Marais des Cygnes'i veresaun toimus 19. mail 1858 Kansases Trading Posti linna lähedal. See oli viimane vägivaldne episood perioodil, mida tuntakse kui "veritsev Kansas". Charles Hamiltoni juhitud piirirüütlid peatusid Kansase Lynn County's asuvas väikeses Trading Posti külas, mis oli teel West Pointisse, Missouri osariiki. Hamilton oli varem oma maalt Lynn County's vabameelsete ja abolitsionistide poolt välja aetud. Ta tuli tagasi, et kätte maksta. Nad võtsid kinni üksteist vabariiklaste meest, kellest kõik olid Hamiltoni vastu viha. Vangid marssisid lähedalasuvasse kuristikku, kus Missouri elanikud avasid nende pihta tule. See lugu sai ajakirjanduses üleriigilise tähelepanu osaliseks. Idapoolsed ajalehed, sealhulgas New York Times, avaldasid selle loo. Orjandusevastased rühmitused nimetasid ohvreid märtriteks. 1974. aastal nimetati veresauna toimumiskoht riiklikuks ajalooliseks mälestusmärgiks.
Taust
1850ndate keskel oli Kansas Territory verine poliitilise võitluse ala, kus orjuseta ja orjandust pooldavad rühmad püüdsid ülekaalu saavutada uues osariigis. Selle ajastu vägivalda on tuntud üldnimetuse all "veritsev Kansas". Piiririigidest, eriti Missourist, pärit proorjanduslikud relvarühmitused ehk "border ruffians" korraldasid rünnakuid ja hirmutasid orjandusevastaseid elanikke. Vastupool olid vabariiklaste ja abolitionistide rühmitused, kes püüdsid hoida Kansaset orjusest vaba.
Veresauna kulg
19. mail 1858 sõitsid Charles Hamiltoni juhitud proorjanduslikud mehed Trading Posti lähistele ja vangistasid 11 kohalikku meest, keda nad pidasid vabariiklasteks või abolitionistideks. Vangid marssisid kuristikku, kus neid rünnati ja hukkati lähivõitluses. Ajaloolistes allikates on mainitud, et rünnak lõppes täide viidud tapmiste ja raskete vigastustega; kümneid inimesi tabas püssitulest ja mõni inimesi suutis põgeneda või pääseda ellu raskete vigastustega. Tegemist oli mõrvalikult korraldatud rünnakuga, mis mõjutas suuremat avalikku arvamust ja tõstis esile piiriüleste vastasseisude karmuse.
Ohvrid ja kurjategijad
Vangistatud mehed olid valdavalt kohaliku kogukonna liikmed, kelle seotus poliitikaga piirdus sageli kohalike vabariiklaslike või abolitionistlike vaadetega. Ründajaid juhtis Charles Hamilton, kelle motiveerivaks teguriks oli kättemaks ja proorjanduslike jõudude hirm vaba Kansas’e edenemise ees. Paljud rünnakus osalenud ei pidanud kandma tõsiseid karistusi; sündmuse tagajärjed seaduslikul tasandil jäid osaliselt lahendamata, mis tekitas viha ja tunde õigusetusest orjandusevastaste ringkondade seas.
Rahvuslik reaktsioon ja mõju
Sündmus pälvis tugevat meediakajastust idaosariikides ning kasutati poliitiliseks relvaks mõlema poole propagandaesitluses. Orjandusevastased organisatsioonid nimetasid tapetud mehi märtriteks ning veresaun aitas teravdada lõhet Põhja ja Lõuna vahel. Sellised juhtumid panid aluse veelgi intensiivsemale konfliktile, mis lõpuks liikus Ameerika Ühendriikide kodusõjani.
Mälestus ja pärand
Marais des Cygnes'i veresauna toimumiskoht on hiljem muutunud ajalooliseks mälupaigaks. 1974. aastal tunnistati paik riiklikuks ajalooliseks mälestusmärgiks. Kohas on asunud mälestusmärgid ja teabetahvlid, mis seletavad sündmuse tausta, kulgu ja tähendust. Veresaun jääb oluliseks meeldetuletuseks ajaloost, kui poliitiline ja ideoloogiline vastasseis muutusid vägivallaks ning kui inimelud said hinnaks laiematele ühiskondlikele tülidele.
Miks see on tähtis
- Marais des Cygnes' lugu illustreerib, kui terav ja verine võitlus orjanduse küsimuse üle Ameerikas oli enne kodusõda.
- Sündmus näitas, et ka väikesed külad ja kogukonnad võisid muutuda suurtähtsate poliitiliste konfliktide lahinguväljadeks.
- Mälestuskoht aitab kaasa ajaloomälu hoidmisele ja pakub võimaluse mõtiskleda poliitilise vägivalla tagajärgede üle.
Kui soovite, võin lisada nimekirja tuntumatest allikatest ja uurimustest selle sündmuse kohta või tabeli kannatanute nimedega (kui need on teie jaoks sobivad ja allikad olemas).
