Anastasia (1956) – Anatole Litvaki draamafilm Ingrid Bergmaniga
Anastasia on film, mis on tehtud 1956 20th Century Fox. Filmi lavastas Anatole Litvak. Filmis mängivad Ingrid Bergman, Yul Brynner ja Helen Hayes. Lisaks mängivad veel Akim Tamiroff (kes töötas varem koos Ingrid Bergmaniga filmis "Kelle jaoks kell heliseb"), Martita Hunt (kellel on koomiline roll pirtsaka prouana) ja väikeses rollis Natalie Schafer (televaatajatele tuttav hilisemast rollist "Gilligani saarel"). See film oli üks paljudest Euroopa filmidest, mida Litvak lavastas 1950. ja 1960. aastatel. See tõi Bergmanile Oscari, kes tegi pärast seda filmi veel teisigi filme. See kandideeris BAFTA auhinnale parima briti stsenaariumi eest.
Süžee lühiülevaade
Filmi keskmes on identsuse ja mälu küsimused: pärast Venemaa revolutsiooni on üks naine (Ingrid Bergman) leidnud tee emigrantide seltskonda Pariisis/Euroopas, kus teda õpetatakse esitama puuduvat suurvürstlikku õde Anastasia. Ühelt poolt on lugu poliitilisest ja isiklikust manipuleerimisest — tema väidetav identiteet võib tuua kasu neile, kes soovivad tausta ja vara taastada —, teisalt on see humanistlik draama naise eneseleidmisest ja tema suhte arengust nostalgiast ja minevikust loobuva mehega (Yul Brynner).
Tegelased ja esitus
- Ingrid Bergman kehastab keerukat tegelast, kelle identiteet on filmi peamine mõistatus. Tema rolli peeti korduvalt publikule ja kriitikutele mõjukaks ning see tõi talle ka Akadeemia auhinna parima naisnäitleja kategoorias.
- Yul Brynner mängib kindlat ja kohati küünilist meest, kes jääb kahevahel — kas ta tahab võimu või on temas tõepoolest kiindumus peategelannasse.
- Helen Hayes ja kõrvalosalised annavad linale ajaloolist ja emotsionaalset konteksti, peegeldues emigrantide ühiskonna ning Vene keisririigi mälestuste vahel.
Tootmine ja taust
Film on vaba tõlgendus kuulsast Anna Andersoni juhtumist — naisest, kes väitis end olevat viimane tsaari perekonna ellujäänud liige, Anastasia Nikolaevna. Kuigi film kasutab ajaloolist tausta, on süžee selgelt ilukirjanduslik ja rõhutab teemade nagu mälu, identiteet ja lunastus dramaturgilist efekti. Anatole Litvak oli tuntud oma Euroopa- ja Hollywoodi projektide poolest ning Anastasia kuulub tema tuntumate tööde hulka.
Vastuvõtt ja mõju
Filmi vastuvõtt oli segatud: kriitikud kiitsid eriti Bergmani emotsionaalset ja nüansirikast esitust ning lavastuse visuaalset külge, samas kui mõned vaatajad ja ajaloolased kritiseerisid teose fiktiivset võtteviisi tõsiasjadega. Filmi edu kinnistas Bergmani positsiooni rahvusvahelise filmitähtena ning aitas hoida huvi Anastasiale ja Anna Andersonile keskendunud lugude vastu meedias ja laval.
Autasud ja tunnustus
Peamine tunnustus, mida film pälvis, oli Ingrid Bergmani Akadeemia auhind parima naisnäitleja kategoorias. Lisaks mainiti filmi BAFTA nominatsiooni parima briti stsenaariumi eest. Need tunnustused rõhutasid rollinäitlejate ja käsikirja tugevust, mis muutis filmi pikemaks ajaks osaks 1950. aastate draamakino kaalukamatest teostest.
Miks film jätkuvalt huvitab
Anastasia pakub vaatajatele nii ajaloolist romantikat kui ka psühholoogilist draamat. Teemad — identiteet, kuuluvuse otsimine ja mineviku mõju olevikule — on universaalsed, mistõttu film jääb vaatamiseks relevandseks ka tänapäeval. Lisaks on filmi tugevaks küljeks osatäitjate keemia ja Litvaki klassikaline lavastaja käekiri.
Ajalooline alus
Film põhineb Venemaa suurvürstinna Anastasia Nikolajevna lool. Tsaar Nikolai II noorim tütar Anastasia mõrvati koos oma vanemate ja õdede-vendadega bolševike poolt julmalt, et takistada neid võimu tagasi nõudmast, kui nad peaksid kunagi vangistusest põgenema. Hoolimata Jakov Jurovski ja teiste tulistamise juures viibinud isikute tunnistustest ei uskunud paljud, et kõik pereliikmed olid tapetud. Seda kuulujuttu süvendasid lood, et üks või mitu neist põgenes tänu mõistvatele valvuritele Ipatjevi majas, kus neid hoiti. Tõde muutis keeruliseks ka asjaolu, et surnukehade asukoht jäi saladuseks, sest nad olid põletatud ja maetud kaugesse metsa.
