Aleksandra Fjodorovna — Venemaa viimane tsaarinna (1872–1918)

Aleksandra Fjodorovna (1872–1918) — Venemaa viimane tsaarinna: Victoria lapselaps, õigeusu pühak, Rasputini-sõprus ja hemofiilia — traagiline lugu võimust, skandaalist ja usust.

Aleksandra Fjodorovna (vene keeles Императрица Александра Фёдоровна) (sündinud 6. juuni 1872 Darmstadt — 17. juuli 1918 Jekaterinburg) oli algselt Hesseni ja Reini vürstinna Alix (Princess Alix of Hesse and by Rhine). Ta oli Nikolai II abikaasa ja seega Venemaa keisririigi viimane keisrinnanaine. Aleksandra oli Ühendkuningriigi kuninganna Victoria lapselaps ning võttis abielludes vastu õigeusu nime Aleksandra Fjodorovna. Vene Õigeusu Kirik pühitses ta 2000. aastal püha Aleksandraks.

Varajane elu ja perekond

Alix sündis 1872. aastal Hesse suurvürstiriigis (Darmstadt) ning kasvas üles saksa kuninglikes ringkondades. Tema kodune nimi oli Alix Victoria Helena Louise Beatrice. Ta oli religioosselt kasvatatud ning jäi elu vältel eraklikumaks ja vaoshoitumaks kui paljud teised kuninglikud. Oma sugupuust tulenevalt oli ta seotud mitme Euroopa trooniga ja seetõttu temaga seostati ka poliitilisi eelarvamusi – Venemaa avalikkus tõlgendas sageli tema saksa päritolu kahtlusega.

Abiellumine ja perelu

1894. aastal abiellus ta tsaari Nikolai IIga ning konverteerus õigeusku, võttes nime Aleksandra Fjodorovna. Paaril oli viis tütart ja üks poeg:

• Olga (sünd. 1895)
• Tatjana (sünd. 1897)
• Maria (sünd. 1899)
• Anastasia (sünd. 1901)
• Alexei (sünd. 1904) — peres ja ajaloos tähelepanu keskmes, kuna tal oli hemofiilia

Alexei hemofiilia oli otseselt seotud Aleksandra surematu murega; hemofiilia pärandusvõimalus tuli tema kaudu osaliselt kuninganna Victoria geneetilisest pärandist. Aleksandra peeti pühendunud emaks, kelle jaoks poja tervis oli esimene prioriteet.

Rasputin ja poliitiline mõju

Aleksandrat mäletatakse kõige paremini kui Venemaa viimast tsaarinna. Tema siseelu ning usuline hellus viisid ta sõprusesse ja sõltuvusse vene müstiku Grigori Rasputiniga. Rasputin sai pere usalduse peamiselt selle läbi, et tundus suudavat leevendada Alexei verejooksu ja kiireid olukordi. See tegi tema mõjuvõimu valitsevas peres väga suureks ning tekitas laialdast vastumeelsust ja kriitikat ametkondades ja ühiskonnas — paljud pidid seda üheks teguriks, mis nõrgestas monarhia autoriteeti.

Sõda, kriis ja langus

Esimese maailmasõja ajal osales Aleksandra aktiivsemalt ühiskondlikus tegevuses (sh haiglatöö ja sõjavälised heategevusalgatused), kuid samal ajal kasvas avalik pahameel tema ja tema lähedaste otsuste vastu. Kui Nikolai II sõja ajal armeed juhtis, suurenes arusaam, et Aleksandra ja tema nõuandjad on riiklikest otsustest liigselt mõjutatud. 1917. aasta veebruari revolutsiooni järel sunniti Nikolai troonist loobuma ning paar ja nende lapsed arreteeriti.

Vangistus ja hukkamine

Pärast kukutamist viidi Aleksandra perekond algselt Peterburist eemale ja lõpuks Jekaterinburgi, kus nad peeti kodu nime all Ipatievi maja. 17. juulil 1918 tapsid bolševikud kogu perekonna ja nende teenijad. Aleksandra surm tähistas Venemaa keisririigi lõplikku hävingut ning algkas uut peatükki riigi ajaloos.

Pärand ja mälestus

Aleksandra isik ja tema tegevus on ajaloos vastuoluline: ühed näevad temas pühendunud ema ja usklikku naist, teised süüdistavad teda monarhia languses ja ebapopulaarsuse süvendamises. Tema elu ja surm on inspireerinud arvukalt uurimusi, mälestuste, ilukirjanduslikke ja dokumentaalseid töid. Perekonna lõplik saatus oli pikka aega müsteerium, kuni nende säilmed leiti XX sajandi lõpus ja kinnitati DNA-analüüsidega; pereliikmete säilmete ümberpaigutuse ja matuse küsimused ning kanoniseerimine on osa hilisemast mälestuse vormistamisest.

