Imiku kiindumus

Imiku kiindumus on eriline side, mis kujuneb välja kõigepealt imikueas. See on imiku esimene suhe, tavaliselt ema või vanematega.

Arengupsühholoog Mary Ainsworthi 1960ndatel ja 70ndatel tehtud uuringutes inimeste imikute kohta leiti, et lastel võivad olla erinevad kiindumismustrid. See sõltub peamiselt sellest, kuidas nad kogesid oma varajast hoolduskeskkonda. Varajased kiindumismustrid omakorda kujundavad - kuid ei määra - inimese ootusi hilisemates suhetes.

Esimeses arenguetapis imetab ema last ning ema ja laps(ed) jäävad füüsiliselt teineteisele lähedale, välja arvatud juhul, kui ema peab lahkuma toidu otsimiseks (jne). Ema äraolekul jääb (jäävad) imik(ed) peidus ja vaikselt, mõnikord pessa või pesas.

Imikueas on oluline arenguaeg - füüsiline kasv ja õppimine, sotsiaalsete oskuste arendamine, et suhelda teistega ja õppida selliseid eluks vajalikke oskusi nagu näiteks, mida süüa ja kuidas reageerida, kui kiskjad on lähedal.

Imikueas on ka aju arengu aeg. Imetajatel on ainult osa käitumisest fikseeritud tegevusmustrina ajju sisse programmeeritud. Suur osa käitumisest on geneetiliselt määratud ainult potentsiaalsete käitumissüsteemidena, mida tuleb aktiveerida ja arendada. Nende hulka kuuluvad:

taju areng
Keha normide kehtestamine
varajaste kogemuste programmeerimine käitumismustriteks
võime tuvastada teisi inimesi oma rühmas kui indiviide, kes tunnevad ja reageerivad samamoodi nagu nemad ise - sellega on seotud peegelneuronid.

Koos neokorexi suurenemisega on primaatidel ja eriti inimestel üha keerulisemad sotsiaalsed käitumisviisid. Õendus on selle lahutamatu osa ja täidab nelja funktsiooni:

see annab toitu
see aitab emal ja imikul jääda koos - läheduses - imiku kaitseks;
see võimaldab imikul jälgida ja suhelda oma emaga ning selle kogemuse kaudu õppida.
ema piim kannab antikehi. See annab ajutise kaitse mõnede infektsioonide vastu, kuni lapse enda immuunsüsteem on välja kujunenud.

Kui imik on osa pesakonnast, mängib ta oma pesakonnakaaslastega; kui tegemist on üksiku imikuga, hakkab ta pärast esimest imikuea etappi mängima teiste lähedal asuvate noorloomadega, kes on piisavalt lähedal, et ema saaks kiiresti reageerida mis tahes raskustele.

Õendusabi eeldab lähedust; lähedus hõlbustab sotsiaalset suhtlemist ja sotsiaalne suhtlemine on ellujäämiseks hädavajalik. Kiindumus on erineval määral olemas mitteinimestel; eriti inimestel on see oluliselt suurenenud. Küttide-kogerijate ja külapõllunduse ühiskondades kandis ema tavaliselt last või jättis ta lühikeseks ajaks ema juurde - kellega lapsel on eluaegne suhe, näiteks vanaema, tädi või vanem õde-vend. Alles tsivilisatsiooni ja jõukuse tõusuga ning eriti viimase 60 aasta jooksul on see meie imetajate bioloogiasse juurdunud lastekasvatuse mudel oluliselt muutunud.

Järeldused: Imiku kiindumussuhe on sotsiaalsete loomade jaoks oluline mitmeotstarbeline käitumissüsteem. Imikueas kujunevad välja käitumismustrid, millele tuginevad teised pikaajalised suhted. Imiku kaitsest lähtuvalt sai kiindumuse peamiseks eesmärgiks peagi aju arengu toetamine. Füsioloogiliste süsteemide homöostaasi loomine, sotsiaalne ja emotsionaalne areng ning õppimine on teised funktsioonid. Imiku kiindumussuhteid leidub mingil määral kõigil imetajatel ja need on inimestel oluliselt laienenud. Kiindumus on käitumuslik süsteem, mis on olemas juba sünniga, kuid mida tuleb aktiveerida ja arendada.

Esimestel elukuudel tunnevad imikud kiindumust igaühe vastu, kes on neile lähedal.

Ülevaade

Enamasti on need inimesed, kes lapse eest hoolitsevad, lapse ema ja isa. Kui ema või isa tuleb, kui laps nutab, ja kohtleb last hellalt, õpib laps, et vanemad hoolitsevad tema eest. Kui ema või isa naeratab lapsele, räägib lapsega, laulab lapsele ja hoiab last ka siis, kui ta ei nuta, õpib laps, et vanemad armastavad teda. Kui laps on õppinud, et teda armastatakse ja et tema eest hoolitsetakse, kui ta nutab, kasvab ta tavaliselt inimeseks, kes ootab, et teised inimesed oleksid toredad. Kui laps tunneb, et teda armastatakse ja temast hoolitakse ning ta arvab, et teised inimesed on toredad, siis öeldakse, et laps on kindlalt kiindunud.

