Anastassija Nikolajevna

Biograafia

Elu ja lapsepõlv

Kui Anastasia sündis, oli tema pere pettunud. Nad lootsid poega, kes oleks saanud troonipärijaks. Tema sünni auks andis isa andeks üliõpilastele, kes olid Peterburi ja Moskva rahutustes osalemise eest vangi pandud. Seetõttu tähendab Anastasia nimi "ahelate purustaja" või "vangla avastaja". See võib tähendada ka "ülestõusmise". Sellest räägiti sageli, kui räägiti, et ta ei olegi surnud. Anastasia oli suurvürstinna. Kuna see tegi Anastasiast "keiserliku kõrguse", oli ta kõrgemal positsioonil kui teised Euroopa printsessid, kes olid "kuninglikud kõrgused".

Tsaari lapsed elasid väga lihtsalt. Nad magasid kõvadel laagripatjadel ilma padjadeta, kui nad olid terved, võtsid hommikuti külma vanni, pidid oma tuba koristama ja mõnikord ka õmblema. Enamik nende teenijaid kutsus Anastasiat tavaliselt tema eesnime järgi, selle asemel et kutsuda teda "Tema Keiserlik Kõrgus". Mõnikord kutsusid nad teda "Anastasie", "Nastja", "Nastas" või "Nastenka". Anastasiat kutsuti ka "Malenkaja", mis tähendab "väike (üks)", või "švibzik", mis on vene keeles "imp".

Anastasia oli särav ja elav laps. Inimesed kirjeldasid teda kui väikest ja pungilikku, siniste silmade ja blondide juustega. Margaretta Eagar, Anastasia lapsehoidja, ütles, et keegi oli kord nimetanud noort Anastasiat kõige võluvamaks lapseks, keda ta oli kunagi näinud. Lili Dehn ütles, et Anastasia oli "ilus", kuid tal oli "pigem nutikas nägu ja tema silmad olid intelligentsuse allikad".

Anastasia oli tark, kuid ta ei olnud kunagi eriti huvitatud õppimisest. Pierre Gilliard, Sydney Gibbes ning naisnäitlejad Lili Dehn ja Anna Vyrubova ütlesid, et Anastasia oli naljakas ja hea näitleja. Mõnele ei meeldinud tema teravad ja kiired märkused.

Anastasia mängulist käitumist karistati sageli. Gieb Botkini sõnul oli ta "ulakuses tõeline geenius". Ta oli õukonnaarsti Jevgeni Botkini poeg, kes hiljem suri koos perega Jekaterinburgis. Anastasia komistas teenijaid, petis õpetajaid, ronis puude otsa ja keeldus alla tulemast. Kord lumepallilahingu ajal veeretas ta kivi lumepalliks ja viskas selle oma vanema õe Tatjana peale. Vürstinna Nina Georgievna, Anastasia nõbu, ütles, et "Anastasia oli kurjuse piirini vastik". Ta ütles, et Anastasia vihastas, kui tema sõbrad võitsid mänge või kui noorem Nina oli temast pikem. Samuti hoolis ta vähem oma välimusest kui tema õed. Ameerika kirjanik Hallie Erminie Rives kirjeldas, kuidas Anastasia sõi Peterburi ooperimajas 10-aastasena šokolaadi, võtmata maha oma valgeid ooperikindaid.

Anastasia perekond kutsus Anastasiat ja tema vanemat õde Mariat "väikeseks paariks". See tulenes sellest, et nad jagasid ühte tuba, kandsid sageli sama kleiti ja mängisid palju koos. Nende vanemad õed Olga ja Tatjana olid tuntud kui "Suur paar", sest ka nemad jagasid ühte tuba. Neli tüdrukut allkirjastasid mõnikord kirjad oma hüüdnimega OTMA. Selle hüüdnime tegid nad oma eesnimede esimestest tähtedest: Olga, Tatjana, Maria ja Anastasia.

