Samuti on olemas videomäng "Vaikuse hetk" ja luuletus "Vaikuse hetk".
Vaikusehetk (sageli nimetatakse ka vaikimishetk või minutiline vaikimine) on lühike ajavahemik, mille jooksul inimesed teadlikult ei mürista, et austada hukkunuid, kannatanuid või tähistada mälestustähtpäeva. Vaikusehetk on sümboolne viis näidata ühiskondlikku kaastunnet ja ühestmeelt traagiliste sündmuste või mälestuspäevade puhul. Sageli kestab see üks minut, kuid võib olla ka lühem või pikem sõltuvalt traditsioonist ja olukorrast.
Mõiste ja eesmärk
Peamine eesmärk on pakkuda kollektiivset pausi, mille jooksul keskendutakse vaikusele ja mõtisklusele. Vaikusehetkel:
- langetatakse sageli pea;
- võetakse maha müts või muu peakatte;
- ei räägita ega liigutata end tarbetult;
- võib toimuda mõtlemiseks, palveks või mälestuseks;
Ajalugu ja rahvusvaheline levik
Üks tuntumaid vaikusehetke traditsioone on 11. novembri kaheminutiline leinaseisak, mida peetakse paljudes riikides, et mälestada maailmasõdades hukkunuid. See traditsioon sai alguse 1919. aastal, täpselt aasta pärast Esimese maailmasõja lõppu, ja sai peagi osaks ametlikest mälestustseremooniatest vaherahu päeval (Armistice Day / Remembrance Day). Algselt mõeldud sõjakaotustes osalenute mälestamiseks, on vaikusehetk nüüd laialt kasutusel erinevates kontekstides: loodusõnnetuste, terrorirünnakute, koolis toimuvate mälestussündmuste ja muude traagiliste juhtumite puhul.
Traditsioonilised vormid ja rituaalid
Vaikusehetke võib kaasneda erinevate sümboolsete toimingutega või helidega:
- Kellade helistamine või helisignaalid;
- tuvide (tuvide) või õhupallide vabastamine (mõnel puhul vaidlustatud keskkonna- või ohutusalaste kaalutluste tõttu);
- "Viimse posti" pasunamäng või muusika, proua- ja liputseremooniad;
- pärgade ja lillede asetamine mälestusmärkide juurde.
Kuidas käituda vaikusehetkel
Hea etikett vaikusehetkel:
- seisa paigal, kui võimalik;
- hoia telefon taskus või lülita heli välja;
- väldi vestlust või naeru;
- kes soovib, võib vaikida omakorda palvetades või mõtiskledes;
- avalikel üritustel eemaldatakse sageli ka müts, et avaldada austust.
Rahvuslikud erinevused ja nüansid
Erinevates riikides on vaikusehetke traditsioonid ja kestused erisugused. Mõnes paigas on tavaks minut, teises kaks minutit, mõnes näiteks vaikida mitu minutit ja vahetada seejärel muusikalise osa või kõnega. Mõned kultuurid lisavad religioosset elementi, teised hoiavad rituaali sekulaarsena, et kaasata võimalikult laia avalikkust.
Tänapäev, kriitika ja kohandused
Kuigi vaikusehetk on laialt aktsepteeritud viis mälestada, on sellel olnud ka kriitikuid:
- mõned väidavad, et puhast „vaikimist“ ei järgita alati tõsiselt ja see muutub rutiinseks;
- teised toovad esile keskkonna- või turvariskid selliste rituaalidega nagu õhupallide vabastamine;
- kriitika järgi ei pruugi üks vaikusehetk alati kaasa tuua püsivaid muutusi poliitikas või ühiskondlikes oludes, mis põhjustasid traagilise sündmuse.
Psühholoogiline ja sotsiaalne tähendus
Vaikusehetk pakub indiviidile võimalust kogeda ühist leina ja anda väljund mõtisklustele või palvele. See võib aidata inimesi emotsionaalselt koondada ja näidata ühist toetust kannatanutele. Samuti on mõju: avalik ühine vaikimine kinnitab ühiskondlikke väärtusi ja meenutab mineviku õppetunde, soodustades mälestuse edasikandmist tulevastele põlvedele.
Kokkuvõte
Vaikusehetk on lihtne, ent jõuline rituaal, mida kasutatakse üle maailma erinevatel mälestus- ja leinapäevadel. Selle vormid ja tähendused võivad erineda, ent keskne mõte jääb samaks: pidada lühike hetk vaikust ja austust neile, keda on kaotatud või kelle nimel avaldatakse soliidsust. Vaikusehetk jääb paljude jaoks oluliseks viisiks kollektiivseks meenutamiseks ja austamiseks.

