Orjapoliitika Ameerika Ühendriikides: orjapidamise pooldajad ja ideoloogia

Orjapoliitika oli ideoloogia, mis edendas orjapidamise praktikat ja kaitses igasuguse süsteemi sekkumise vastu. 1830. aastateks praktiseeriti orjandust peamiselt Ameerika Ühendriikide lõunaosas. Afroameerika orje peeti omandiks. Orjaomanikud põhjendasid nende omandiks olemist sellega, et orjad olid mustanahalised - teisisõnu mitte inimesed. Orje kasutati suurtes istandustes ja väikestes farmides peamise tööjõuna. See süsteem põhines nii majanduslikel, poliitilistel kui ka kultuurilistel ja rassilistel eeldustel.

Orjapoliitika ideoloogilised alused

Orjapoliitika pooldajad töötasid välja mitmeid argumente, mis püüdsid õigustada orjandust kui vajalikku ja loomulikku institutsiooni. Peamised ideoloogilised alused olid:

• Majanduslikud argumendid: orjajõud oli odav ja stabiilne tööjõuallikas, mis võimaldas lõunaosariikide põllumajanduse — eriti puuvilla- ja suhkruistanduste — kasumit säilitada;
• Rassilised ja teaduslikud pretensioonid: levisid pseudoakadeemilised ja rassistlikud teooriad, mis esitasid mustanahalised inimestena madalamana ja seega „loomulikuna” orjapidamise objektina;
• Paternalism: paljud orjaomanikud ja nende mõttekaaslased väitsid, et orjapidamine on orjade „hoolitsemiseks” vajalik süsteem, kus omanikud pakuvad toitlustust, tööd ja „koolitust” — näide ideoloogilisest eneseõigustusest;
• Religioossed õigustused: mõnede pooldajate argumentides tugineti Piiblile või religioossetele tõlgendustele, mis väidetavalt kinnitasid orjapidamist;
• Poliitiline ja juriidiline argument: rõhutati föderaalse sekkumise piiramist, osariikide õigusi ning põhiseaduslikku kaitset eraomandile ja „esialgsetele” institutsioonidele.

Õiguslikud ja poliitilised vahendid orjapoliitika kaitsmisel

Orjapoliitika toetamiseks kasutati nii kohalikke seadusi kui ka föderaalseid meetmeid. Näiteid:

• „Slave codes” ehk orjaseadused, mis reguleerisid orjade staatust ja karistasid kergesti põgenemist või mässu;
• Föderaalsed kompromissid ja seadused, nagu Missouri kompromiss, Compromise of 1850 ja Kansas–Nebraska akt, mis püüdsid reguleerida orjapidamise laiendamist uutele territooriumidele ja rahustada lõunapoolset poliitilist võimu;
• Fugitive Slave Act (põgenike seadus), mis kohustus osariike koostööle põgenenud orjade tagasitoimetamisel, ning kõrgemate kohtute otsused (näiteks Dred Scott'i juhtum), mis mõnikord kinnitasid orjade omanike õigusi ja piiratud kodanikuõigusi.

Orjapoliitika ja vastureaktsioon

Suuresti vastuseks orjapidamise vastastele argumentidele töötasid orjapidamise pooldajad välja argumendid, mis õigustasid orjapidamist kui „head asja”. Samal ajal kui orjapidamisvastased rühmitused nõudsid orjapidamise järkjärgulist lõpetamist ja vabasõjalised püüdsid selle laienemist peatada, nõudsid abolitsionistid selle praktika kohest lõpetamist. Orjapoliitika pooldamine muutus osaliselt ka antiabolitsionistlikuks liikumiseks — see oli aktiivne vastuseis igasugusele abolitionistlikule survele ja reformile.

Sotsiaalne mõju ja vastuseis orjapoliitikale

Orjapoliitika ei olnud ainult poliitiline ja majanduslik konstruktsioon: see kujundas igapäevaelu, suhete dünaamikat ja ühiskondlikke norme lõunaosariikides. Orjad ise vastasid orjandusele mitmel viisil — varjatud vastupanu, põgenemised, plankide rikkumine, tööseisakud ja organiseeritud põgenikud (sh Underground Railroad) olid levinud. Samal ajal tekitas orjapoliitika tugev vastuseisu põhjaosariikides ja rahvusvaheliselt ning aitas kujundada Ameerika poliitilist lõhet.

Poliitilised tagajärjed

Orjapoliitika ja selle kaitsjate tegevus aitasid eskaleerida pingeid Põhja ja Lõuna vahel. Debatid orjapidamise laiendamise üle, föderaalse võimu rolli tõlgendamine ja vastasseis abolitsionistide ja orjapidamise pooldajate vahel viisid otseselt 1860. aastate sektsiooni- ja seitsmepoolse poliitilise kriisini, mis lõppes Ameerika kodusõjaga. Orjapoliitika legitiimsusest käis läbi küsimus mitte ainult orjade staatusest, vaid ka sellest, milline oli uusriikide ja vabariigi iseloom ning kelle huvid see teenis.

Kokkuvõtlikult oli orjapoliitika Ameerika Ühendriikides kompleksne ideoloogiline süsteem, mis ühendaski majanduslikke huve, rassilisi eelarvamusi, religioosseid tõlgendusi ja poliitilist strateegiat. Selle mõju tundus igal tasandil — seadusandlusest ja poliitikast kuni inimeste igapäevase elu ja vastupanupraktikateni.

Küsimused ja vastused

K: Mis on orjapõlvepoolne ideoloogia?

K: Kus 1830. aastatel orjapidamist peamiselt praktiseeriti?

K: Kuidas suhtusid orjapidajad afroameerika orjadesse?

K: Miks põhjendasid orjaomanikud orjade omamist kui omandit?

K: Mis oli peamine töövorm väikestes taludes ja suurtes istandustes?

K: Miks arendasid orjapidamise pooldajad argumente, et õigustada orjapidamist kui head asja?

K: Milline oli abolitsionistide seisukoht orjanduse suhtes?

Otsing