Anastasia oli väga energiline, kuid ta oli sageli haige. Tal oli hallux valgus (punnid), mis tegi haiget mõlemale suurele varvale. Anastasia seljal oli ka nõrk lihas. Selle tõttu tuli teda kaks korda nädalas masseerida. See ei meeldinud talle ja kui oli aeg massaažiks, peitis ta end voodi alla või kapi alla. Anastasia vanem õde Maria olevat 1914. aasta detsembris mandlite eemaldamise operatsiooni ajal verejooksu saanud. Operatsiooni teostav arst oli nii šokeeritud, et Maria ema, tsaarinna Aleksandra, pidi talle käsu andma, et ta jätkaks. Olga Aleksandrovna ütles, et kõik neli tema vennatütart veritsesid rohkem kui tavaliselt. Ta uskus, et neil oli hemofiilia geen, nagu nende emalgi. Mõned geeni kandjad ei ole ise hemofiiliahaiged, kuid neil võivad olla hemofiilia tunnused, näiteks veritseda rohkem kui enamik inimesi. Kuningliku perekonna jäänuste DNA-testimine tõestas 2009. aastal, et Aleksei kannatas hemofiilia B all. Tema ema ja üks õdedest olid geenikandjad. Venelased arvasid, et see õde oli Maria, ja ameeriklased arvasid, et see oli Anastasia. Kui Anastasia oleks elanud, oleks ta võinud haiguse oma lastele edasi anda. Anastasia, nagu ka kõik teised tema perekonna liikmed, armastas "Beebi" Tsarevitš Aleksei väga. Aleksei sai sageli hemofiiliahaigusi ja oleks mitu korda peaaegu surnud.

Seos Grigori Rasputiniga

Tema ema usaldas Grigori Rasputinit, vene talupoega ja rändavat "püha meest". Ta arvas, et tema palved olid tema poja mitu korda haigestununa päästnud. Anastasia ja tema õed olid käskinud Rasputinit kohelda kui "meie sõpra" ja rääkida talle oma saladusi. 1907. aasta sügisel läks Anastasia tädi, Venemaa suurvürstinna Olga Aleksandrovna koos tsaariga lastetoas Rasputiniga kohtuma. Anastasia, tema õed ja vend Aleksei kandsid kõik oma pikki valgeid öösärke.

"Ta tundus kõigile lastele meeldivat," ütles Olga Aleksandrovna hiljem. "Nad olid temaga täiesti rahulikud (mugavalt)." Rasputini sõprust keisririigi lastega võib näha mõnest sõnumist, mida ta neile saatis. 1909. aasta veebruaris saatis Rasputin neile telegrammi, milles kirjutas: "Armastage kogu Jumala loodust, kogu Tema loodut, eriti seda maad. Jumalaema oli alati hõivatud lillede ja õmblustöödega."

Kuid 1910. aastal rääkis Sofia Ivanovna Tjutševa teistele pereliikmetele, et Rasputinil lubati nelja tüdrukut näha, kui nad olid ööpesu seljas. Rasputini külastused laste juures olid täiesti süütud, kuid perekond oli šokeeritud ja vihane. Tjutševa rääkis Nikolai õele, Venemaa suurvürstinna Ksenija Aleksandrovnale, et Rasputin külastas tüdrukuid ja rääkis nendega, kui nad olid magamaminekuks valmistumas, ning kallistas ja patsutas neid. Tjutševa ütles, et lapsed ei rääkinud temaga Rasputinist ja hoidsid tema külastusi saladuses. Tatjana kirjutas oma emale 8. märtsil 1910, et ta oli "nii afr(aid), et S.I. (koduõpetaja Sofia Ivanovna Tyutcheva) võib rääkida ... meie sõbrast midagi halba". Xenia kirjutas 15. märtsil 1910, et ta ei mõista "Alixi ja laste suhtumist (käitumist) sellesse pahaendelisse Grigoriasse". Nikolai palus Rasputinil pärast seda lasteaeda mitte minna ja Aleksandra vallandas hiljem Tjutševa.

1910. aasta kevadel väitis kuninglik kuberneranna Maria Ivanovna Višnjakova, et Rasputin oli teda vägistanud. Keisrinna ei uskunud teda, öeldes, et "kõik, mida Rasputin teeb, on püha". Suurvürstinna Olga Aleksandrovnale öeldi, et nad on teinud uurimise, et näha, kas see, mida Višnjakova ütles, vastab tõele, kuid "nad tabasid noore naise voodis koos ühe keiserliku kaardiväe kasakaga". Vishnjakovat hoiti Rasputini kohtumisest eemal pärast seda, kui ta väitis, et mees vägistas teda. Ta vallandati 1913. aastal.

Kuid kuulujutud levivad endiselt. Arvati, et Rasputin oli võrgutas tsaarinna ja tema neli tütart. Rasputin oli kirjutanud tsaarinna ja tema neljale tütrele sooje, kuid täiesti süütuid kirju. Ta avaldas need kirjad, mis pani inimesed veelgi rohkem kuulujutte levitama. "Minu kallis, kallis, ainus sõber," kirjutas Anastasia. "Kui väga tahaksin sind jälle näha. Sa ilmusid mulle täna unes. Ma alati küsin emalt, millal sa tuled ... Ma mõtlen sinust alati, mu kallis, sest sa oled minu vastu nii hea ..."

