Anastasia on film, mis on tehtud 1956 20th Century Fox. Filmi lavastas Anatole Litvak. Filmis mängivad Ingrid Bergman, Yul Brynner ja Helen Hayes. Lisaks mängivad veel Akim Tamiroff (kes töötas varem koos Ingrid Bergmaniga filmis "Kelle jaoks kell heliseb"), Martita Hunt (kellel on koomiline roll pirtsaka prouana) ja väikeses rollis Natalie Schafer (televaatajatele tuttav hilisemast rollist "Gilligani saarel"). See film oli üks paljudest Euroopa filmidest, mida Litvak lavastas 1950. ja 1960. aastatel. See tõi Bergmanile Oscari, kes tegi pärast seda filmi veel teisigi filme. See kandideeris BAFTA auhinnale parima briti stsenaariumi eest.

Süžee lühiülevaade

Filmi keskmes on identsuse ja mälu küsimused: pärast Venemaa revolutsiooni on üks naine (Ingrid Bergman) leidnud tee emigrantide seltskonda Pariisis/Euroopas, kus teda õpetatakse esitama puuduvat suurvürstlikku õde Anastasia. Ühelt poolt on lugu poliitilisest ja isiklikust manipuleerimisest — tema väidetav identiteet võib tuua kasu neile, kes soovivad tausta ja vara taastada —, teisalt on see humanistlik draama naise eneseleidmisest ja tema suhte arengust nostalgiast ja minevikust loobuva mehega (Yul Brynner).

Tegelased ja esitus

  • Ingrid Bergman kehastab keerukat tegelast, kelle identiteet on filmi peamine mõistatus. Tema rolli peeti korduvalt publikule ja kriitikutele mõjukaks ning see tõi talle ka Akadeemia auhinna parima naisnäitleja kategoorias.
  • Yul Brynner mängib kindlat ja kohati küünilist meest, kes jääb kahevahel — kas ta tahab võimu või on temas tõepoolest kiindumus peategelannasse.
  • Helen Hayes ja kõrvalosalised annavad linale ajaloolist ja emotsionaalset konteksti, peegeldues emigrantide ühiskonna ning Vene keisririigi mälestuste vahel.

Tootmine ja taust

Film on vaba tõlgendus kuulsast Anna Andersoni juhtumist — naisest, kes väitis end olevat viimane tsaari perekonna ellujäänud liige, Anastasia Nikolaevna. Kuigi film kasutab ajaloolist tausta, on süžee selgelt ilukirjanduslik ja rõhutab teemade nagu mälu, identiteet ja lunastus dramaturgilist efekti. Anatole Litvak oli tuntud oma Euroopa- ja Hollywoodi projektide poolest ning Anastasia kuulub tema tuntumate tööde hulka.

Vastuvõtt ja mõju

Filmi vastuvõtt oli segatud: kriitikud kiitsid eriti Bergmani emotsionaalset ja nüansirikast esitust ning lavastuse visuaalset külge, samas kui mõned vaatajad ja ajaloolased kritiseerisid teose fiktiivset võtteviisi tõsiasjadega. Filmi edu kinnistas Bergmani positsiooni rahvusvahelise filmitähtena ning aitas hoida huvi Anastasiale ja Anna Andersonile keskendunud lugude vastu meedias ja laval.

Autasud ja tunnustus

Peamine tunnustus, mida film pälvis, oli Ingrid Bergmani Akadeemia auhind parima naisnäitleja kategoorias. Lisaks mainiti filmi BAFTA nominatsiooni parima briti stsenaariumi eest. Need tunnustused rõhutasid rollinäitlejate ja käsikirja tugevust, mis muutis filmi pikemaks ajaks osaks 1950. aastate draamakino kaalukamatest teostest.

Miks film jätkuvalt huvitab

Anastasia pakub vaatajatele nii ajaloolist romantikat kui ka psühholoogilist draamat. Teemad — identiteet, kuuluvuse otsimine ja mineviku mõju olevikule — on universaalsed, mistõttu film jääb vaatamiseks relevandseks ka tänapäeval. Lisaks on filmi tugevaks küljeks osatäitjate keemia ja Litvaki klassikaline lavastaja käekiri.