Grigori Rasputin: Vene müstik ja tsaari nõuandja (1869–1916)

Grigori Jefimovitš Rasputin (/ræˈspjuːtɪn/; vene keeles Григо́рий Ефи́мович Распу́тин [ɡrʲɪˈɡorʲɪj jɪˈfʲiməvʲɪtɕ rɐˈsputʲɪn]; 22. jaanuar [O.S. 9. jaanuar] 1869 – 30. detsember [O.S. 17. detsember] 1916) oli vene talupoeg ja tuntud müstiline usuparandaja. Ta ei olnud munk, kes elas kloostris, vaid pigem religioosne palverändur ja nii‑öelda starets — vaimne juht, kelle ümber kogunesid inimesi otsima tervenemist ja nõu. 1904. aastal jõudis ta pealinna Peterburi, kus tema maine ja mõju algas kasvada ning mis muutis tema elu sootuks.

Varased aastad ja vaimne tee

Rasputin sündis lihtsas talupereis Siberis ja sai hariduse peamiselt kodukeskkonnas; nooruses käis ta ka palverännakutel ja kuulus oma piirkonna usuliste rühmade hulka. Tema kuulsus levis tänu sellele, et ta väitis omavat erilist vaimset anne‑võimet, mis väljendus eksortsismides, palvetes ja väidetavates tervendamistes. Paljud pidasid teda kas pühameheks või petturiks — hinnanguid mõjutasid nii tema erakordne isiksus kui ka moraalne eluviis, mis mõne arvates oli skandaalne.

Kohtumine tsaariperre ja mõju tsaarinna üle

Rasputinil oli suur mõju tsaarinna Aleksandra — keiserliku Venemaa keisri Nikolai II abikaasa — üle. Aleksandra uskus, et Rasputin oli vastus tema muredele. Tema ainus poeg, troonipärija tsaar Aleksei, oli tõsiselt haige: tal oli hemofiilia, mis põhjustas korduvaid veritsusi ja tugevat valu, eriti kubemes ja jalgades. Rasputin suutis tihti poissi rahustada ja tema raviga seotud pingete ajal vanemate meeleolu leevendada. Pärast üht sellist juhtumit hakkas Aleksandra uskuma, et Rasputinil on eriline võime aidata tema poega ning seetõttu muutus tema usaldus Rasputini vastu väga tugevaks.

Poliitiline mõju ja konfliktid

Tänu tsaarinna toetusele hakkas Rasputin mõjutama ka valitseva perekonna poliitilisi otsuseid. Kui I maailmasõda puhkes, ei toetanud Rasputin otseselt sõja juhtimist, mida tsaari administratsioon pidas siiski oluliseks. 1915. aasta augustis otsustas tsaar ise armeed juhtida ja asendada oma nõbu suurvürst Nikolai; seda sammu toetasid vaid vähesed, peamiselt tsaarinna Aleksandra ja Rasputin. Kui tsaar oli rindel, kasvas tsaarinna ja Rasputini mõju kodumaal: nad sekkusid ministrite vahetusse ja muudes ametkondlikes küsimustes. Paljud poliitikud ja aadlikud pidasid Rasputini mõju kahjulikuks ja ohtlikuks, sest nad leidsid, et palju tähtsaid otsuseid langetati emotsiooni või isiklike eelistuste alusel ning see nõrgendas riigi juhtimist keerulisel sõjaperioodil.

Rünnakud ja ellujäämine

Rasputinit on mitmel korral rünnatud. 1914. aasta juulis, olles oma kodukülas, sai ta raske noahaavastuse, kui teda ründas naissoost vandenõulane Hionija Guseva. Ta pisteti kõhtu ja haav oli raske, kuid Rasputin paranes ning naasis pealinna, kus jätkas elu koos oma pereliikmete, kaasa arvatud kahe tütrega, kes käisid pealinnas koolis. See rünnak tõi talle ka avalikku tähelepanu ja tekitas müstilise kuvandi, et ta on kuidagi «päästetud» või «kaitstud» — kujuteldav vastupidavus suurendas tema kuulsust.

Mõrv ja selle järelmõjud

1916. aasta lõpus otsustasid mõned aadlikud, kes pidasid Rasputini mõju riigile laastavaks, selle lõpetada. Ööl vastu 30. detsembrit 1916 viidi Rasputin Jussupovi palee keldrisse. Talle pakuti veini ja maiustusi; vandenõulased üritasid teda mürgitada ning kui see ei mõjunud oodatult, tulistati ta. Vürst Felix Jussupov lasi väidetavalt esimesed laskud; üks tabas teda paremasse neeru ja seejärel selgroogu. Rasputin suutis veel trepist üles ronida ja paleest välja ruttata, kuid ta tulistati veelkorra õues ja viimaks tabati otsaesise lähedalt visatud lasuga. (Keegi ei tea täpselt, kes viimase lasu tegi.)

Pärast tapmist viisid vandenõulased — suurvürst Dmitri (tihti nimetatud suurvürst Dmitri Pavlovitš) kaasa arvatud — Rasputini keha ja viskasid selle Neeva jõe. Selleks, et väidetavalt õue verd varjata, tapeti ka vürsti lemmikloom. Mõne päeva pärast leiti Rasputini keha, mis oli osaliselt külmunud ja kinni jäänud jääs, ning ta maeti surnukeha Aleksandri palee kõrval asuvasse parki. Pärast veebruarirevolutsiooni 1917 otsustasid uued võimud tema keha välja kaevata, et takistada selle võimalikku muutumist kultuspaigaks; lõpuks põletati ta ära — seda tehti osaliselt eesmärgiga hävitada tema jäänuste ümber tekkida võiv müstika.

Järeltähtsus ja pärand

Rasputini elu ja surm on jätnud sügava jälje Vene ja maailma ajaloole. Tema isik on jätnud ruumi paljudele legendidele: teda on kujutatud nii pühamehena kui manipuleeriva reeturi ja moraalselt kõlvatuna. Tema mõju keiserlikule perele ja tema kaasamine poliitilistes otsustes aitasid luua õhkkonna, mis süvendas rahulolematust valitseva dünastiaga — see omakorda oli üks teguritest, mis kergitas pingeid, mis lõpuks viisid revolutsioonini.

Akadeemilised uurimused püüavad eristada fakte müütidest: Rasputini usulised praktikad, tema isiklik elu ja tema roll poliitikas on jätkuvalt uurimise ja debati objektiks. Tema lugu on korduvalt käsitletud raamatutes, filmides ja teaduslikes töödes — sageli pole siiski lihtne eristada ajaloolist tõde sensatsioonilisest jutustusest.

Kokkuvõte

• Grigori Rasputin oli keerukas ja vastuoluline kuju: vaimne rändaja, keda ühed pidasid pühameheks ja teised ohtlikuks mõjutajaks.
• Tema suur mõju tsaarinna Aleksandra ja seeläbi ka keiserlikule perele tekitas laialdast umbusaldust ning aitas eskaleerida poliitilist kriisi Venemaal.
• Rasputini jõhker surm detsembris 1916 ja sellele järgnenud sündmused muutusid üheks sümboolseks episoodiks Venemaa lõppevas keisririigi ajaloos.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Grigori Jefimovitš Rasputin?

K: Kus ta elas?

K: Millal ta Peterburi jõudis?

K: Millised olid tema suhted tsaari ja tsaarinna suhtes?

K: Kui vana oli Rasputin, kui ta suri?

K: Millal Rasputin sündis?

Otsing