Varsti pärast seda ilmusid pornograafilised karikatuurid Rasputini suhetest keisrinna, tema nelja tütre ja Anna Vyrubovnaga. Pärast skandaali palus Nikolai Rasputinil Peterburist mõneks ajaks lahkuda. Rasputin läks palverännakule Palestiinasse. Aleksandra oli selle peale väga vihane. Kuigi kuulujutud jätkusid, jätkas keiserlik perekond siiski Rasputiniga sõbralikku suhtlemist, kuni ta mõrvati 17. detsembril 1916. aastal. "Meie sõber on meie tüdrukutega nii rahul (õnnelik), ütleb ... nende hinged on palju arenenud," kirjutas Aleksandra Nikolausele 6. detsembril 1916. aastal.

Hiljem teatas A. A. Mordvinov oma mälestustes, et neli suurvürstinna nägid Rasputini surma pärast "külmalt ja silmnähtavalt kohutavalt häiritud" välja. Ta lisas, et nad istusid "tihedalt kokku tõmbunult" diivanil öösel, mil nad kuulsid, et teda tapeti. Mordvinov mäletas, et nad olid kurvad ja näisid tundvat suurte poliitiliste hädade algust. Rasputin maeti koos Anastasia, tema ema ja õdede poolt allkirjastatud ikooniga. Anastasia käis tema matustel 21. detsembril 1916. Tema pere kavatses Rasputini haua kohale ehitada kiriku. Pärast nende tapmist enamlaste poolt avastati, et Anastasia ja tema õed kandsid kõik amulette, millel oli Rasputini pilt ja palve.

Esimene maailmasõda ja revolutsioon

Esimese maailmasõja ajal külastasid Anastasia ja tema õde Maria vigastatud sõdureid Tsarskoje Selo haiglas. Kuna nad olid liiga noored, et saada Punase Risti meditsiiniõdedeks nagu nende ema ja vanemad õed, mängisid nad sõduritega kabet ja piljardit ning püüdsid neid hoopis rõõmustada. Felix Dassel, keda haiglas raviti, mäletas, et Anastasia "naeris nagu orav" ja kõndis kiiresti, "nagu oleks ta komistanud mööda".

1917. aasta veebruaris astus Nikolai II troonilt tagasi. Anastasia ja tema perekond pandi Vene revolutsiooni ajal koduarestisse Aleksandri paleesse Tsarskoje Selos. Kui enamlased lähenesid, viis Aleksander Kerenski nad Siberis asuvasse Tobolskisse. Bolševikud muutusid üha võimsamaks. Anastasia ja tema perekond viidi Ipatjevi majja (Eriotstarbeline maja) Jekaterinburgis.

Anastasia tundis oma vangistuse pärast kurbust. "Hüvasti," kirjutas ta 1917. aasta talvel sõbrale. "Ärge unustage meid." Tobolskis kirjutas ta oma inglise keele õpetajale kurva teema, mis oli täis õigekirjavigu, Robert Browningi luuletuse Evelyn Hope'i kohta, mis räägib noorest tüdrukust. "Kui ta suri, oli ta ainult kuusteist aastat vana," kirjutas Anastasia. "Ther(e) oli mees, kes armastas teda, ilma et oleks teda näinud, kuid (k)tundis teda väga hästi. Ja ta he(a)rd temast ka. Ta ei saanud talle kunagi öelda, et ta armastas teda, ja nüüd oli ta surnud. Aga siiski mõtles ta, et kui ta ja naine elavad [oma] järgmist elu, millal iganes see saab olema, et ..."

