Aleksandra Fjodorovna (vene keeles Императрица Александра Фёдоровна) (sündinud 6. juuni 1872 Darmstadt — 17. juuli 1918 Jekaterinburg) oli algselt Hesseni ja Reini vürstinna Alix (Princess Alix of Hesse and by Rhine). Ta oli Nikolai II abikaasa ja seega Venemaa keisririigi viimane keisrinnanaine. Aleksandra oli Ühendkuningriigi kuninganna Victoria lapselaps ning võttis abielludes vastu õigeusu nime Aleksandra Fjodorovna. Vene Õigeusu Kirik pühitses ta 2000. aastal püha Aleksandraks.
Varajane elu ja perekond
Alix sündis 1872. aastal Hesse suurvürstiriigis (Darmstadt) ning kasvas üles saksa kuninglikes ringkondades. Tema kodune nimi oli Alix Victoria Helena Louise Beatrice. Ta oli religioosselt kasvatatud ning jäi elu vältel eraklikumaks ja vaoshoitumaks kui paljud teised kuninglikud. Oma sugupuust tulenevalt oli ta seotud mitme Euroopa trooniga ja seetõttu temaga seostati ka poliitilisi eelarvamusi – Venemaa avalikkus tõlgendas sageli tema saksa päritolu kahtlusega.
Abiellumine ja perelu
1894. aastal abiellus ta tsaari Nikolai IIga ning konverteerus õigeusku, võttes nime Aleksandra Fjodorovna. Paaril oli viis tütart ja üks poeg:
- Olga (sünd. 1895)
- Tatjana (sünd. 1897)
- Maria (sünd. 1899)
- Anastasia (sünd. 1901)
- Alexei (sünd. 1904) — peres ja ajaloos tähelepanu keskmes, kuna tal oli hemofiilia
Alexei hemofiilia oli otseselt seotud Aleksandra surematu murega; hemofiilia pärandusvõimalus tuli tema kaudu osaliselt kuninganna Victoria geneetilisest pärandist. Aleksandra peeti pühendunud emaks, kelle jaoks poja tervis oli esimene prioriteet.
Rasputin ja poliitiline mõju
Aleksandrat mäletatakse kõige paremini kui Venemaa viimast tsaarinna. Tema siseelu ning usuline hellus viisid ta sõprusesse ja sõltuvusse vene müstiku Grigori Rasputiniga. Rasputin sai pere usalduse peamiselt selle läbi, et tundus suudavat leevendada Alexei verejooksu ja kiireid olukordi. See tegi tema mõjuvõimu valitsevas peres väga suureks ning tekitas laialdast vastumeelsust ja kriitikat ametkondades ja ühiskonnas — paljud pidid seda üheks teguriks, mis nõrgestas monarhia autoriteeti.
Sõda, kriis ja langus
Esimese maailmasõja ajal osales Aleksandra aktiivsemalt ühiskondlikus tegevuses (sh haiglatöö ja sõjavälised heategevusalgatused), kuid samal ajal kasvas avalik pahameel tema ja tema lähedaste otsuste vastu. Kui Nikolai II sõja ajal armeed juhtis, suurenes arusaam, et Aleksandra ja tema nõuandjad on riiklikest otsustest liigselt mõjutatud. 1917. aasta veebruari revolutsiooni järel sunniti Nikolai troonist loobuma ning paar ja nende lapsed arreteeriti.
Vangistus ja hukkamine
Pärast kukutamist viidi Aleksandra perekond algselt Peterburist eemale ja lõpuks Jekaterinburgi, kus nad peeti kodu nime all Ipatievi maja. 17. juulil 1918 tapsid bolševikud kogu perekonna ja nende teenijad. Aleksandra surm tähistas Venemaa keisririigi lõplikku hävingut ning algkas uut peatükki riigi ajaloos.
Pärand ja mälestus
Aleksandra isik ja tema tegevus on ajaloos vastuoluline: ühed näevad temas pühendunud ema ja usklikku naist, teised süüdistavad teda monarhia languses ja ebapopulaarsuse süvendamises. Tema elu ja surm on inspireerinud arvukalt uurimusi, mälestuste, ilukirjanduslikke ja dokumentaalseid töid. Perekonna lõplik saatus oli pikka aega müsteerium, kuni nende säilmed leiti XX sajandi lõpus ja kinnitati DNA-analüüsidega; pereliikmete säilmete ümberpaigutuse ja matuse küsimused ning kanoniseerimine on osa hilisemast mälestuse vormistamisest.
Aleksandra Fjodorovna on ajalooliselt meelde jäänud nii oma isikliku traagika kui ka laiemate poliitiliste ja sotsiaalsete protsesside sümbolina, mis viisid Venemaa ühiskonna kiirete muutusteni 20. sajandi alguses.
