Mälestuspäev (Austraalias, Kanadas ja Ühendkuningriigis) on päev, mil mälestatakse sõdinud ja sõjas hukkunuid. See on 11. novembril. Sel päeval 1918. aastal lõppes I maailmasõda, kui Saksamaaga sõlmiti vaherahu – see vaherahu jõustus 11. novembril kell 11:00, tähistades relvarahu algust Läänerindel.

Mälestuspäeva algatas 1919. aastal Ühendkuningriigi kuningas George V, kes kutsus rahvast 11. novembril pidama vaikusehetke. Aja jooksul levisid samasugused mälestustavad üle paljude riikide. Samal päeval on ka teistes riikides sõja ja sõdurite mälestuspäevad. Ameerika Ühendriikides tähistatakse sama kuupäeva kui veteranide päeva, aga riiklik nimetus ja rõhuasetus erinevad: USAs keskendutakse elavate veteranide tunnustamisele. Prantsusmaal, Belgias, Uus-Meremaal ja teistes riikides on 11. november tuntud kui vaherahu päev või Armistice Day / Jour de l'Armistice.

Mälestuspäeva tähendus ja ulatus

Mälestuspäev ei meenuta ainult I maailmasõjas langenuid, vaid on saanud laiemaks päevaks kõigi sõdades, rahuoperatsioonides ja konfliktides osalenud inimeste mälestamiseks – nii langenud kui ka teeninud veteranide austamiseks. See on ka hetk rahule mõtlemiseks ning sõjategevuse tagajärgede ja ohvrite tunnustamiseks.

Tavad ja sümbolid

  • Vaikushetk – tavaliselt peetakse 11:00 algavat kaheminutilist vaikusehetke (või mõnda muud kohalikku formaati) mälestuseks nendele, kes hukkusid.
  • Põlisrahvapärg – paljudes riikides kantakse punast moonikut (poppy) kui mälestussümbolit; see traditsioon sai alguse järgnenud aastakümnetel pärast I maailmasõda ning sai tuntuks tänu luulele "In Flanders Fields".
  • Tseremooniad – pärgade asetamine mälestussammaste ette, laulu- ja muusikapalad (nt "The Last Post"), kirikuteenistused ning avalikud paraadid ja kontserdid.
  • Riiklikud ja kohalikud üritused – mälestushetked parlamentide, sõjaväeüksuste ja veteraniorganisatsioonide juures.
  • Erinevad sümbolid – mõned riigid, näiteks Prantsusmaa, kasutavad lisaks moonile ka sinist rukkilille (bleuet) kui veteranide märki.

Ajalooline taust ja areng

11. novembri mälestus traditsioonina tekkis esmajärjekorras I maailmasõja järel. Mõte vaikusehetkest tuli avalikkuse ette enne kuningliku dekreedi andmist; 11. novembril 1919 kutsus George V rahvast üles mälestama käesoleva päeva vaikusehetkega. Aja jooksul on päev laienenud hõlmama ka hilisemaid sõdu ja teenistusi ning teisenenud rahvusvaheliseks mälestuspäevaks.

Kuidas mälestuspäeva tähistada

  • Osalemine kohalikes mälestusüritustes või tseremooniatel.
  • Vaikusehetke pidamine 11:00 — hetk mõtlemiseks ja austuseks.
  • Toetuse avaldamine veteraniorganisatsioonidele ja riiklikele heategevusfondidele, mis aitavad endisi teenijaid ja nende peresid.
  • Harimine – lugeda ja õppida sõjaajaloost, mälestada ohvreid ja arutleda rahu tähtsuse üle.

Miks see on oluline tänapäeval

Mälestuspäev tuletab meile meelde sõja inimlikke makse – langenud, vigastatud, pered ja ühiskondlikud tagajärjed. Samuti on see võimalus tunnustada teenivaid ja endiseid sõdureid ning rõhutada rahu hoidmise tähtsust. Kuigi riigid nimetavad ja tähistavad päeva erinevalt, on ühine eesmärk austada teenistust ja meenutada mineviku õppetunde, et edendada tulevikus rahu.

NB: Traditsioonid ja avaliku tähistamise vormid võivad riigiti erineda: mõnes paigas on 11. november riigipüha, teises märgitakse mälestuspäeva pigem kohalikul või kogukondlikul tasandil.