Tobolskis õmblesid ta ja tema õed oma riietesse ehteid. See oli tingitud sellest, et Aleksandra, Nikolai ja Maria olid Jekaterinburgi saabudes oma asjad ära võtnud. Demidova kirjutas sellest Teglevale, kasutades juveelide kohta koodsõnu nagu "ravimid" ja "Sednevi asjad". Anastasia ja tema õed riietusid lihtsalt ja kõigil kolmel olid juuksed lühikeseks lõigatud. Need olid lõigatud, kui nad 1917. aastal leetritesse haigestusid, ja nad olid need lühikeseks jäänud. Pierre Gilliard mäletas oma viimast nägemust lastest: "Meremees Nagornõi, kes Aleksei Nikolajevitši eest hoolitses, möödus minu aknast, kandes haiget poissi süles, tema järel tulid suurvürstinnad, koormatuna kohvritega ja väikeste isiklike asjadega. Püüdsin välja tulla, kuid valvur lükkas mind jämedalt tagasi vankrisse. Tulin tagasi akna juurde. Tatjana Nikolajevna tuli viimasena oma väikest koera kandes ja rasket pruuni kohvrit pingutades. Vihma sadas ja ma nägin, kuidas tema jalad vajusid igal sammul mudasse. Nagornõi püüdis talle appi (appi) tulla; üks komissaridest lükkas ta jämedalt tagasi ..." Ka paruness Sophie Buxhoeveden rääkis oma viimasest kurvast mälestusest Anastasiast: "Ükskord, seistes mõnel trepil ühe lähedal asuva maja ukse juures, nägin ma, kuidas käsi ja roosade varrukatega käsi avas kõige ülemist (kõrgeimat) aknaakna. Pluusi järgi pidi käsi kuuluma kas suurvürstinna Marie või Anastasia kätte. Nad ei saanud mind oma akendest näha ja see pidi olema viimane pilk, mida ma ükskõik keda neist nägin!"

Kuid isegi oma elu viimastel kuudel võis Anastasia olla õnnelik. Ta ja teised tema pereliikmed esinesid 1918. aasta kevadel oma vanematele ja teistele teatrietendustega. Tema juhendaja Sydney Gibbes ütles, et Anastasia näitlemine pani kõiki naerma. 7. mail 1918 kirjutas Anastasia kirja Tobolskist oma õele Mariale Jekaterinburgi. Kirjas kirjeldas ta rõõmus hetke, kuigi oli kurb, üksildane ja mures oma haige venna Aleksei pärast: "Me mängisime kiigel, see oli siis, kui ma karjusin naerust (naersin valjusti), kukkumine oli nii imeline! Tõepoolest! Ma rääkisin sellest õdedele eile nii mitu korda, et nad said üsna tüdinenud (väsinud)", lisades: "Võiks lihtsalt rõõmust karjuda." Ipatjevi maja üks valvuritest Aleksander Strekotin nimetas Anastasiat oma mälestustes "väga sõbralikuks ja lõbusaks". Teine valvur ütles, et Anastasia oli "väga võluv kurat! Ta oli vallatu ja, ma arvan, harva (mitte tihti) väsinud. Ta oli elav ja armastas (nautis) koomilisi miimikaid koos koertega, nagu esineksid nad tsirkuses." Üks teine valvur nimetas teda aga "solvavaks ja terroristiks" ning kurtis mõne tema terava märkuse üle. Anastasia ja tema õed õppisid Ipatjevi majas ise riideid pesema ja leiba küpsetama.

Suvel aga muutus kogu pere palju kurvemaks. Mõne jutu järgi muutus Anastasia kord nii õnnetuks lukustatud ja värvitud akende üle, et avas ühe neist, et värsket õhku saada. Väidetavalt nägi teda üks valvur ja tulistas, tabades teda peaaegu. Ta ei püüdnud enam aknaid avada.

14. juulil 1918 pidasid kohalikud preestrid Jekaterinburgis perekonnale eraviisilise jumalateenistuse. Hiljem öeldi, et Anastasia ja tema perekond langesid surnute eest palvetamise ajal põlvili, mida nad varem ei olnud teinud. Nad märkisid ka, et tüdrukud olid väga kurvaks muutunud ja ei vastanud jumalateenistusele. Üks preestritest ütles: "Midagi on nendega seal sees juhtunud." Kuid järgmisel päeval, 15. juulil 1918, tundusid Anastasia ja tema õed õnnelikumad. Nad naljatlesid ja aitasid oma ühises magamistoas voodeid ümber tõsta, et koristajad saaksid põrandaid puhastada. Aidates naistel põrandaid küürida, sosistasid nad neile, kui valvurid ei vaadanud. Anastasia pistis valvurite juhile Jakov Jurovskile isegi keele peale, kui ta selja pööras ja toast lahkus.

Anastasia hukati koos oma perekonnaga 17. juuli 1918. aasta varahommikul laskekomando poolt. Nad olid tapetud bolševike salapolitsei poolt, mida juhtis Jurovski.