Kuna liikusid kuulujutud, et üks või mitu Romanovit võisid põgeneda, ilmusid mitmed isikud, kes väitsid end olevat üks suurhertsoginna või Aleksei Nikolajevitš. Kõige märkimisväärsem neist oli Anna Anderson, kes sai 1920. aastatel kuulsaks oma uskumatute väidetega, et ta on Anastasia. Filmi aluseks oli kindlasti Andersoni lugu, sest filmi alguskaadrid näitavad naist, kes kavatseb sillalt enesetappu sooritada, nagu seda tegi Anna Anderson. Kuigi Anderson väitis veendunult, et ta on Romanovide perekonna pärija, kahtlesid paljud tema ümber. Sellegipoolest oli tema lugu rahva seas tohutult populaarne.
Kuigi filmis vihjatakse, et Anna oli tegelikult Anastasia, on nüüdseks vaieldamatult tõestatud, et Anderson oli petis. Kuna Romanovide viimased puhkepaigad avastati 1991. ja 2008. aastal, on kõik nende surnukehad leitud. Lisaks tõestavad surnukehade DNA-testid, et kõik olid Romanovide perekonna liikmed. Lisaks tõestasid Andersoni soolestiku tükiga tehtud DNA-testid, mis oli päästetud 1980ndate alguses tehtud operatsiooni käigus, et ta ei olnud Romanov, vaid tõenäoliselt Franziska Schanzkowska, Poola tehasetööline, kellel oli vaimuhaigusi. Sellegipoolest püsisid kahtlused endiselt. Mitu juuksesalku avastati raamatust, mida samuti testiti. Ka see tõestas, et ta ei olnud kuningliku perekonna liige, ja suurendas samuti tõenäosust, et ta oli Schanzkowska.
Film
Film jutustab loo noorest, segaduses olevast naisest 1920ndate aastate Prantsusmaal, keda mängib Ingrid Bergman. Teda leiab grupp venelasi, kes on oma kodumaalt lahkunud. Nad tahavad, et ta teeskleks maailmale, et ta on Anastasia, et saada tagasi oma pärand. Tõeline Anastasia, kui ta oleks elus, päriks miljonid naelad, mis on tsaari poolt Inglismaa panka jäetud.
Venelased, eesotsas kindral Bounine'iga (keda mängib Yul Brynner), õpetavad talle, kuidas käituda nagu suurvürstinna Anastasia. Nad õpetavad talle kõike, mida ta peaks teadma oma lapsepõlvest. Nad õpetavad teda kõndima nagu hertsoginna, harjutades raamatuga peas. Kui nad arvavad, et ta on valmis, tutvustatakse teda mitmetele inimestele, kes tundsid Anastasiat. Ükski neist ei usu, et ta on tõesti Anastasia. Tõeline proovilepanek tuleb siis, kui kindral Bounine (Brynner) viib ta Taani, et kohtuda lesknaise Maria Fjodorovna, tsaari ema, keda mängib Helen Hayes. Esialgu ei usu vana keisrinna, et noor naine on tema lapselaps, kuid kui Anastasia närvilisuse tõttu köhib, meenub keisrinnale, et Anastasia tegi seda lapsena. Nüüd usub ta, et Anastasia on tema lapselaps. Vahepeal tahab prints Paul Anastasiaga abielluda. Ilmselt tahab ta raha, mille ta arvab, et Anastasia saab pärandada. Viimases stseenis toimub pidu. Leskkeisrinna kavatseb kuulutada Pauli ja Anastasia kihlust, kuid Anastasia ja kindral Bounine on äkki kadunud. Lesknaine mõistab, et Anastasia ei soovi mitte kuulsust, vaid lihtsalt armastust, ja seda oma valitud mehega. Ta ütleb väga julgelt, et läheb sinna, kus kõik külalised ootavad, ja ütleb neile, et pidu on läbi ja nad peaksid koju minema.
Animeeritud funktsioon
- Anastasia muusikaline animatsioon tehti aastal 1997 Fox Animation Studios. Vt: Anastasia (1997. aasta film).
Küsimused ja vastused
K: Millal tehti film Anastasia?
V: Film Anastasia tehti 1956. aastal.
K: Kes lavastas filmi Anastasia?
V: Filmi Anastasia lavastas Anatole Litvak.
K: Kes mängisid filmis Anastasia?
V: Filmis "Anastasia" mängisid Ingrid Bergman, Yul Brynner ja Helen Hayes.
K: Kes veel mängisid filmis Anastasia rolle?
V: Akim Tamiroff, Martita Hunt ja Natalie Schafer mängisid filmis "Anastasia" samuti rolle.
K: Kas Akim Tamiroff töötas varem koos Ingrid Bergmaniga?
V: Jah, Akim Tamiroff töötas koos Ingrid Bergmaniga filmis "Kelle eest kell heliseb".
K: Kas "Anastasia" võitis mingeid auhindu?
V: Jah, Anastasia võitis Ingrid Bergmani eest Oscari ja oli nomineeritud parima Briti stsenaariumi BAFTA auhinnale.
K: Kas Anastasia oli üks paljudest Anatole Litvaki lavastatud Euroopa filmidest?
V: Jah, Anastasia oli üks paljudest Euroopa filmidest, mida Anatole Litvak lavastas 1950. ja 1960. aastatel.