Teooriad

Kaks inimest olid olulised kiindumusteooriast mõtlemisel ja kirjutamisel: John Bowlby ja Mary Ainsworth.

Bowlby kirjutas, et hoolitsus ja armastus, mida laps saab oma vanematelt, tekitab temas olulise mõtte. Ta nimetas seda ideed sisemiseks töömudeliks. Sisemine töömudel on see, kuidas laps või laps mõtleb endast, oma vanematest ja teistest inimestest. Kui vanemad on beebi ja lapse eest armastavalt hoolt kandnud, kasvab ta üles positiivse sisemise töömudeliga. See laps arvab, et ta on armastusväärne, sest teda on armastatud. Ta arvab, et vanemad on head, sest nad olid hoolivad. Ja laps ei karda proovida uute inimestega sõbruneda, sest ta ootab, et inimesed oleksid toredad. Lapsed, kellel on positiivne sisemine töömudel, on tõenäoliselt ka teiste inimeste suhtes lahked. Bowlby uskus, et positiivne sisemine töömudel aitab inimestel sõpru leida.

Bowlby kirjutas, et inimeste kiindumisprotsess on sarnane lähedusele, mis valitseb ema ja beebi šimpanside, gorillade ja orangutanide vahel. Bowlby uskus, et inimestel areneb kiindumus järk-järgult, neljas etapis.

Mary Ainsworth nägi, kuidas emad kohtlesid oma lapsi erinevates linnades ja riikides. Ta nägi, et paljud viisid, kuidas emad ja beebid käitusid, olid ühesugused, isegi kui perede elu oli väga erinev. Ainsworth tegi katse, kuidas ema ja tema väikese lapse vaheline kiindumussuhe. Ta nimetas seda "kummaliseks olukorraks".

Küsimused ja vastused

K: Mis on imikukinnitus?

V: Imiku kiindumus on eriline side, mis kujuneb välja kõigepealt imikueas. See on imiku esimene suhe, mis on tavaliselt emaga või vanematega.

K: Mida leidsid Mary Ainsworthi uuringud inimlapsete kohta?

V: Mary Ainsworthi uuringutes leiti, et lastel võivad olla erinevad kiindumismustrid, mis sõltuvad peamiselt sellest, kuidas nad kogesid oma varajast hoolduskeskkonda.

K: Kuidas ema imetab last arengu esimeses etapis?

V: Esimese arenguetapi ajal imetab ema last ja jääb talle füüsiliselt lähedale, välja arvatud juhul, kui tal on vaja lahkuda toidu (jne) otsimiseks. Kui ema on eemal, jääb (jäävad) imik(ed) peidus ja vaikselt, mõnikord pesas või pesakoobastes.

K: Millised on imikute imetamise funktsioonid?

V: Imetamine täidab imikutele nelja funktsiooni: see annab neile toitu, aitab neid ema kaitseks koos hoida, võimaldab neil jälgida ja suhelda emaga ning selle kogemuse kaudu õppida ning kannab antikehi, mis annavad ajutise kaitse mõnede infektsioonide vastu, kuni nende immuunsüsteemi valmimiseni.

K: Kuidas on primaatide sotsiaalne käitumine keerulisem kui teistel imetajatel?

V: Ahviliste sotsiaalne käitumine on järk-järgult keerulisem kui teistel imetajatel, sest neokorteks on üha suurem. See hõlmab keha normide kehtestamise taju arendamist, varajaste kogemuste programmeerimist käitumismustriteks ja võimet tuvastada teisi oma grupis kui endaga sarnaselt tundvaid indiviide.

K: Kuidas on meie imetajate bioloogiat tsivilisatsioon ja rikkus muutnud?

V: Tsivilisatsiooni ja jõukusega kaasnesid muutused lastekasvatuse tavades, mis olid meie imetajate bioloogiasse juurdunud, näiteks emad ei kandnud tavaliselt lapsi või jätsid nad lühikeseks ajaks mõne vanaema või tädi juurde.

K: Millised on imiku kiindumuse eesmärgid?

V: Imiku kiindumuse esmane eesmärk on toetada aju arengut, luues samal ajal füsioloogiliste süsteemide homöostaasi, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut, õppides oskusi, näiteks mida süüa, kui kiskjad on lähedal, ning hõlbustades sotsiaalset suhtlemist, mis on ellujäämiseks hädavajalik.