Elu ja lapsepõlv
Kui Anastasia sündis, oli tema pere pettunud. Nad lootsid poega, kes oleks saanud troonipärijaks. Tema sünni auks andis isa andeks üliõpilastele, kes olid Peterburi ja Moskva rahutustes osalemise eest vangi pandud. Seetõttu tähendab Anastasia nimi "ahelate purustaja" või "vangla avastaja". See võib tähendada ka "ülestõusmise". Sellest räägiti sageli, kui räägiti, et ta ei olegi surnud. Anastasia oli suurvürstinna. Kuna see tegi Anastasiast "keiserliku kõrguse", oli ta kõrgemal positsioonil kui teised Euroopa printsessid, kes olid "kuninglikud kõrgused".
Tsaari lapsed elasid väga lihtsalt. Nad magasid kõvadel laagripatjadel ilma padjadeta, kui nad olid terved, võtsid hommikuti külma vanni, pidid oma tuba koristama ja mõnikord ka õmblema. Enamik nende teenijaid kutsus Anastasiat tavaliselt tema eesnime järgi, selle asemel et kutsuda teda "Tema Keiserlik Kõrgus". Mõnikord kutsusid nad teda "Anastasie", "Nastja", "Nastas" või "Nastenka". Anastasiat kutsuti ka "Malenkaja", mis tähendab "väike (üks)", või "švibzik", mis on vene keeles "imp".
Anastasia oli särav ja elav laps. Inimesed kirjeldasid teda kui väikest ja pungilikku, siniste silmade ja blondide juustega. Margaretta Eagar, Anastasia lapsehoidja, ütles, et keegi oli kord nimetanud noort Anastasiat kõige võluvamaks lapseks, keda ta oli kunagi näinud. Lili Dehn ütles, et Anastasia oli "ilus", kuid tal oli "pigem nutikas nägu ja tema silmad olid intelligentsuse allikad".
Anastasia oli tark, kuid ta ei olnud kunagi eriti huvitatud õppimisest. Pierre Gilliard, Sydney Gibbes ning naisnäitlejad Lili Dehn ja Anna Vyrubova ütlesid, et Anastasia oli naljakas ja hea näitleja. Mõnele ei meeldinud tema teravad ja kiired märkused.
Anastasia mängulist käitumist karistati sageli. Gieb Botkini sõnul oli ta "ulakuses tõeline geenius". Ta oli õukonnaarsti Jevgeni Botkini poeg, kes hiljem suri koos perega Jekaterinburgis. Anastasia komistas teenijaid, petis õpetajaid, ronis puude otsa ja keeldus alla tulemast. Kord lumepallilahingu ajal veeretas ta kivi lumepalliks ja viskas selle oma vanema õe Tatjana peale. Vürstinna Nina Georgievna, Anastasia nõbu, ütles, et "Anastasia oli kurjuse piirini vastik". Ta ütles, et Anastasia vihastas, kui tema sõbrad võitsid mänge või kui noorem Nina oli temast pikem. Samuti hoolis ta vähem oma välimusest kui tema õed. Ameerika kirjanik Hallie Erminie Rives kirjeldas, kuidas Anastasia sõi Peterburi ooperimajas 10-aastasena šokolaadi, võtmata maha oma valgeid ooperikindaid.
Anastasia perekond kutsus Anastasiat ja tema vanemat õde Mariat "väikeseks paariks". See tulenes sellest, et nad jagasid ühte tuba, kandsid sageli sama kleiti ja mängisid palju koos. Nende vanemad õed Olga ja Tatjana olid tuntud kui "Suur paar", sest ka nemad jagasid ühte tuba. Neli tüdrukut allkirjastasid mõnikord kirjad oma hüüdnimega OTMA. Selle hüüdnime tegid nad oma eesnimede esimestest tähtedest: Olga, Tatjana, Maria ja Anastasia.