Vangistus ja hukkamine

Oktoobris 1917 tabas Venemaad enamlaste revolutsioon. Varsti pärast seda algas kodusõda. Plaanid Romanovide vabastamiseks aeglustusid. Kuna valged (inimesed, kes olid ikka veel tsaarile ja isevalitsusele truuks jäänud) tulid rohkem Jekaterinburgi poole, tundsid punased hirmu. Nad teadsid, et hästi ettevalmistatud valge armee võidab. Kui valged jõudsid Jekaterinburgi, oli keisririigi perekond kadunud. Arvatakse, et perekond oli hukatud.

"Jurovski märkus" leiti 1989. aastal ja seda kirjeldati Edvard Radzinski 1992. aasta raamatus "Viimane tsaar". "Jurovski märkus" oli Jurovski poolt pärast hukkamist koostatud kirjeldus. Märkuse kohaselt äratati mõrvade öösel perekond üles ja kästi riietuda. Neile öeldi, et nad kolivad oma turvalisuse huvides uude kohta. Nad väitsid, et see oli tingitud võimalikust vägivallast, mis võib juhtuda, kui valge armee jõuab Jekaterinburgi. Kui nad olid riietunud, juhatati pere ja vähesed teenijad maja keldris asuvasse väikesesse ruumi. Neile öeldi, et nad peaksid seal ootama. Aleksandra palus endale ja Aleksejale toolid ja istus oma poja kõrvale. Lühikese aja pärast sisenesid ruumisse hukkamõistjad, keda juhtis Jurovski. Jurovski ütles tsaarile ja tema perekonnale kiiresti, et nad surevad. Tsaar hüüdis "Mida?" ja pöördus oma pere poole, kuid sai kohe surma, kui mitu kuuli tabas tema rinda. Tsaar, keisrinna ja kaks teenijat said esimeses laskmises surma. Maria, doktor Botkin ja Aleksandra teenija Demidova said haavata. Tulistamisest tekkinud paks suits ja tolm täitsid ruumi, nii et relvastatud mehed lahkusid paariks minutiks ruumist. Peagi tulid nad tagasi ja tulistasid dr Botkinit. Üks püssimees nimega Ermakov püüdis tulistada tsarevitš Aleksei, kuid poisi riietes olevad juveelid kaitsesid teda. Ermakov üritas Aleksei bajonetiga tappa, kuid see ei õnnestunud taas. Lõpuks tulistas Jurovski kaks lasku poisi pähe. Tatjana ja Olga olid seina ääres. Nad hoidsid teineteisest kinni ja nutsid ema järele. Tatjana sai surma lasust pähe. Olga suri, kui Ermakov talle lõuale tulistas.

Maria, Anastasia ja teenija Demidova olid põrandal toa ühe akna all. Ermakov ütles, et ta tappis Maria, tulistades talle pähe. Seejärel üritas Ermakov Anastassiat noaga lüüa, mis ei õnnestunud, ja ütles, et tappis ta Anastassiat pea pihta tulistades. Maria kolju ei ole aga ühtegi kuulihaava. On ebaselge, kuidas ta suri. Ermakov oli mõrva ajal purjus ja on võimalik, et tema lask ei läinud täielikult läbi naise pea. Ta võis kaotada teadvuse ja veritseda tugevalt, kuid jäi siiski ellu. Siis, kui laibad ära viidi, liikusid kaks suurvürstinna. Üks istus püsti ja karjus, heites käe üle pea. Teine, suust veritses, ohkas ja liigutas end. Kui Olga ja Tatjana tulistati, tapeti nad koheselt, nii et Maria oli ilmselt see, kes karjus. Anastasia võis veel liikuda. Ermakov ütles oma naisele, et Anastasia tapeti bajonetiga, ja Jurovski kirjutas, et kui laibad välja viidi, hüüdis üks või mitu tüdrukut, keda löödi nuiaga tagantjärele. Maria kolju tagaküljel ei ole siiski mingeid märke nuiaga löömisest. Anastasia põlenud keha jäänustest ei nähtu üksikasju selle kohta, kuidas ta suri.

Suurvürstinnad Maria ja Anastasia teevad kaamerale nägusid Tsarskoje Selo vangistuses 1917. aasta kevadel.


Suurvürstinnad Anastasia, Maria ja Tatjana Nikolajevna Tsarskoje Selos 1917. aasta kevadel.


Suurvürstinna Anastasia istub koos oma ema Aleksandra ja õe Olgaga ema elutoas umbes 1916. aastal. Heakskiitmine: Beinecke raamatukogu


Suurvürstinnad Maria ja Anastasia Nikolajevna 1915. aastal ametlikul visiidil sõdurite juures nende haiglas. Viisakus: Beinecke raamatukogu.


