Ableism ehk võimekusekesksus – määratlus ja mõju
Ableism ehk võimekusekesksus: selge määratlus, mõju puuetega inimeste elule, näited kuidas ära tunda ja võidelda diskrimineerimise vastu
Ableism ehk võimekusekesksus on eelarvamuste, eelis- või tõrjevormide kogum, mis suunatakse puuetega inimestele. Sõna kasutati teadaolevalt esimest korda 1981. aastal, mis teeb selle terminina suhteliselt uueks, kuid mõiste ise on olnud olemas palju kauem. Mõnikord kasutatakse sama nähtuse tähistamiseks ka terminit „disablism”. Ableism võib olla nii otsene ja teadlik kui ka peidetud ja tahtmatu: kuna ühiskond on sageli üles ehitatud eeldustele „tavalise” ja „võimeka” keha või vaimu kohta, siis paljud inimesed ei pruugi oma hoiakutes või käitumises ableismi üldse märgata. Inimest, kes omab selliseid eelarvamusi, nimetatakse võimekusekeskseks (ablecentrist).
Mida ableism tähendab praktikas?
Ableism väljendub paljudes vormides — alates isiklikest kommentaaridest kuni seadusandlike või infrastruktuuri lahendusteni, mis jätavad puuetega inimesed ligipääsmatuks. Mõned näited:
- keskkondade ja teenuste kujundamine ilma ligipääsetavust arvestamata (šahvliks trepid ilma kaldteedeta, kättesaamatu veebileht jne);
- tööintervjuudel või töökohal eeldused, et puude tõttu inimene ei sobi teatud tööle;
- keel ja väljendid, mis alandavad või dehumaniseerivad puuetega inimesi;
- meditsiinilised otsused, mis lähtuvad hinnangust, et puue muudab inimese elu „vääramatuks”;
- meedias ja kultuuris kujutatud stereotüübid ning marginaliseerimine.
Sisemine ehk internaliseeritud ableism
Puuetega inimeste seas võib esineda ka internaliseeritud ableism — olukord, kus inimene võtab üle ühiskonna negatiivsed hoiakud enda suhtes. See võib väljenduda näiteks häbenemises, enda alavääristamises või soovimises „parandada” oma puuet täiskasvanute, meditsiini või ühiskonna ootuste tõttu. Internaliseeritud ableism võib avalduda nii enesevähendamise kui ka teatud puuetega inimeste vastu suunatud eelistuste või diskrimineerivana käitumisena.
Kõik, kes räägivad ableismist, ei ole alati nõus selle piiri või näidetega — mis ühele inimesele tundub solvav või diskrimineeriv, võib teisele tunduda neutraalne. Samuti on inimesi, kes eitavad, et ableism üldse eksisteerib; selline eitamine ise võib olla osa probleemist, sest see takistab probleemi märkamist ja lahenduste otsimist.
Õiguslik kaitse ja rahvusvahelised raamid
Mõnes riigis on olemas seadused, mis kaitsevad puuetega inimesi diskrimineerimise eest ning tagavad mingil määral ligipääsu teenustele, tööle ja avalikele ruumidele. Rahvusvaheliselt on olulisel kohal puuetega inimeste õiguste konventsioon, mis tunnistab puuetega inimeste õigusi ja keelab diskrimineerimise. Need raamid aitavad selgitada riikide kohustusi, kuid täitmine ja rakendamine sõltub ka kohalikust poliitikast ja halduspraktikatest.
Ableismi mõju ja miks see on oluline
Ableism ei mõju ainult üksikisikutele emotsionaalselt; sellel on ka praktilised tagajärjed — ligipääsu piiramine haridusele, tööle, tervishoiule ja osalemisele ühiskondlikus elus. Struktuurne ableism võib süvendada vaesust, vähendada tervist ja piirata eneseteostust. Seetõttu on oluline ableismi tuvastamine ja sellega tegelemine nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil.
Kuidas ableismi vähendada?
- Kuula ja võta tõsiselt puuetega inimeste hääli ja kogemusi; neid tuleb kaasata otsustusprotsessidesse, mis mõjutavad nende elu;
- Paranda ligipääsetavust — füüsilist, digitaalset ja kommunikatsioonilist; rakenda universaalse disaini põhimõtteid;
- Tõsta teadlikkust ja harida inimesi keelekasutuse, stereotüüpide ja diskrimineerivate praktikate osas;
- Toeta seadusandlust ja poliitikaid, mis tagavad võrdse kohtlemise ja mõistlikud kohandused töökohtadel, hariduses ja avalikus elus;
- Vastanda microagressioonidele ja stereotüüpidele ning loo inklusiivseid ruume, kus erinevust väärtustatakse.
Arvestades, et ableism võib olla nii ilmne kui ka peidetud, aitab selle vastu võitlemine luua võrdsemat ja kõigile kättesaadavamat ühiskonda. Väärtustades mitmekesisust ja tagades ligipääsu, saame vähendada tõrjutust ning edendada inimeste osalust ja heaolu.
Ableismi vormid
Ableism võtab maailmas mitmeid vorme. Mõnikord tehakse seda viisil, mis peaks olema haavav. Teinekord on inimesed ableistlikud, kui nad üritavad olla toredad. Mõlemad ableismi liigid on kahjulikud.
Ühiskond ei ole loodud puuetega inimeste jaoks. Näiteks on palju poode, mis ei ole ratastooliga liikuvatele inimestele ligipääsetavad, sest inimene, kes kaupluse tegi, oli liikumisvõimeline, nii et ta ei arvestanud sellega, et ratastoolis inimesed ei saa seal mugavalt liikuda, või ta mõtles sellele, kuid ei hoolinud sellest.