Anastasia oli väga energiline, kuid ta oli sageli haige. Tal oli hallux valgus (punnid), mis tegi haiget mõlemale suurele varvale. Anastasia seljal oli ka nõrk lihas. Selle tõttu tuli teda kaks korda nädalas masseerida. See ei meeldinud talle ja kui oli aeg massaažiks, peitis ta end voodi alla või kapi alla. Anastasia vanem õde Maria olevat 1914. aasta detsembris mandlite eemaldamise operatsiooni ajal verejooksu saanud. Operatsiooni teostav arst oli nii šokeeritud, et Maria ema, tsaarinna Aleksandra, pidi talle käsu andma, et ta jätkaks. Olga Aleksandrovna ütles, et kõik neli tema vennatütart veritsesid rohkem kui tavaliselt. Ta uskus, et neil oli hemofiilia geen, nagu nende emalgi. Mõned geeni kandjad ei ole ise hemofiiliahaiged, kuid neil võivad olla hemofiilia tunnused, näiteks veritseda rohkem kui enamik inimesi. Kuningliku perekonna jäänuste DNA-testimine tõestas 2009. aastal, et Aleksei kannatas hemofiilia B all. Tema ema ja üks õdedest olid geenikandjad. Venelased arvasid, et see õde oli Maria, ja ameeriklased arvasid, et see oli Anastasia. Kui Anastasia oleks elanud, oleks ta võinud haiguse oma lastele edasi anda. Anastasia, nagu ka kõik teised tema perekonna liikmed, armastas "Beebi" Tsarevitš Aleksei väga. Aleksei sai sageli hemofiiliahaigusi ja oleks mitu korda peaaegu surnud.
Seos Grigori Rasputiniga
Tema ema usaldas Grigori Rasputinit, vene talupoega ja rändavat "püha meest". Ta arvas, et tema palved olid tema poja mitu korda haigestununa päästnud. Anastasia ja tema õed olid käskinud Rasputinit kohelda kui "meie sõpra" ja rääkida talle oma saladusi. 1907. aasta sügisel läks Anastasia tädi, Venemaa suurvürstinna Olga Aleksandrovna koos tsaariga lastetoas Rasputiniga kohtuma. Anastasia, tema õed ja vend Aleksei kandsid kõik oma pikki valgeid öösärke.
"Ta tundus kõigile lastele meeldivat," ütles Olga Aleksandrovna hiljem. "Nad olid temaga täiesti rahulikud (mugavalt)." Rasputini sõprust keisririigi lastega võib näha mõnest sõnumist, mida ta neile saatis. 1909. aasta veebruaris saatis Rasputin neile telegrammi, milles kirjutas: "Armastage kogu Jumala loodust, kogu Tema loodut, eriti seda maad. Jumalaema oli alati hõivatud lillede ja õmblustöödega."
Kuid 1910. aastal rääkis Sofia Ivanovna Tjutševa teistele pereliikmetele, et Rasputinil lubati nelja tüdrukut näha, kui nad olid ööpesu seljas. Rasputini külastused laste juures olid täiesti süütud, kuid perekond oli šokeeritud ja vihane. Tjutševa rääkis Nikolai õele, Venemaa suurvürstinna Ksenija Aleksandrovnale, et Rasputin külastas tüdrukuid ja rääkis nendega, kui nad olid magamaminekuks valmistumas, ning kallistas ja patsutas neid. Tjutševa ütles, et lapsed ei rääkinud temaga Rasputinist ja hoidsid tema külastusi saladuses. Tatjana kirjutas oma emale 8. märtsil 1910, et ta oli "nii afr(aid), et S.I. (koduõpetaja Sofia Ivanovna Tyutcheva) võib rääkida ... meie sõbrast midagi halba". Xenia kirjutas 15. märtsil 1910, et ta ei mõista "Alixi ja laste suhtumist (käitumist) sellesse pahaendelisse Grigoriasse". Nikolai palus Rasputinil pärast seda lasteaeda mitte minna ja Aleksandra vallandas hiljem Tjutševa.
1910. aasta kevadel väitis kuninglik kuberneranna Maria Ivanovna Višnjakova, et Rasputin oli teda vägistanud. Keisrinna ei uskunud teda, öeldes, et "kõik, mida Rasputin teeb, on püha". Suurvürstinna Olga Aleksandrovnale öeldi, et nad on teinud uurimise, et näha, kas see, mida Višnjakova ütles, vastab tõele, kuid "nad tabasid noore naise voodis koos ühe keiserliku kaardiväe kasakaga". Vishnjakovat hoiti Rasputini kohtumisest eemal pärast seda, kui ta väitis, et mees vägistas teda. Ta vallandati 1913. aastal.