Suurvürstinna Anastasia koos oma ema, tsaarinna Aleksandra, umbes 1908. aastal. Heakskiitmine: Beinecke raamatukogu.


Suurvürstinna Anastasia õukonnakleitis 1910. aastal.


Suurvürstinna Anastasia koos oma venna Alekseiga. Heakskiitmine: Beinecke raamatukogu.


Suurvürstinna Anastasia kudumas oma ema buduaaris. Heakskiitmine: Beinecke raamatukogu.


Suurvürstinna Anastasia naudib loodust Tsarskoje Selos umbes 1910. aastal. Heakskiitmine: Beinecke raamatukogu.

Valearuanded, et nad on veel elus ja Romanovi säilmed

Üks 20. sajandi suurimaid mõistatusi oli, kas Anastasia oli ellu jäänud või mitte. Aastatel 1920-1922 sai väga kuulsaks Anna Anderson, kes andis end Anastasiaks välja. Ta väitis, et ta oli end surnuks teeselnud ja seejärel põgenes ühe lahke valvuri abiga, kes päästis ta surnukehade eest, kui nägi, et ta on veel elus. Tema juriidiline võitlus Anastasiaks tunnistamise eest 1938-1970 oli kogu elu kestnud vaidlus. See oli kõige kauem kestnud kohtuasi, mida Saksa kohtud on kunagi arutanud. Lõpuks otsustasid kohtud, et tõendeid ei ole piisavalt.

Anderson suri 1984. aastal ja tema keha tuhastati. 1994. aastal kasutati Anderseni koeproovi haiglas DNA-testide tegemiseks koos Edinburghi hertsogi prints Philipi verega. Prints Philip oli keisrinna Alexandra lapselaps. Dr. Gill, kes teste tegi, otsustas, et kui "nõustute, et need proovid pärinevad Anna Andersonilt, siis Anna Anderson ei saanud ... [olla] seotud tsaar Nikolai või tsaarinna Aleksandraga". Andersoni DNA sobis Franziska Schanzkowska, kadunud poola tehase tööline Franziska Schanzkowska lapselapse DNA-ga. Mõned Andersoni toetanud inimesed nõustusid, et DNA-testid näitasid, et ta ei saanud olla suurvürstinna.

Vähemalt 10 naist väitis, et nad on Anastasia. Vähem kuulsad inimesed, kes teesklesid end Anastasiaks, olid Nadežda Ivanovna Vassiljeva ja Eugenia Smith. Üks preester hoolitses 1919. aastal Uurali mägedes kahe noore naise eest, kes väitsid, et nad on Anastasia ja tema õde Maria. Nad elasid seal nunnadena kuni oma surmani 1964. aastal. Nad maeti nimedega Anastasia ja Maria Nikolajevna.

Inimesed teatasid, et sõdurid ja salapolitsei otsivad rongides ja majades "Anastasia Romanovit". Kui ta 1918. aastal Permis lühiajaliselt vangi pandi, ütles printsess Helena Petrovna, Anastasia kaugema nõbu, Venemaa vürst Ioann Konstantinovitši abikaasa, et üks valvur viis oma kambrisse tüdruku, kes nimetas end Anastasia Romanovaks, ja küsis temalt, kas tüdruk on tsaari tütar. Kui ta tüdrukut ei tundnud ära, viis valvur ta ära. Teised Permis rääkisid hiljem, et nad nägid Anastasiat, tema ema ja õdesid Permis pärast nende tapmist, kuid see oli ainult kuulujutt. Üllataval kombel aitasid kuulujutud, mis olid alguse saanud, et perekond oli surnud, kaasa kuulujuttudele, et nad olid elus. Mõned päevad pärast nende tapmist saatis Saksa valitsus Venemaale telegrammid, milles palus "saksa verega printsesside turvalisust". Venemaa oli sõlminud sakslastega rahulepingu ja ei tahtnud neile öelda, et naised on surnud. Selle asemel öeldi, et nad on viidud turvalisemasse kohta. Sellest võisid alguse saada "Permi lood".

