Imiku kiindumus: mõiste, kiindumismustrid ja mõju lapse arengule

Uuri imiku kiindumuse olemust, erinevaid kiindumismustreid ja nende pikaajalist mõju lapse emotsionaalsele ja sotsiaalsele arengule.

Imiku kiindumus on eriline side, mis kujuneb välja tavaliselt juba imikueas. See esmane suhe on lapse jaoks esmase tähendusega ja tekib sageli inimese puhul seoses imiku ja tema peamise hooldajaga — tavaliselt ema või teiste vanematega.

Mis on kiindumus ja miks see tekib?

Kiindumus on püsiv emotsionaalne side, mis suunab imiku käitumist (näiteks otsib lähedust, nutab äraolekul, otsib lohutust) ning kaitseb teda ohtude eest. Arengupsühholoog Mary Ainsworthi ja tema kolleegide 1960.–1970. aastate uurimused näitasid, et varajased hoolduskogemused mõjutavad tugevalt seda, milliseid kiindumismustreid lastel välja kujuneb. Need musterid kujundavad lapse ootusi ja käitumist hilisemates suhetes, kuid ei määra saatust lõplikult — muutused hoolduses ja suhtlemises võivad kinnistunud mustreid muuta.

Peamised kiindumismustrid

Ainsworthi ja järgmiste uurijate tööst on eristatud põhiliselt järgmised kiindumismustrid:

• Turvaline kiindumus — laps tunnetab, et hooldaja on reageeriv ja toetav; ta otsib abi ja lohutust ning suudab seejärel uuesti mängu või tegevusse sukelduda.
• Evasioonne (väldiv) kiindumus — laps näitab vähe lahkestumist ega otsi tõhusalt kontakti; sageli õpib ta emotsionaalselt iseseisvaks jääma, kui abi ei ole järjekindlalt saadaval.
• Ambivalentne (resistentne) kiindumus — laps on ärev ja ebakindel: otsib kontakti, kuid ei lepi kergesti lohutusega, sest hooldaja reageerimine on olnud vastuoluline.
• Desorganiseerunud kiindumus — lapsel esinevad segased, vastuolulised käitumismustrid, sageli kui hooldaja on olnud hirmutav, ettearvamatu või traumaatiline.

Kiindumismustrite hindamiseks kasutatakse teadusuuringutes sageli Ainsworthi "Strange Situation" eksperimenti, mis mõõdab imiku käitumist hooldaja juuresolekul, äraolekul ja taasühinemisel.

Kuidas kiindumus kujuneb?

Kiindumuse kujunemine sõltub peamiselt hooldaja tundlikkusest ja järjepidevusest: kas hooldaja märkab lapse signaale (näiteks nutu, pilgu, keha liigutuse), tõlgendab neid õigesti ja reageerib sobivalt. Samuti mõjutavad kujunemist lapse temperament, peresuhted, toetav võrgustik ja kultuurilised praktikad.

Esimeses arenguetapis imetab ema last ning ema ja laps jäävad füüsiliselt teineteisele lähedale; eraldatused on lühiajalised (näiteks, kui ema peab lühiajaliselt lahkuma). Kui ema äraolekul ei ole läheduses täiskasvanut, võib imik jääda peitu või olla vaikne ning otsida kaitset ja lähedust.

Aju- ja bioloogilised alused

Aju areng imikueas on väga kiire. Imetajatel on. palju käitumuslikke võimeid programmeeritud potentsiaalina — see tähendab, et geneetika annab alust, kuid varajane kogemus aktiveerib ja kujundab neid süsteeme. Näiteks:

1. taju areng
2. keha normide kehtestamine
3. varajaste kogemuste programmeerimine käitumismustriteks
4. võime tuvastada teisi inimesi oma rühmas kui indiviide, kes tunnevad ja reageerivad samamoodi nagu nemad ise – sellega on seotud peegelneuronid.

Ajus on kiindumuse ja sotsiaalse käitumise alustalasid mõjutavad hormoonid (nt oksütotsiin), stressiregulatsiooni süsteemid (kortisool) ja neuronite plastilisus, mis kõik reageerivad varajastele suhtlussituatsioonidele. Koos neokoreksi suurenemisega on primaatidel ja eriti inimestel sotsiaalsed käitumisviisid keerukamad ning hooldus ja kiindumus omandavad tähtsa tähenduse.

Kiindumussuhte funktsioonid

Kiindumus ei ole ainult emotsioonide küsimus vaid ka praktiline ellujäämismehhanism. Õendus (hooldus) täidab mitu olulist funktsiooni:

1. see annab toitu;
2. see aitab emal ja imikul jääda koos – läheduses – imiku kaitseks;
3. see võimaldab imikul jälgida ja suhelda oma emaga ning selle kogemuse kaudu õppida;
4. ema piim kannab antikehi. See annab ajutise kaitse mõnede infektsioonide vastu, kuni lapse enda immuunsüsteem on välja kujunenud.