Kuid kuulujutud levivad endiselt. Arvati, et Rasputin oli võrgutas tsaarinna ja tema neli tütart. Rasputin oli kirjutanud tsaarinna ja tema neljale tütrele sooje, kuid täiesti süütuid kirju. Ta avaldas need kirjad, mis pani inimesed veelgi rohkem kuulujutte levitama. "Minu kallis, kallis, ainus sõber," kirjutas Anastasia. "Kui väga tahaksin sind jälle näha. Sa ilmusid mulle täna unes. Ma alati küsin emalt, millal sa tuled ... Ma mõtlen sinust alati, mu kallis, sest sa oled minu vastu nii hea ..."
Varsti pärast seda ilmusid pornograafilised karikatuurid Rasputini suhetest keisrinna, tema nelja tütre ja Anna Vyrubovnaga. Pärast skandaali palus Nikolai Rasputinil Peterburist mõneks ajaks lahkuda. Rasputin läks palverännakule Palestiinasse. Aleksandra oli selle peale väga vihane. Kuigi kuulujutud jätkusid, jätkas keiserlik perekond siiski Rasputiniga sõbralikku suhtlemist, kuni ta mõrvati 17. detsembril 1916. aastal. "Meie sõber on meie tüdrukutega nii rahul (õnnelik), ütleb ... nende hinged on palju arenenud," kirjutas Aleksandra Nikolausele 6. detsembril 1916. aastal.
Hiljem teatas A. A. Mordvinov oma mälestustes, et neli suurvürstinna nägid Rasputini surma pärast "külmalt ja silmnähtavalt kohutavalt häiritud" välja. Ta lisas, et nad istusid "tihedalt kokku tõmbunult" diivanil öösel, mil nad kuulsid, et teda tapeti. Mordvinov mäletas, et nad olid kurvad ja näisid tundvat suurte poliitiliste hädade algust. Rasputin maeti koos Anastasia, tema ema ja õdede poolt allkirjastatud ikooniga. Anastasia käis tema matustel 21. detsembril 1916. Tema pere kavatses Rasputini haua kohale ehitada kiriku. Pärast nende tapmist enamlaste poolt avastati, et Anastasia ja tema õed kandsid kõik amulette, millel oli Rasputini pilt ja palve.
Esimene maailmasõda ja revolutsioon
Esimese maailmasõja ajal külastasid Anastasia ja tema õde Maria vigastatud sõdureid Tsarskoje Selo haiglas. Kuna nad olid liiga noored, et saada Punase Risti meditsiiniõdedeks nagu nende ema ja vanemad õed, mängisid nad sõduritega kabet ja piljardit ning püüdsid neid hoopis rõõmustada. Felix Dassel, keda haiglas raviti, mäletas, et Anastasia "naeris nagu orav" ja kõndis kiiresti, "nagu oleks ta komistanud mööda".
1917. aasta veebruaris astus Nikolai II troonilt tagasi. Anastasia ja tema perekond pandi Vene revolutsiooni ajal koduarestisse Aleksandri paleesse Tsarskoje Selos. Kui enamlased lähenesid, viis Aleksander Kerenski nad Siberis asuvasse Tobolskisse. Bolševikud muutusid üha võimsamaks. Anastasia ja tema perekond viidi Ipatjevi majja (Eriotstarbeline maja) Jekaterinburgis.
Anastasia tundis oma vangistuse pärast kurbust. "Hüvasti," kirjutas ta 1917. aasta talvel sõbrale. "Ärge unustage meid." Tobolskis kirjutas ta oma inglise keele õpetajale kurva teema, mis oli täis õigekirjavigu, Robert Browningi luuletuse Evelyn Hope'i kohta, mis räägib noorest tüdrukust. "Kui ta suri, oli ta ainult kuusteist aastat vana," kirjutas Anastasia. "Ther(e) oli mees, kes armastas teda, ilma et oleks teda näinud, kuid (k)tundis teda väga hästi. Ja ta he(a)rd temast ka. Ta ei saanud talle kunagi öelda, et ta armastas teda, ja nüüd oli ta surnud. Aga siiski mõtles ta, et kui ta ja naine elavad [oma] järgmist elu, millal iganes see saab olema, et ..."
