Orjapõlvepoolsed (Ameerika Ühendriigid)

Taust

Orjakultuur

Mõnikord on raske mõista, miks lõunamaalased, kes ei omanud orje, kaitsesid orjapidamist. Tol ajal ei töötanud orjad lõunas mitte ainult istandustes. Lõunas oli üle 4 miljoni mustanahalise orjastatud ja neid oli kaugelt rohkem kui valgeid inimesi. Sellistes linnades nagu Charleston, Lõuna-Carolina, töötasid orjad erinevatel töökohtadel, näiteks puuseppade, seppade, müürseppade ja tänavapuhastajate töödel. Nad tegid igasugust füüsilist tööd. Nad kasvatasid pere lapsi, valmistasid süüa, koristasid ja serveerisid oma peremeestele toitu. Üks Charlestoni külastaja kommenteeris: "Charleston näeb rohkem välja nagu neegrite maa kui valgete poolt asustatud maa".

Lõunamaalased kartsid orjade mässu, nagu see oli toimunud Haitil vaid paar aastakümmet varem. Samuti kartsid nad, et ilma orjadeta kukub nende majandus täielikult kokku. Orjandus oli muutunud Ameerika Ühendriikide kõigi jaoks eluliselt tähtsaks teemaks. 1859. aastal šokeeris lõunamaad Abolitsionist John Browni rünnak föderaalse arsenali vastu Harper's Ferrys, Virginias. Kui Brownil oleks õnnestunud, kavatses ta relvastada lõunapoolsed orjad relvadega, et nad saaksid oma isandate vastu mässata. Iga uus Ameerika Ühendriikidesse vastu võetud osariik muutus võitluseks selle üle, kas see oleks vaba osariik või lubaks orjapidamist. Kõigi poolte äärmuslased tungisid territooriumidele, et edendada oma asja. Veritsev Kansas sai halvimaks näiteks, kus konkureerivad vaated lahvatasid lausa sissisõjaks. Prooviti poliitilisi kompromisse, nagu 1820. aasta Missouri kompromiss ja 1850. aasta kompromiss. Kuid miski muu kui otsene sõda ei lahendanud küsimust.

Orjapidamise tingimused

Orjad olid üldiselt halvasti toidetud, nende riietus ja magamiskohad olid minimaalsed. Koduteenijatel läks tavaliselt paremini, sest nad said oma peremehe perekonna vanu riideid ja neil oli juurdepääs kvaliteetsemale toidule. Orjad kannatasid lõunapoolses kuumuses ja niiskuses halva tervise all. Kehva toitumise ja ebasanitaarsete elutingimuste tõttu kannatasid nad sageli haiguste käes. Riisiistandused olid orjade jaoks kõige surmavamad. Nad seisid suurema osa päevast kuuma päikese all vees. Malaaria oli tavaline haigus. Suremus oli suurim orjapõlvlaste seas. Üldiselt oli see keskmiselt 66 % ja riisiistandustes isegi 90 %.

Orjunaised kasutasid oma peremehed sageli seksuaalseks. Kui mõni neist keeldus, peksti neid füüsiliselt. Nende rassiliselt segatud või mulattlaseid lapsi peeti orjadeks, sest nende staatus järgnes ema staatusele. Kõiki naisi, nii mustanahalisi kui ka valgeid, peeti lõunamaal varaks või omandiks, nad kuulusid peremehele. 1808. aastal jõustus seadus, millega keelati orjade import. Pärast seda aega muutus orjade aretamine nende peremeeste poolt tavaliseks viisiks orjade tootmiseks. Samuti oli nõudlus heledanahaliste, hea välimusega noorte naisorjade järele. Need "kaunid neiud", orjannaised, keda müüdi enampakkumisel konkubiinidena või prostituutidena, tõid kõrgeima hinna.

Slaavereid pooldavad argumendid

Lõunapoolsete eestkõnelejate argumendid orjuse kasuks väitsid, et lõunapoolsete riikide praktiseeritud liikurorjus (orjad kui vara) oli inimlikum kui "palgaorjus", mida praktiseeriti tööstusriikide põhjapoolsetel aladel. George Fitzhugh oma 1857. aastal avaldatud raamatus "Cannibals All! väitis, et orjapidamise pooldajad olid orjuse üle peetud riiklikus arutelus moraalses ülekaalus. Fitzhugh väitis, et kuna orjapidajad olid oma orjade omanikud, hoolitsesid nad nende eest paremini kui põhjapoolsed kapitalistid, kes ainult "rentisid" oma töölisi.

Mõned rõhutasid, et orjapidajad pakkusid oma orjadele toitu ja riideid, mida põhjapoolsed tööandjad ei teinud. Teised argumendid tõid välja, et lisaks eelistele, mida orjad orjuse ajal nautisid, ei segunenud nad eraldi hoidmise tõttu valge rassiga. Kuigi see oli paljude lõunamaalaste hirm, mängis see argument põhjamaalaste hirmudega. Selle aluseks oli tollal üldlevinud uskumus, et mustanahalised on valgetest halvemad.

Teised juhtisid tähelepanu sellele, et orjuse järsk lõpetamine põhjustaks lõunas majandusliku kokkuvarisemise. Puuvilla-, tubaka- ja riisitööstust ei oleks enam olemas. Samuti, et kui kõik orjad vabastataks, tooks see kaasa tööpuuduse ja kaose kogu Ameerika Ühendriikides. Nad väitsid, et see tooks kaasa ülestõusud, mis sarnaneksid Prantsuse revolutsiooni ajal toimunud "hirmuvalitsusele".

Need ja teised argumendid avaldati laialdaselt raamatutes, ajalehtedes ja brošüürides. Need olid hoolikalt kavandatud orjuse edendamiseks ja kaitsmiseks.