Lisaks füsioloogilisele kaitsele võimaldab lähedus imikul õppida sotsiaalseid oskusi — emotsioonide äratundmist, suhtlemisreegleid ja eneseregulatsiooni.

Sotsiaalne mäng ja grupiroll

Kui imik on osa pesakonnast, mängib ta teiste pesakonnakaaslastega; üksiku imiku puhul otsitakse mängukaaslasi naabrusest või lähedastest noorloomadest. Mäng ja tähelepanu teistele on õppimise ja turvatunde loomise kesksed viisid ning võimaldavad harjutada suhtlemist, reegleid ja koostööd, kui hooldaja on kättesaadav ja reageeriv.

Kultuurilised ja ajaloolised erinevused

Kiindumus esineb kõigis inimühiskondades, kuid hoolduspraktikad varieeruvad: kütiajaja- ja küttide-kogerijate ühiskondades kandsid emad lapsi või olid nad püsivalt lähedal. Põllumajandus- ja külaühiskondades jagas hooldust tihti laiem perering. Viimaste sajandite linnastumine, töötingimuste muutused ja viimase 60 aasta jooksul toimunud muutused on toonud kaasa uued lastekasvatuse mudelid (nt lastehoid, väikelaste keskused), mis mõjutavad kiindumuse dünaamikat ning nõuavad teadlikkust ja toetust perele.

Mõju lapse pikaajalisele arengule

Varajane kiindumus mõjutab mitut elukestvat valdkonda:

• emotsionaalne regulatsioon ja võime leida lohutust raskustes;
• suhtlemisoskus ja usaldus teistele;
• õppimisvõime ja sotsiaalsed oskused koolikeskkonnas;
• psühholoogiline heaolu ja risk käitumuslike või emotsionaalsete raskuste tekkeks.

Oluline on rõhutada, et kiindumismustrid ei määratle tulevikku lõplikult: hooldusolukorra paranemine, teraapia ja toetavad suhted võivad parandada lapse emotsionaalset ja sotsiaalset arengut.

Kuidas toetada turvalist kiindumust?

• Ole tundlik ja järjekindel: vasta lapse signaalidele kiiresti ja rahulikult.
• Tagage füüsiline lähedus ja kontakti võimalus (nt naha- vastaskontakt, imetamine, sülle võtmine), mis aitab turvatunnet ja stressiregulatsiooni.
• Looge rutiinid ja etteaimatav keskkond — struktuur aitab lapsel tunda end turvalisemalt.
• Toetage emotsioone: nimetage ja kinnitage lapse tundeid, õpetage rahunemismehhanisme.
• Kui tekivad mured (nt tugev ärevus, pikaajaline une- või toitmisraskus), otsige abi tervishoiutöötajalt või lapse arengu spetsialistilt.

Praktilised tähelepanekud ja soovitused

Vanematele, hooldajatele ja professionaalidele on kasulik teada, et:

• kiindumuse toetamine ei nõua ideaalset käitumist — pigem järjekindlust ja soojust;
• ärevad või ülitundlikud lapsed võivad vajada rohkem lohutust ja korduvat kinnitust;
• ema või hooldaja hea vaimne tervis ja sotsiaalne tugi on lapse turvalise kiindumuse eeldus;
• professionaalsed sekkumised (nt vanema-lapse teraapia, rühma- või peretugi) võivad muuta suhet ja parandada lapse heaolu.

Järeldused

Imiku kiindumussuhe on sotsiaalsete loomade jaoks mitmeotstarbeline käitumissüsteem. Imikueas kujunevad välja käitumismustrid, millele tuginevad edaspidiseks suhtlemiseks ja turvatunde loomiseks vajalikud oskused. Kiindumuse peamised eesmärgid on imiku kaitse ja aju arengu toetamine, aga lisaks ka füsioloogiliste süsteemide homöostaasi loomine, sotsiaalne ja emotsionaalne areng ning õppimine. Kiindumussuhteid leidub mingil määral kõigil imetajatel ja need on inimestel oluliselt laienenud. Kiindumus on käitumuslik süsteem, mis on olemas juba sünniga, kuid seda tuleb sotsiaalse kogemuse kaudu aktiveerida ja arendada.

Küsimused ja vastused

K: Mis on imikukinnitus?

K: Mida leidsid Mary Ainsworthi uuringud inimlapsete kohta?

K: Kuidas ema imetab last arengu esimeses etapis?

K: Millised on imikute imetamise funktsioonid?

K: Kuidas on primaatide sotsiaalne käitumine keerulisem kui teistel imetajatel?

K: Kuidas on meie imetajate bioloogiat tsivilisatsioon ja rikkus muutnud?

K: Millised on imiku kiindumuse eesmärgid?

Otsing