Teinekord ütlesid kaheksa inimest, et nad nägid 1918. aasta septembris, kuidas üks noor naine, kes üritas põgeneda, võeti kinni raudteejaamas aadressil Siding 37. Need inimesed olid Maxim Grigojev, Tatjana Sitnikova ja tema poeg Fjodor Sitnikov, Ivan Kuklin ja Matrina Kuklina, Vassili Rjabov, Ustinja Varankina ja dr Pavel Utkin. Mõned neist inimestest ütlesid, et tüdruk oli Anastasia, kui nad nägid Valgevene armee uurijate poolt tehtud fotosid suurvürstinast. Dr. Pavel Utkin ütles uurijatele ka, et tüdruk, keda ta oli Permis aidanud, kui ta oli vigastatud, oli öelnud: "Ma olen valitseja tütar Anastasia". Sel ajal räägiti Venemaal sarnaseid lugusid noortest, kes ütlesid, et nad on põgenenud Romanovid. Boriss Solovjev, Rasputini tütre Maria abikaasa, pettis paljusid tähtsaid vene perekondi, küsides raha Romanovide põgenemise eest Hiinasse. Solovjevit aitasid perekondade petmiseks noored naised, kes teesklesid, et nad on üks suurvürstinna.

Mõned oletavad, et valvur oleks võinud päästa kõik veel elusolevad pereliikmed. Jakov Jurovski käskis valvuritel tulla oma kontorisse ja anda talle pärast mõrva varastatud asjad. Toona räägitakse, et oli lühike aeg, mil tapetud laibad jäid veoautosse ja maja keldrisse. Mõned valvurid, kes ei olnud mõrvades osalenud ja kellel oli suurvürstidest kahju, jäeti keldrisse koos laipadega.

Bulgaariast levisid ka jutud, et Anastasia ja tema vend olid veel elus. 1953. aastal rääkis Peter Zamiatkin 16-aastasele haiglas ravil viibivale inimesele, et ta oli viinud Anastasia ja Aleksei Odessa lähedal asuvasse külla, kus ta oli sündinud. Ta ütles, et ta oli Romanovite kaardiväe liige ja et tsaar oli teda palunud seda teha. Zamiatkin ütles, et pärast ülejäänud perekonna tapmist põgenes ta koos lastega laevaga. "Anastasia" ja "Aleksei" elasid valenimede all Bulgaaria linnas Gabarevos. Bulgaaria "Anastasia" nimetas end Eleonora Albertovna Krugeriks. Ta suri 1954. aastal.

Romanovite hauad

1991. aastal leiti Jekaterinburgist väljaspool asuvas metsas koht, kuhu väidetavalt maeti keiserlik perekond ja nende teenrid. See oli tegelikult leitud peaaegu kümme aastat varem, kuid selle avastanud inimesed olid seda varjanud. Nad ei tahtnud, et kommunistid, kes tol ajal veel Venemaad valitsesid, teaksid, kus haud asub. Hauas oli 11 asemel ainult üheksa surnukeha. DNA ja nende luustike uuringud näitasid, et need olid tsaar Nikolai II, tema abikaasa ja kolme suurvürstinna (Olga, Tatjana ja Maria) surnukehad. Teistel säilmetel oli teistsugune DNA. Need olid perekonna arsti (Jevgeni Botkin), valetšeri (Aleksei Trupp), koka (Ivan Haritonov) ja Aleksandra teenijanna (Anna Demidova) surnukehad. Dr. William Maples otsustas, et tsarevitš Aleksei ja Anastasia surnukehad on kadunud. Vene teadlased ei olnud sellega nõus. Nad väitsid, et kadunud oli Maria, mitte Anastasia surnukeha. Venelased kasutasid arvutiprogrammi, et võrrelda Anastasia fotosid hauast leitud koljudega. Kui mõned luupalad koljudes puudusid, siis arvasid nad, kui pikk või lai see oli selle asemel. Ameerika teadlased arvasid, et selline viis surnukehade uurimiseks oli vale.

Ameerika teadlased arvasid, et kadunud keha oli Anastasia oma. Seda seetõttu, et ühelgi naissoost luustikul ei olnud märke, et ta ei olnud veel täielikult välja kasvanud. Keiserliku perekonna säilmed maeti 1998. aastal. Toona maeti Anastasia surnukehana laip, mis oli umbes 5 jalga, 7 tolli (170 cm) pikk. Fotod, millel ta seisab oma õdede kõrval kuus kuud enne surma, näitavad, et Anastasia oli neist kõigist paar sentimeetrit lühem.

