Marais des Cygnes'i veresaun

Taust

1854. aastal algas Kansas-Nebraska seaduse vastuvõtmisega Ameerika Ühendriikides poliitika, mida tuntakse rahva suveräänsuse nime all. See võimaldas Kansase territooriumi asukatel otsustada rahva hääletusega, kas Kansas võetakse Ameerika Ühendriikidesse vastu orja- või vabaks osariigiks. See tõi kaasa selle, et mõlema poole aktivistid ujutasid Kansasisse, püüdes tulemust mõjutada. See tõi kaasa vägivalla perioodi, mis kestis kuni Ameerika kodusõjani.

Lynn County's algasid umbes 1856. aastal probleemid vaba riigi ja orjameelsete asunike vahel. See oli siis, kui suur grupp orjameelsete lõunamaalaste rühma tuli läbi selle piirkonna, hävitades vara ja võttes kinni vaba riigi asunikke. Üks neist, kes lõunamaalaste eest põgenes, oli James Montgomery. Temast sai piirkonna vabariigi asunike juht, keda kutsuti Jayhawkeriteks. Erinevad kokkupõrked kahe rühma vahel jätkusid kuni 1857. aastani, mil James H. Lane kogus kompanii vabade riikide meestest, et ahistada orjameelsete jõudude tegevust Kansases ja Lääne-Missouri osariigis. Kui Lane'i kompanii laiali läks, võttis James Montgomery selle üle. Ta käskis orjameelsed juhid maakonnast välja saata. Paljud lahkusidki ja pöördusid tagasi Missouri osariiki. Charles A. Hamilton oli üks neist, kes lahkus Kansasist, kuid kibestunult. Hamilton kutsus Missouri osariigis Papinville'is kokku koosoleku, et hankida mehi Kansase vallutamiseks. Otsustati, et nad kõrvaldavad Lynn County's elavad vabariiklikud asunikud.

1858. aasta Marais des Cygnes'i veresauna toimumiskoht Linn County's, Kansas'is

Veresauna

Hamiltoni pagenduste rühm ja umbes 17 Missouri elanikku ratsutasid tagasi Kansasisse. Nad peatusid külapoe juures ja võtsid relvadega kliendid relvituks ning sidusid nende käed kinni. Hamilton võttis taskust nimekirja ja luges nimed ette. Ükshaaval võeti nimekirjas olevad mehed oma kabiinidest või põldudelt. Küla sepp oli rüüstajatele püssiga vastupanu osutanud ja teda ei võetud. Üksteist, keda nad tabasid, viidi kuristikku, mis suubus Marais des Cygnes'i jõkke. Nad rivistati ojas üles, nagu oleksid nad olnud laskekomando ees. Üks Missouri elanik laskis oma püstoli alla, öeldes, et tal "ei ole midagi pistmist sellise asjaga". Seejärel andis Hamilton käsu tulistada. Üksteist meest kukkusid maha. Seejärel tõusis Hamilton maha ja keeras surnukehad oma saapaga ümber. Kõik, keda ta elusana leidis, tulistas ta püstoliga pähe. Viis meest sai surma ja viis raskelt haavata. Üks pääses vigastusteta, teeseldes end surnuks. Teised Missouri elanikud käisid läbi nende meeste taskud, kes olid arvatavasti kõik surnud. Lõpuks ratsutasid nad kõik eri suundades välja, et nende jälitamine oleks raskem.

Sarah Read, pastor Samuel Readi, ühe vangipeetava abikaasa, järgnes Hamiltoni meestele kiiresti jalgsi. Ta leidis ohvrid ja andis abi neile, kes olid veel elus. Sõna veresaunast levis kiiresti ja vabakondlased tormasid külla, et aidata haavatuid ja matta surnuid. Kiiresti hakkasid Montgomery Jayhawkerid jõugu jälgi ajama, kuid ei suutnud neid leida. Samal ajal otsis Sarah Read kogu öö oma meest. Ta oli pärast tulistamist minema roninud. Ta leidis ta järgmisel hommikul, ikka veel elusana. Preacher Readiks kutsutud mees elas veresauna üle.

