutas peamiselt kreeka keeles.
2. Athanasiuse ja tema kaasaegsete kirjandusallikate hulgas ei ole mainet selle usutunnistuse autorluse kohta.
3. Tekst käsitleb ja vastandub probleemidele ja vaidlustele, mis tekkisid alles pärast Athanasiuse surma.

Tänapäeval peetakse tõenäoliseks, et tekst pärineb Lääne-Galliast umbes 5.–6. sajandi vahetusest, eriti Galliast ja Lõuna-Gallia monastikakogukondadest (näiteks Lérins). Sarnaseid seisukohti leida ka Püha Ambrosiuse, Hippo Augustinuse ja Lérins'i Vincenti kirjutistes. Uurija J. N. D. Kelly arvab, et Vincent Lérins tõenäoliselt ei ole otsene autor, kuid päritolu võib olla samast kultuurilisest ja teoloogilisest taustast; Caesarius Arles'ist on üks võimalik autorikandidaat. Vanimad säilinud käsikirjad pärinevad 8. sajandi lõpust.

Sisu ja teoloogilised rõhuasetused

Quicumque vult esitab üksikasjaliku ja süstemaatilise õpetuse Jumala kolmainsuse kohta, rõhutades:

• Isa, Poeg ja Püha Vaim on kolm isikut, kuid üks jumalus—neile kõigile kuulub üks ja sama jumalus (ühine aupära ja olemus).
• Poeg on igavene ja sünnist eelnev—„sündimata“ mitte loodu, vaid sündinud igavesti Isa olemusest—vastuseks arianismile, mis püüdis Jeesuse Jumalikkust vähendada.
• Vastandub sellistele vaadetele nagu modalism (silmarežiimilised selgitused) ja arianism ning kaitseb isikute eristust kolmainsuses ilma nende olemust lõhkumata.
• Tekst sisaldab ka läänelikku rõhuasetust filioque'le – see tähendab, et Püha Vaim „väljub“ või „lähtub“ Isa ja Pojast (ladina formulatsioonis väljendub see sõnaga filioque, „ja Pojast“). See kajastab läänekiriku teoloogilist traditsiooni ja erines hiljem idakiriku seisukohtadest, mis rõhutasid Vaimu väljumist ainult Isalt.

Usutunnistus on sõnastatud nii, et see selgelt mõistetav ja kindel keel kaitseks kiriku «õige» usu vastu ning et eristada ja anathemiseerida (kiriklike karistuste ja lõplikute tõrjumiste kaudu hukkamõista) eksitavaid õpetusi.

Kasutus, mõju ja pärand

Kuigi Quicumque vult ei ole tänapäeval nii levinud kui Nikaia usutunnistus, on selle tekst mänginud olulist rolli lääne patristikas ja kirikukogukondades: see kokkusobib paljuski Ambrosiuse ja Augustinuse trinitaarse käsitlusega ning oli loodud eelkõige õpetuslikuks ja kateheetiliseks otstarbeks laiemale kirikurahvale ja vaimulikele. Tekst levis eriti Lõuna-Gallias ja hiljem laiemalt läänepiirkondades.

Martin Luther nimetas Quicumque vult ühte kolmest olulisest usutunnistusest, millele ta pidas suurt tähtsust koos Nikaia usutunnistuse (Credo in unum Deum) ja Te Deumiga.

Teksti algus ja lõpp

Usutunnistus algab tuntud ladinakeelse fraasiga: „Quicumque vult salvus esse...“, mis eesti keeles kõlaks ligikaudu: „Kes tahab päästetud olla...“. See sissejuhatus seadistab teksti kui õpetusliku kokkuvõtte, mis kirjeldab, mida kristlase peab usus pidama, et „päästetud olla“.

Tekst lõpeb kindlate ja resoluutsete järeldustega: peale teoloogiliste definitsioonide sisaldab see ka anatheemasid (kiriklikke heitmõiste) nende vastu, kes eitavad kolmainsust, moonutavad Kristuse või Püha Vaimu olemust või muudavad usu põhitõdesid. Sõnastus rõhutab, et see usk on «katholika» ehk üldkiriklik ja et neist põhimõtetest kõrvalekaldumine toob kaasa kirikliku hukkamõistu.

Quicumque vult on oluline allikas patristilises teoloogias ning annab selge ülevaate läänekiriku trinitaarse ja christoloogilise mõtlemise kujunemisest hilisantiiksetes ja varakeskaegsetes tingimustes. Kuigi selle autorlus on vaieldav ja tekst on ajalooliselt piiratud Lääne kontekstiga, jääb see tähtsaks dokumendiks, mis aitab mõista varajase kiriku vastuseid hereesiatele ja sõnastada traditsioonilist kolmainsuseõpetust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Athanase usutunnistus?

K: Kellest arvatakse, et ta on selle kirjutanud?

K: Kes on mõned võimalikud autorid?

K: Millal on loodud vanimad säilinud käsikirjad?

K: Mida see seletab?

K: Kuidas Martin Luther sellele viitas?

K: Kuidas see algab?

Otsing