Tatjana Nikolajevna (1897–1918) — Vene suurvürstinna, keiser Nikolai II tütar

Tatjana Nikolajevna (1897–1918) — tsaari Nikolai II tütar, Punase Risti meditsiiniõde, tapetud 1918; lugu õukonnast, revolutsioonist ja tema pühakuks kuulutamisest 2000.

Venemaa suurvürstinna Tatjana Nikolajevna (sündinud 10. juunil 1897 Venemaal) oli Venemaa tsaar Nikolai II ja tsaarinna Aleksandra Fjodorovna tütar. Ta oli Olga, Anastasia, Maria ja Venemaa tsaaririigi Aleksei õde. Tema sõbrad ütlesid, et ta oli ilusam kui tema õed. Ta oli I maailmasõja ajal Punase Risti meditsiiniõde. Ta oli praktiline ja talle meeldis aidata oma ema. Tema usutunnistus oli vene õigeusklik. Ta rääkis vabalt vene, inglise ja prantsuse keelt.

Tatjana tapeti enamlaste poolt 17. juulil 1918 koos ülejäänud perekonna ja mõnede teenijatega Vene revolutsiooni ajal. Nende ühishaud leiti hiljem Siberis pärast spekulatsioone, et üks tema õdedest, peamiselt arvatavasti Anastasia, oli põgenenud. Tatjana ja tema perekond maeti seejärel 17. juulil 1998 Peterburis Venemaal. Vene õigeusu kirik tegi nad 2000. aastal pühakuks.

Taust ja lapsepõlv

Tatjana Nikolajevna oli keiserliku perekonna teine tütar. Ta kasvas üles tsaaripere turvalises, kuid range ilmalikus ja usulises õhkkonnas. Haridus hõlmas mitmekeelseid kodutunde: ta õppis vene keelt ja kirjandust ning omandas väga head teadmised inglise ja prantsuse keelest. Laste kasvatus keskendus kohusetundele, kombetalitusele ja heale käitumisele, kuid pereellu mõjutasid ka väljaspoolt tulevad poliitilised pinged ja muutused.

Iseloom ja suhted perekonnas

Tatjana oli tuntud kui praktiline, reserveeritud ja korrektne noor daam. Ta oli emale lähedane ning sageli aitas tsaarinnat majapidamislike ja sotsiaalsete kohustuste täitmisel. Sõprade ja teenrite mälestustes jääb ta meelde kui elegantne, selge mõttega ja kergelt pealetükkiv — omadused, mis aitasid tal perekonnas tihti vahendaja rolli täita. Õdede vahel valitsesid erinevad iseloomud, kuid nad olid omavahel tihedalt seotud.

I maailmasõja aeg ja humanitaarne töö

I maailmasõja puhkemisel ja selle ajal ühines Tatjana Punase Risti seltsi meditsiinitööga. Ta õppis meditsiinilise abi andmist ning töötas ajutistes sõjaväehaiglates ja hoolduskodudes, aidates rattaid ja haavatuid. See tegevus peegeldas tema praktilisust ja soovi olla kasulik keerulisel ajal. Tema töö oli ka osa laiemast trendist, kus ülikõrgemad naised panustasid sõjaaja sotsiaalsesse abistamisse.

Vangistus ja hukkamine

Pärast 1917. aasta revolutsioone pidasid bolševikud kogu tsaaripere vangi. Perekond viidi lõpuks Jekaterinburgi (tol ajal Ekaterinburg), kus nad olid suletud Ipatievi majja. Ööl vastu 17. juulit 1918 viidi Tatjana, tema vanemad, õed ja vend koos mõnede teenijatega ruumi ja tapeti. Kurioosne ja traagiline lahing inimõiguse ja poliitika vahel lõppes kogu perekonna elu võtmisega.

Leidmine, identifitseerimine ja ümbermatmine

Perekonna säilmete leidmise, ekshumatsiooni ja identifitseerimise ajalugu on keeruline ja pälvinud palju tähelepanu. Kogu pere säilmed leiti ja identifitseeriti lõpuks teaduslike meetodite abil 1990ndatel ja 2000ndatel aastatel, mille järel toimusid ametlikud matusetalitused. 17. juulil 1998 toimus Peterburis (tol ajal taasavanev kultuurikeskus) riiklik ümbermatmine, millest võttis osa nii religioosne kui ka riiklik tase. Osa jääke avastati hiljem veel eraldi paikades ning nende täpne määramine oli ja on mõnevõrra vastuoluline, ent üldiselt on teadlased suutnud kindlaks teha enamik säilmeid DNA-analüüsi ja muude metoodikate abil.

Kanoniseerimine ja pärand

Vene õigeusu kirik kuulutas Tatjana ja tema lähisugulased 2000. aastal pühakuteks (täpsemalt kannatajapühakuteks ehk "passioonikandjateks"). See kanoniseerimine oli mingil määral vastuoluline, kuna riiklikud ja religioossed vaated hukkamistele ja nende tähendusele erinevad, kuid paljude jaoks on Romanovite lugu sümbol traagilisest lõppakordist Venemaa monarhilisele ajaloole.

Mälestus ja kultuuriline mõju

Tatjana püsib mälestustes kui noor, kohusetundlik ja väärikas liige viimasest Venemaa keisriperekonnast. Tema elu ja traagiline saatus on inspireerinud raamatuid, filme, dokumentaale ja ajaloolist uurimustööd. Romanovite lugu on muutunud üheks enim käsitletud teemaks 20. sajandi Vene ajaloos, kus Tatjana roll on osa suuremast narratiivist monarhia lõpust, revolutsioonist ja inimkannatustest.

Kokkuvõte

Tatjana Nikolajevna oli oma ajastu sümboolne kuju: haritud, keisriperes üles kasvanud noor naine, kes püüdis olla kasulik teisest maailmamajanduslikust ja poliitilisest kriisist räsitud ajal. Tema lugu lõpeb traagiliselt 1918. aastal, kuid tema mälestus elab edasi nii religioosses kui ka ajaloolises ja kultuurilises mäluvahes.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli suurvürstinna Tatjana Nikolajevna?

Küsimus: Mille poolest oli suurvürstinna Tatjana Nikolajevna tuntud?

K: Milliseid keeli oskas suurvürstinna Tatjana Nikolajevna?

K: Milline oli suurvürstinna Tatjana Nikolajevna usutunnistus?

K: Kuidas suri suurvürstinna Tatjana Nikolajevna?

K: Mis juhtus suurvürstinna Tatjana Nikolajevna säilmetega ja millal need leiti?

K: Milline au anti suurvürstinna Tatjana Nikolajevnale ja tema perekonnale?

Otsing