Aftermath

See hirmutegu pälvis põhjas laialdast tähelepanu. Mõrvu näidati Missouri ja lõunapoolsete elanike organiseeritud hävitamise näitena. Mõrvade üksikasjad olid igas ajalehes ja neid loeti peaaegu igas kodus.

John Brown tuli külla juuni lõpus. 1856. aastal oli Brown viinud omaenda veresauna, Pottawatomie veresauna, viie orjamehe ja -poisi vastu. Ta ehitas kahekorruselise palkmaja, mille sees oli vee jaoks allikas. Maa kuulus sepale Eli Sniderile. Hiljem müüs ta selle Charles C. Hadsallile, Browni sõbrale. Brown ja tema mehed püsisid linnakus kuni suve lõpuni. Siis jätsid nad selle Hadsallile mehitatud hoidmiseks.

Hamiltoni ei võetud kunagi kinni. Kodusõja ajal teenis ta Põhja-Virginia Konföderatsiooni armee kolonelina. Üks neist, Charles Matlock, arreteeriti kuriteo eest, kuid ta põgenes hiljem. Ainult üks viidi kohtu ette. William Griffith arreteeriti 1863. aastal, tema üle mõisteti kohut mõrva eest ja 30. oktoobril 1863. aastal poodi.

Whittier luuletus

Luuletaja ja abolitsionist John Greenleaf Whittier kirjutas mitu kuud hiljem veresauna kohta luuletuse ja avaldas selle Atlantic Monthly's:

BLUSH nagu roosid

Kus roos ei ole kunagi kasvanud!
Suured tilgad kobararohul,
Aga mitte kaste!
Tõrge magusas õhus,
et metsmesilased väldiksid!
Plekk, mida
päike
ei pleegita!

Tagasi, preeriate hobune!
Armas laululind, lenda tagasi!
Ratas siia, kaljukotkas!
Hall hunt, kutsu oma kari!
Inimmõistuse hundid on
söönud ja põgenenud;
piirivalve hundid on
roomanud surnuist
 välja
.

Oma majade küttekohtadest,
Oma viljapõldudelt,
Hoiatamata ja hoiatamata,
Rebisid ohvrid,
Mõrvajuht
tõmbas üles ja pühkis edasi,
Madalale, roostikulisele soole,
Luikede soostikule.

Asjata armu paludesKõik
kanged põlved
ei kõverdunud;
Püsside
suusRiigilikult mehiselt nägid nad välja.
Kuidas kahvatas maikuu päike,
Oo Marais du Cygne!
Surmale tugeva elu,
Punasele rohule rohelise eest!

Oma kasvatuskodudes,
Ometi soojas oma eluga,
Te ootate ainult surnuid,
Vaesed lapsed ja naised!
Lülitage punane sepikutuli välja,
Sepp ei tule;
Katkestage pruunid härjad,
Kündja lamab tummalt"
.

Tuul aeglaselt Luigesoo poolt,
Oo, unine surmarong,Surma surnud
huuled veretuks
surnute huuledeks surnud!
Suudle noored silmalaud,
Silu maha hallid karvad;
Lase pisarad kustutada needused,Mis
põlevad läbi su palve
.

Preeriate tugevad mehed,
leinake lööjat ja metsikut!
Valuta, hüljatud naine!
Nuta, isatu laps!
Aga Jumala tera
kerkibTuhast all,
Ja tema saagi kroonOn
elu surmast
.

Mitte asjata ei
liigu vallaTaevas mööda,
Et osutada suuri vastandusiEesti
ja valesti:
Vabad kodud ja vabad altarid,
Vabad preeriad ja üleujutused,
-Luikede soode kaisud,
Kelle õie on verest!
Kansase lintidelTohutu
veri ei kuivataSellestpeale
kuri
ingelKäib kahjutult mööda;
Siitpeale päikeseloojanguni,
Pidurdamatult oma teel,
Järgib vabadus
päeva marsi.