Aleksandra Fjodorovna on ajalooliselt meelde jäänud nii oma isikliku traagika kui ka laiemate poliitiliste ja sotsiaalsete protsesside sümbolina, mis viisid Venemaa ühiskonna kiirete muutusteni 20. sajandi alguses.

Varajane elu

Aleksandra Fjodorovna sündis Darmstadtis, Hessenis ja Reini ääres printsess Alix Viktoria Helene Luise Beatrixina. See piirkond kuulus tollal Saksa keisririigi koosseisu. Tema isa oli suurvürst Louis IV. Tema ema oli endine printsess Alice, kuninganna Victoria ja prints Alberti teine tütar.

1878. aasta novembris puhkes Hessenis difteeria. Alix, tema õed Irene ja May ning vend Ernst nakatusid sellesse haigusse. Tema õde May suri vahetult enne kuu lõppu, kuid teised paranesid. Alixi ema haigestus pärast Ernie eest hoolitsemist, kui ta haigestus. Printsess Alice suri 14. detsembril 1878. Printsess Alix sai oma emapoolse vanaemaga väga lähedaseks. Teda peeti sageli Victoria lemmik lapselapseks. Selle tõttu veetis Alix paljud oma esimesed aastad Ühendkuningriigis. 1892. aastal, kui ta oli kahekümneaastane, suri tema isa ja tema vennast Ernstist sai Hesseni ja Reini suurhertsog.

Hesseni printsess Alix 1890


Alix ja tema õed (vasakult paremale) Irene, Victoria, Elisabeth ja Alix.

Abielu

Kui ta üles kasvas, oli Alix ilus naine, punakasblondide juuste, kõrgete põseluude, kahvatu naha, tumesiniste silmade ja pikkade tumedate ripsmetega. Alix abiellus tollase printsessi jaoks suhteliselt hilja. Ta oli juba keeldunud abiellumast Clarence'i hertsogi Albert Victoriga (Walesi printsi vanim poeg), kuigi tema perekond tahtis, et ta temaga abielluks. Ta oli aga juba kohtunud ühe sugulase, Venemaa Tsesarevitšiga, kellega ta oli abiellunud. Tema onu suurvürst Sergei Aleksandrovitš oli abielus Alixi õe Elizabethiga. Esialgu ütles Nikolai isa, tsaar Aleksander III, et nad ei saa abielluda. Hiljem muutis ta oma meelt, sest tema tervis hakkas halvenema. Alixile ei meeldinud, et ta pidi oma luterlikust usust ära pöörduma. Vene tsaarinna pidi olema õigeusklik. Hiljem muutis ta oma meelt ja aja jooksul pöördus ta tugevalt usku. Ta ja Nikolai kihlusid 1894. aasta aprillis. Aleksander III suri sama aasta novembris ja Nikolai sai kahekümne kuue aasta vanusena Venemaa tsaariks. Paar abiellus 14. novembril 1894.

Tsaar Nikolai II (vasakul) ja Aleksandra Fjodorovna (paremal)


Aleksandra Fjodorovna 1900


Nicholas ja Alexandra

Kuningliku perekonna hukkamine

Tsaar ja tsaarinna ning kogu nende perekond koos mitmete perekonna teenijatega hukati varahommikul 17. juuli 1918. aasta öösel Jakov Jurovski juhitud bolševike väeosa poolt. Aleksandra vaatas oma abikaasa ja kahe teenija mõrva pealt, enne kui Peeter Ermakov tappis ta püssist vasakule küljele pähe lastud lasuga, enne kui ta jõudis ristimärki teha. Ermakov lõi purjuspäi tema ja tema abikaasa surnukeha maha, purustades mõlema rindkered.

Nikolai II ja Aleksandra Fjodorovna koos tütrega Olga'ga


Viimane teadaolev foto Alexandrast. Olga on vasakul ja Tatjana on paremal

Identifitseerimine ja matmine

Pärast Romanovite perekonna hukkamist riisuti Aleksandra, Nikolai, nende laste ja mõnede nendega koos surnud teenijate surnukeha ning põletati riided. Esialgu visati surnukehad Jekaterinburgist 12 miili põhja pool asuvasse kasutamata kaevandusšahti. Mõni aeg hiljem toodi nad välja. Nende näod ja kehad olid tugevasti kahjustatud, nii et neid ei olnud võimalik ära tunda. Kõik surnukehad, välja arvatud kaks last, maeti hiljem uuesti maha. Kadunud surnukehad on arvatavasti tütre - Maria või Anastasia - ja Aleksei surnukehad. 1990ndate alguses, pärast Nõukogude Liidu lagunemist, leiti ja identifitseeriti enamiku perekonna arvatavasti surnukehad.

OTMA vasakult paremale Tatjana, Olga, Maria Anastasia, Maria Anastasia.

Otsing