"Jurovski märkus" näitas, et kaks surnukeha võeti peahauast ja põletati salaja, et varjata keiserliku perekonna matuseid. Kuid inimesed ei suutnud aastaid leida kohta, kus surnukehad põletati. Kuid 23. augustil 2007 teatas üks vene arheoloog, et ta leidis Jekaterinburgi lähedalt kaks põletatud luustikku kohas, mis näis olevat kooskõlas Jurovski kirjutistes kirjeldatuga. Arheoloogid ütlesid, et luud olid pärit umbes 10-13-aastaselt poisilt ja 18-23-aastaselt noorelt naiselt. Anastasia oli tapmise ajal 17 aastat ja üks kuu vana; Maria oli 19 aastat ja üks kuu vana ning Aleksei oli vaid kaks nädalat enne oma neljateistkümnendat sünnipäeva. Anastasia vanemad õed Olga ja Tatjana olid surma hetkel 22 ja 23-aastased. Luude leidmiseks kasutati metallidetektoreid.

Paljud rahvusvahelised laborid, nagu relvajõudude DNA-identifitseerimislabor ja Innsbrucki meditsiiniülikool, tegid DNA-testid. Nad tõestasid, et säilmed olid pärit tsarevitš Aleksei ja tema õe surnukehast. Nad nõustusid, et kõik pereliikmed, sealhulgas Anastasia, surid 1918. aastal. Kõigil vanematel ja lastel on oma eriline DNA.

Venemaa suurvürstinna Anastasia Nikolajevna laeval "Rus", mis viis ta 1918. aasta mais Jekaterinburgi. See on viimane teadaolev foto Anastasiast.

Pühadus

2000. aastal kanoniseeris Vene Õigeusu Kirik Anastasia ja tema perekonna kirikukandjateks. 1981. aastal olid nad juba Venemaa Välismaa Õigeusu Kiriku poolt püha märtrina kanoniseeritud. Tsaar Nikolai II, tsaarinna Aleksandra ja kolme nende tütre surnukehad maeti 17. juulil 1998 Peterburi Peter-Pauli katedraali Püha Katariina kabelisse. See oli 80 aastat pärast nende mõrvamist.

Kultuuris

Lugusid sellest, kuidas Anastasia oleks võinud põgeneda, hakati kajastama teatri- ja televisioonifilmides. Kõige varasem, 1928. aastal tehtud film kandis pealkirja Clothes Make the Woman. Lugu rääkis naisest, kes mängib Hollywoodi filmis Anastasia tegelaskuju ja keda hiljem tunneb ära vene sõdur, kes ta päästis.

1956. aastal tehti film nimega Anastasia. Ingrid Bergman mängis Anna Andersoni, Yul Brynner oli kindral Bounine (fiktiivne tegelane, mis põhineb mitmel reaalsel mehel) ja Helen Hayes oli leskkeisrinna Marie, Anastasia vanaema. Film räägib 1928. aastal Pariisi tulnud varjupaigast naisest, kelle mõned vene emigrandid vangistasid ja kes kasutavad teda selleks, et Anastasia vanaema Anastasiat petta, et ta arvaks, et Anderson on tegelikult tema lapselaps. Seda sellepärast, et nad tahavad saada tsaaririigi varandust. Mõne aja pärast hakkavad nad mõtlema, kas "Madame A. Anderson" on tõesti kadunud suurvürstinna. Seda lugu kasutati ka 1965. aasta lühimuusikalis "Anya".

1986. aastal alustas NBC minisarja, mis oli inspireeritud Peter Kurthi 1983. aastal avaldatud raamatust "Anastasia: Anna Andersoni mõistatus". Anastasia: Anna mõistatus oli kaheosaline seriaal. See algas sellega, et noor Anastasia Nikolajevna ja tema perekond saadetakse Jekaterinburgi, kus bolševike sõdurid nad tapavad. Seejärel liigub lugu 1923. aastasse, öeldes, et Anna Anderson on Anastasia. Anna Andersoni näitlejaks oli Amy Irving.

Viimane film on 1997. aasta "Anastasia". See oli animeeritud muusikaline adaptsioon Anastasia väljamõeldud (mitte tegeliku) põgenemise loost Venemaalt ja sellest, kuidas ta püüdis end ära tunda. Filmis kasutati sageli valesid ajaloolisi fakte.

Steve Berry 2004. aasta romaanis "Romanovide ettekuulutus" päästavad valvurid Anastasia ja Aleksei ning viivad nad Ameerika Ühendriikidesse. Seal elavad nad valenimede all koos Felix Jussupovi poolt makstud perekonnaga. Romaanis surid mõlemad lapsed 1920. aastatel, sest nad haigestusid. Kuid enne nende surma abiellus Aleksei ja sai poja.