Puuetega inimesed on sageli väärkohtlemise ohvrid. Inimesed, kes neid kuritarvitavad, on tavaliselt inimesed, kellel ei ole puuet. Neid võidakse kuritarvitada, sest nende puue muudab nad haavatavaks. Mõnikord kuritarvitatakse inimest lihtsalt sellepärast, et ta on puudega. Seda nimetatakse puuetega inimeste vihakuritegudeks. Puuetega seotud vihakuritegu võib olla ka mõrv. Paljud neist mõrvadest toimuvad hooldajate, näiteks puuetega inimeste emade poolt. Vihakuritegu ei pea olema otseselt inimese vastu suunatud. Näiteks võib inimene kirjutada puudega inimese autole halvustava laimusõna, et ta tunneks end halvasti, kuna ta on puudega. Ühendkuningriigis teatatakse igal aastal paljudest tuhandetest puuetega inimeste vihakuritegudest. Sageli ei teatata puuetega inimeste vihakuritegudest. See tähendab, et statistika muudab probleemi väiksemaks, kui see tegelikult on.
Üks levinud viis, kuidas puuetega inimesi kuritarvitatakse, on "puuetega inimeste kiusamine". Inimesed arvavad, et kiusamine on midagi, mis juhtub lihtsalt lastega koolis ja mis ei ole tõsine. See ei ole tõsi. Kiusamist juhtub igas vanuses inimestega. Kiusamine põhjustab pikaajalisi psühholoogilisi probleeme, näiteks madalat enesehinnangut. Mõned inimesed tapavad end, sest neid on kiusatud. Vaimupuudega inimesi abistav heategevusorganisatsioon Mencap küsitles uuringus üle 500 puudega lapse ja noore inimese kiusamise kohta. 8 last 10-st ütlesid, et neid kiusatakse ja nad kardavad välja minna, sest kardavad, et neid kiusatakse.
Rohkem kui 90% arengupuudega inimestest kuritarvitatakse elu jooksul seksuaalselt. 49% neist kuritarvitatakse seksuaalselt rohkem kui 10 korda. Üldpopulatsioonis on seksuaalse kuritarvitamise määr väiksem.
81% mittepuudega inimestest, kes on selles vanuses, kus inimesed töötavad, on tööl. 48% puuetega inimestest, kes on selles vanuses, kus inimesed töötavad, on tööl. 50% puudega inimestest, kellel ei ole tööd, soovivad saada tööd, kuid ei leia tööd. Mõnikord ei anta puuetega inimestele tööd, isegi kui nad on võimelised seda tööd tegema, sest tööd andvad inimesed (tööandjad) arvavad, et puuetega inimesed ei ole sama head kui mittepuudega inimesed.
Inglise keelt on kritiseeritud selle eest, et see on ableistlik. Näiteks ütlevad noored mõnikord, et midagi on "retarded", kui nad mõtlevad, et see on halb. See võib olla puuetega inimeste jaoks solvav.
Teises maailmasõjas mõrvasid natsid tuhandeid puuetega inimesi. Natsid tegid seda, sest nad uskusid vabatahtliku eutanaasia ja sunniviisilise eugeenika põhimõtet, mis on filosoofia, mis propageerib "soovitavate" omadustega inimeste paljunemist ja takistab "ebasoovitavate" omadustega inimeste paljunemist. Nad arvasid, et puue on halb ja puuetega inimesed on ühiskonnale koormaks. Paljud inimesed usuvad neid asju ikka veel. 2013. aastal ütles Ühendkuningriigi volikogu liige Colin Brewer, et puuetega lapsed "tuleks maha panna", et säästa raha. Ta tunnistati süüdi väärkäitumises, kuid volikogu ei saanud teda vallandada.
Puuetega inimesi steriliseeritakse mõnikord sunniviisiliselt. See on sageli ebaseaduslik, sest paljunemist peetakse inimõiguseks. The Telegraphi andmetel on Ühendkuningriigis seaduslik teha abort kuni 40. rasedusnädalani, kui loode on puudega. Mõned inimesed ütlevad, et seda seadust tuleks muuta.
2011. aastal ilmus raamat "Scapegoat: Miks me jätame puuetega inimesed hätta". Raamatu kirjutas Katharine Quarmby. See räägib puuetega inimeste vastu suunatud vihakuritegudest Ühendkuningriigis.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ableism?
V: Ableism ehk võimetekohasus on eelarvamused puuetega inimeste suhtes.
K: Millal kasutati sõna "ableism" teadaolevalt esimest korda?
V: Sõna esimene teadaolev kasutamine oli 1981. aastal.
K: Kas ableism võib olla tahtlik või tahtmatu?
V: Jah, ableism võib olla nii tahtlik kui ka tahtmatu. Inimesed ei pruugi selle olemasolu märgata, sest see on nii levinud.
K: Kellel on sellised eelarvamused?
V: Isikut, kellel on sellised eelarvamused, nimetatakse võimekusekeskseiks.
K: Kas on olemas kokkulepe selle kohta, milliseid asju peetakse ableistiliseks?
V: Kõik, kes räägivad ableismist, ei ole ühel meelel selles, milliseid asju peetakse ableistiks.
K: Kas on olemas seadused, mis kaitsevad puudega inimesi diskrimineerimise eest?
V: Jah, mõnes riigis on olemas seadused, mis kaitsevad puuetega inimesi diskrimineerimise eest, ja ka puuetega inimeste õiguste konventsioon keelab sellise diskrimineerimise.
Otsige