Venemaa suurvürstinna Maria Nikolajevna (Maria Nikolajevna Romanova; vene k: Великая Княжна Мария Николаевна, 26. juuni [O.S. 14. juuni] 1899 - 17. juuli 1918) oli Venemaa tsaar Nikolai II ja tsaarinna Aleksandra Fjodorovna (Alix Hesseni) kolmas tütar. Pärast tema mõrvamist 17. juulil 1918, mis toimus pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni, kanoniseeriti ta Venemaa õigeusu kiriku poolt kirikukandjaks.
Varajane elu ja perekond
Maria kasvas üles tihedas, range ja väga usklikus keisripere keskkonnas. Tema õed olid vanemad Olga ja Tatiana ning nooremad Maria järel olid Anastasia Nikolajevna ja Aleksei. Koduõpe ja range etikett kuulusid igapäevaellu, ent perekonnas oli ka palju isiklikke sidemeid: lapsed olid tihti koos ning Maria-l oli tugev side nii õdedega kui ka vanematega. Vabal ajal tegeles ta hobuste ja väliliikumisega ning talle meeldisid loomad ja väljasõidud.
Tööd ja tegevus sõja ajal
Esimese maailmasõja puhkemisel kaasaegse aristokraatina ei läinud Maria kui noor inimene vapralt rindele, kuid osales kodumaistes sõjategevuse toetusüritustes. Kuigi ta ei olnud veel piisavalt vana, et olla Punase Risti professionaalne meditsiiniõde nagu mõned tema õed, oli ta hospitali patroonina ja tihti haavatud sõdureid külastamas. Ta aitas organiseerida abipakette, külastas sanatooriume ja osales heategevusüritustel, mis toetasid sõjaväelasi ja nende perekondi.
Iseloom ja eraelulised huvid
Maria jäi ajaloolaste ja tunnistajate kirjeldustes sageli kui lahke, elava loomuga ja kergesti naeratav noor naine. Ta oli tuntud kui flirtiv ja unistav – olenemata sellest, et tema positsioon piiras avalikku eraelu. Tekstides ja päevikutes mainitakse, et ta oli mitmel korral süütult armunud noormeestesse, kellega ta kohtus, ning ta soovis lähitulevikus abielluda ja saada suure pere. Suhted piirdusid siiski enamasti noorte ohvitseride ja perekonnasiseste sõpradega, avalikke pulmaplaane ei jõudnud realiseeruda.
Mõrv, säilmed ja kanoniseerimine
Keisripere mõrvati 17. juulil 1918 Jekaterinburgis Bolshevikute poolt – sündmus, mis sulges traagiliselt Romanovide ametliku ajastu. Pärast aastakümneid kestnud spekulatsioone ja lugusid, mis tekitasid avalikkuses palju müüte (näiteks legendid, et Anastasia Nikolajevna võis üle elada), leidsid arheoloogilised ja geneetilised uuringud XX sajandi lõpul tõendid pere traagilise lõpu kohta. Esimesed säilmed leiti 1991. aastal ja 1998. aastal identifitseeriti ning maeti osaliselt uuesti; hiljem, 2007. aastal, leiti juurde kuulunud säilmed ning DNA-analüüsid kinnitasid lõpuks, et kogu keisripereliikmeskond, kaasa arvatud lapsed, oli 1918. aastal mõrvatud.
Pärast suurt avalikku ja kiriklikku arutelu kuulutati Romanovid kirikukandjateks. Nad on kantud pühakute hulka nii välisõigeusu rühmitustes kui ka hiljem ka Venemaa õigeusu kirikus, mis tunnistas nende kannatusi ja surma usu ning perekonna nimel.
Pärand ja avalik mälu
Maria elust ja surmast on jäänud palju kirjalikke tunnistusi, fotosid ja ametlikke dokumente, mis aitavad mõista nii tema isikut kui ka kogu keisripere saatust. Romaanid, filmid ja uurimused on korduvalt püüdnud valgustada tema lühikest elu — sageli põimudes legendaarsuse ja ajaloolise faktiga. Muuseumid ja uurimisprojekid on säilmete identifitseerimise ja Romanovide pärandi uurimise keskmes, et anda täpsem ja teaduspõhine ülevaade sellest keerulisest ajalooperioodist.
Kuigi Maria elu jäi nooreks ja katkestatuks revolutsioonilise vägivalda tulemusena, elab tema mälestus edasi nii sugulaste, uurijate kui ka laiemate huvigruppide läbi, kes püüavad mõista ja kajastada viisi, kuidas isiklikud lood põimusid sajandi suurimate poliitiliste muutustega.
