Keskaegne ladina keel: ajalugu, kasutus kirikus ja teaduses

Keskaegne ladina keel — põhjalik ülevaade ajaloost, kiriku liturgiast ja teaduslikust kasutusest; päritolu, areng ja mõju keskaja kultuurile.

Keskaegne ladina keel oli keskajal kasutatav ladina keele vorm. Seda kasutasid peamiselt teadlased ja keskaegse roomakatoliku kiriku liturgiline keel, kuid ka teaduse, kirjanduse ja halduse keelena. Keskaegne ladina ei olnud ühtne, standardiseeritud vorm — see hõlmas kirjakeele erinevaid varjante, mida leidis kloostrites, katedraalikoolides, ülikoolides ja hertsogiriigi kantseleites. Tekstides kohtab nii klassikalisest ladinast pärinevaid vorme kui ka kohalike rahvakeelte mõju, uusi terminoloogiaid ning teoloogilisi ja teaduslikke neologisme.

Vaatamata paljude selle autorite vaimulikule päritolule ei tohiks keskaegset ladina keelt segi ajada kirikulise ladina keelega. Ei ole tegelikku üksmeelt selle kohta, kus lõpeb hilisladina keel ja algab keskaegne ladina keel. Mõnede teadlaste uuringute kohaselt algab see varakristliku ladina keele tekkimisega 4. sajandi keskel, teiste arvates umbes 500. aasta paiku. Tavapäraselt käsitatakse keskaegset ladinat perioodina, mis kestab umbes 5. sajandist kuni 15. sajandi humanistliku renessansini, mil klassitsistid püüdsid taastada rooma aegset „puhast” ladinat.

Ajalooline ülesehitus ja levik. Keskaegne ladina levis kogu Lääne-Euroopas läbi kirikuvõrgu, kloostrite ja hiljem õitsevate ülikoolide (nt Bologna, Paris, Oxford). Kloostrid ja katedraalid olid käsikirjade kopeerimise keskused (scriptoria), kus ladina keel säilis ja arendus leidis aset. Carolingide taastatud koolisüsteem ja kirjakultuuri standardid (nt karolingiline minuskul) aitasid ladinal kuju anda, kuid kohalikud kirjutajad lisasid oma painduvusega uusi väljendeid ja struktuure.

Kasutus kirikus ja teaduses. Kirik kasutas ladinat liturgiliselt, teoloogilistel tekstidel ja kanonilises õiguses. Samal ajal kujunes keskaegne ladina ka teaduse, meditsiini, õiguse ja filosoofia keeleks: arstiteadus, õiguskommentaarid ja Aristotelese tõlked araabia vahendusel kirjeldati ja arutati ladina keeles. Ülikoolid kasutasid ladinat õppetunnis ja disputatsioonides, mis aitas säilitada selle kui rahvusvahelise intellektuaalse suhtluse vahendit.

Keeleomadused. Keskaegsel ladinal on mitmeid tunnuseid, mis eristavad seda klassikalisest ladinast:

• sõnavara laienemine – uusi termineid loodi religiooni, õiguse, meditsiini ja teaduse vajadusteks;
• süntaktilised variatsioonid – lauseehitus võis järgida rahvakeelte mustreid;
• morfoloogia ja ortograafia – häälduse ja kirjutuse erinevused peegeldusid grafemilistes valikutes;
• regionaalsus – tekste mõjutasid kohalikud keelerahvused ning kirjas kasutati mitmesuguseid skripte ja lühendusvorme.

Dokumentaalne ja administratiivne roll. Ladina keel oli kesksete dokumentide, kantslite aktide, paavstide kirjade ja veinitähtede (chartae) keel. Selle abil vormistati õigusi, lepinguid ja haldusotsuseid, mis tegi ladinast ametliku ja püsiva suhtlusvahendi eri rahvaste vahel.

Mõju rahvakeeltele ja pärand. Keskaegne ladina aitas kujundada Euroopa rahvakeeli: paljud ladina laensõnad jõudsid kohalike keeltesse läbi kiriku- ja administratiivteksti. Keskaja lõpul võttis humanistide ja renessansiarstide kriitika eesmärgiks keskaegse ladina „ebapuhas” vorm ning nad proovisid taastada klassikalise ladina stiili — sellest algaski ladina keele uus interpretatsioon ning lõpuks ladina kui elava igapäevakeele rolli kokkuvarisemine.

Tänapäevane uurimine. Tänapäeval uuritakse keskaegset ladinat filoloogide, ajalooteadlaste, paleograafide ja keeleteadlaste poolt. Analüüsitakse käsikirju, tekstikorpuseid ja dokumendiarhiive, et mõista, kuidas keel arenes ning millist rolli see mängis kultuuri, teaduse ja usu vahendajana. Keskaegne ladina on oluline võti Euroopast pärinevate keskaegsete tekstide mõistmiseks ja tõlgendamiseks.

Otsing