Tobolskis õmblesid ta ja tema õed oma riietesse ehteid. See oli tingitud sellest, et Aleksandra, Nikolai ja Maria olid Jekaterinburgi saabudes oma asjad ära võtnud. Demidova kirjutas sellest Teglevale, kasutades juveelide kohta koodsõnu nagu "ravimid" ja "Sednevi asjad". Anastasia ja tema õed riietusid lihtsalt ja kõigil kolmel olid juuksed lühikeseks lõigatud. Need olid lõigatud, kui nad 1917. aastal leetritesse haigestusid, ja nad olid need lühikeseks jäänud. Pierre Gilliard mäletas oma viimast nägemust lastest: "Meremees Nagornõi, kes Aleksei Nikolajevitši eest hoolitses, möödus minu aknast, kandes haiget poissi süles, tema järel tulid suurvürstinnad, koormatuna kohvritega ja väikeste isiklike asjadega. Püüdsin välja tulla, kuid valvur lükkas mind jämedalt tagasi vankrisse. Tulin tagasi akna juurde. Tatjana Nikolajevna tuli viimasena oma väikest koera kandes ja rasket pruuni kohvrit pingutades. Vihma sadas ja ma nägin, kuidas tema jalad vajusid igal sammul mudasse. Nagornõi püüdis talle appi (appi) tulla; üks komissaridest lükkas ta jämedalt tagasi ..." Ka paruness Sophie Buxhoeveden rääkis oma viimasest kurvast mälestusest Anastasiast: "Ükskord, seistes mõnel trepil ühe lähedal asuva maja ukse juures, nägin ma, kuidas käsi ja roosade varrukatega käsi avas kõige ülemist (kõrgeimat) aknaakna. Pluusi järgi pidi käsi kuuluma kas suurvürstinna Marie või Anastasia kätte. Nad ei saanud mind oma akendest näha ja see pidi olema viimane pilk, mida ma ükskõik keda neist nägin!"
Kuid isegi oma elu viimastel kuudel võis Anastasia olla õnnelik. Ta ja teised tema pereliikmed esinesid 1918. aasta kevadel oma vanematele ja teistele teatrietendustega. Tema juhendaja Sydney Gibbes ütles, et Anastasia näitlemine pani kõiki naerma. 7. mail 1918 kirjutas Anastasia kirja Tobolskist oma õele Mariale Jekaterinburgi. Kirjas kirjeldas ta rõõmus hetke, kuigi oli kurb, üksildane ja mures oma haige venna Aleksei pärast: "Me mängisime kiigel, see oli siis, kui ma karjusin naerust (naersin valjusti), kukkumine oli nii imeline! Tõepoolest! Ma rääkisin sellest õdedele eile nii mitu korda, et nad said üsna tüdinenud (väsinud)", lisades: "Võiks lihtsalt rõõmust karjuda." Ipatjevi maja üks valvuritest Aleksander Strekotin nimetas Anastasiat oma mälestustes "väga sõbralikuks ja lõbusaks". Teine valvur ütles, et Anastasia oli "väga võluv kurat! Ta oli vallatu ja, ma arvan, harva (mitte tihti) väsinud. Ta oli elav ja armastas (nautis) koomilisi miimikaid koos koertega, nagu esineksid nad tsirkuses." Üks teine valvur nimetas teda aga "solvavaks ja terroristiks" ning kurtis mõne tema terava märkuse üle. Anastasia ja tema õed õppisid Ipatjevi majas ise riideid pesema ja leiba küpsetama.
Suvel aga muutus kogu pere palju kurvemaks. Mõne jutu järgi muutus Anastasia kord nii õnnetuks lukustatud ja värvitud akende üle, et avas ühe neist, et värsket õhku saada. Väidetavalt nägi teda üks valvur ja tulistas, tabades teda peaaegu. Ta ei püüdnud enam aknaid avada.
14. juulil 1918 pidasid kohalikud preestrid Jekaterinburgis perekonnale eraviisilise jumalateenistuse. Hiljem öeldi, et Anastasia ja tema perekond langesid surnute eest palvetamise ajal põlvili, mida nad varem ei olnud teinud. Nad märkisid ka, et tüdrukud olid väga kurvaks muutunud ja ei vastanud jumalateenistusele. Üks preestritest ütles: "Midagi on nendega seal sees juhtunud." Kuid järgmisel päeval, 15. juulil 1918, tundusid Anastasia ja tema õed õnnelikumad. Nad naljatlesid ja aitasid oma ühises magamistoas voodeid ümber tõsta, et koristajad saaksid põrandaid puhastada. Aidates naistel põrandaid küürida, sosistasid nad neile, kui valvurid ei vaadanud. Anastasia pistis valvurite juhile Jakov Jurovskile isegi keele peale, kui ta selja pööras ja toast lahkus.
Anastasia hukati koos oma perekonnaga 17. juuli 1918. aasta varahommikul laskekomando poolt. Nad olid tapetud bolševike salapolitsei poolt, mida juhtis Jurovski.
Vangistus ja hukkamine
Oktoobris 1917 tabas Venemaad enamlaste revolutsioon. Varsti pärast seda algas kodusõda. Plaanid Romanovide vabastamiseks aeglustusid. Kuna valged (inimesed, kes olid ikka veel tsaarile ja isevalitsusele truuks jäänud) tulid rohkem Jekaterinburgi poole, tundsid punased hirmu. Nad teadsid, et hästi ettevalmistatud valge armee võidab. Kui valged jõudsid Jekaterinburgi, oli keisririigi perekond kadunud. Arvatakse, et perekond oli hukatud.
"Jurovski märkus" leiti 1989. aastal ja seda kirjeldati Edvard Radzinski 1992. aasta raamatus "Viimane tsaar". "Jurovski märkus" oli Jurovski poolt pärast hukkamist koostatud kirjeldus. Märkuse kohaselt äratati mõrvade öösel perekond üles ja kästi riietuda. Neile öeldi, et nad kolivad oma turvalisuse huvides uude kohta. Nad väitsid, et see oli tingitud võimalikust vägivallast, mis võib juhtuda, kui valge armee jõuab Jekaterinburgi. Kui nad olid riietunud, juhatati pere ja vähesed teenijad maja keldris asuvasse väikesesse ruumi. Neile öeldi, et nad peaksid seal ootama. Aleksandra palus endale ja Aleksejale toolid ja istus oma poja kõrvale. Lühikese aja pärast sisenesid ruumisse hukkamõistjad, keda juhtis Jurovski. Jurovski ütles tsaarile ja tema perekonnale kiiresti, et nad surevad. Tsaar hüüdis "Mida?" ja pöördus oma pere poole, kuid sai kohe surma, kui mitu kuuli tabas tema rinda. Tsaar, keisrinna ja kaks teenijat said esimeses laskmises surma. Maria, doktor Botkin ja Aleksandra teenija Demidova said haavata. Tulistamisest tekkinud paks suits ja tolm täitsid ruumi, nii et relvastatud mehed lahkusid paariks minutiks ruumist. Peagi tulid nad tagasi ja tulistasid dr Botkinit. Üks püssimees nimega Ermakov püüdis tulistada tsarevitš Aleksei, kuid poisi riietes olevad juveelid kaitsesid teda. Ermakov üritas Aleksei bajonetiga tappa, kuid see ei õnnestunud taas. Lõpuks tulistas Jurovski kaks lasku poisi pähe. Tatjana ja Olga olid seina ääres. Nad hoidsid teineteisest kinni ja nutsid ema järele. Tatjana sai surma lasust pähe. Olga suri, kui Ermakov talle lõuale tulistas.
Maria, Anastasia ja teenija Demidova olid põrandal toa ühe akna all. Ermakov ütles, et ta tappis Maria, tulistades talle pähe. Seejärel üritas Ermakov Anastassiat noaga lüüa, mis ei õnnestunud, ja ütles, et tappis ta Anastassiat pea pihta tulistades. Maria kolju ei ole aga ühtegi kuulihaava. On ebaselge, kuidas ta suri. Ermakov oli mõrva ajal purjus ja on võimalik, et tema lask ei läinud täielikult läbi naise pea. Ta võis kaotada teadvuse ja veritseda tugevalt, kuid jäi siiski ellu. Siis, kui laibad ära viidi, liikusid kaks suurvürstinna. Üks istus püsti ja karjus, heites käe üle pea. Teine, suust veritses, ohkas ja liigutas end. Kui Olga ja Tatjana tulistati, tapeti nad koheselt, nii et Maria oli ilmselt see, kes karjus. Anastasia võis veel liikuda. Ermakov ütles oma naisele, et Anastasia tapeti bajonetiga, ja Jurovski kirjutas, et kui laibad välja viidi, hüüdis üks või mitu tüdrukut, keda löödi nuiaga tagantjärele. Maria kolju tagaküljel ei ole siiski mingeid märke nuiaga löömisest. Anastasia põlenud keha jäänustest ei nähtu üksikasju selle kohta, kuidas ta suri.
