Marais des Cygnes'i veresaun (1858) — Kansases toimunud veritseva Kansase viimane massimõrv
Marais des Cygnes'i veresaun toimus 19. mail 1858 Kansases Trading Posti linna lähedal. See oli viimane vägivaldne episood perioodil, mida tuntakse kui "veritsev Kansas". Charles Hamiltoni juhitud piirirüütlid peatusid Kansase Lynn County's asuvas väikeses Trading Posti külas, mis oli teel West Pointisse, Missouri osariiki. Hamilton oli varem oma maalt Lynn County's vabameelsete ja abolitsionistide poolt välja aetud. Ta tuli tagasi, et kätte maksta. Nad võtsid kinni üksteist vabariiklaste meest, kellest kõik olid Hamiltoni vastu viha. Vangid marssisid lähedalasuvasse kuristikku, kus Missouri elanikud avasid nende pihta tule. See lugu sai ajakirjanduses üleriigilise tähelepanu osaliseks. Idapoolsed ajalehed, sealhulgas New York Times, avaldasid selle loo. Orjandusevastased rühmitused nimetasid ohvreid märtriteks. 1974. aastal nimetati veresauna toimumiskoht riiklikuks ajalooliseks mälestusmärgiks.
Taust
1850ndate keskel oli Kansas Territory verine poliitilise võitluse ala, kus orjuseta ja orjandust pooldavad rühmad püüdsid ülekaalu saavutada uues osariigis. Selle ajastu vägivalda on tuntud üldnimetuse all "veritsev Kansas". Piiririigidest, eriti Missourist, pärit proorjanduslikud relvarühmitused ehk "border ruffians" korraldasid rünnakuid ja hirmutasid orjandusevastaseid elanikke. Vastupool olid vabariiklaste ja abolitionistide rühmitused, kes püüdsid hoida Kansaset orjusest vaba.
Veresauna kulg
19. mail 1858 sõitsid Charles Hamiltoni juhitud proorjanduslikud mehed Trading Posti lähistele ja vangistasid 11 kohalikku meest, keda nad pidasid vabariiklasteks või abolitionistideks. Vangid marssisid kuristikku, kus neid rünnati ja hukkati lähivõitluses. Ajaloolistes allikates on mainitud, et rünnak lõppes täide viidud tapmiste ja raskete vigastustega; kümneid inimesi tabas püssitulest ja mõni inimesi suutis põgeneda või pääseda ellu raskete vigastustega. Tegemist oli mõrvalikult korraldatud rünnakuga, mis mõjutas suuremat avalikku arvamust ja tõstis esile piiriüleste vastasseisude karmuse.
Ohvrid ja kurjategijad
Vangistatud mehed olid valdavalt kohaliku kogukonna liikmed, kelle seotus poliitikaga piirdus sageli kohalike vabariiklaslike või abolitionistlike vaadetega. Ründajaid juhtis Charles Hamilton, kelle motiveerivaks teguriks oli kättemaks ja proorjanduslike jõudude hirm vaba Kansas’e edenemise ees. Paljud rünnakus osalenud ei pidanud kandma tõsiseid karistusi; sündmuse tagajärjed seaduslikul tasandil jäid osaliselt lahendamata, mis tekitas viha ja tunde õigusetusest orjandusevastaste ringkondade seas.
Rahvuslik reaktsioon ja mõju
Sündmus pälvis tugevat meediakajastust idaosariikides ning kasutati poliitiliseks relvaks mõlema poole propagandaesitluses. Orjandusevastased organisatsioonid nimetasid tapetud mehi märtriteks ning veresaun aitas teravdada lõhet Põhja ja Lõuna vahel. Sellised juhtumid panid aluse veelgi intensiivsemale konfliktile, mis lõpuks liikus Ameerika Ühendriikide kodusõjani.
Mälestus ja pärand
Marais des Cygnes'i veresauna toimumiskoht on hiljem muutunud ajalooliseks mälupaigaks. 1974. aastal tunnistati paik riiklikuks ajalooliseks mälestusmärgiks. Kohas on asunud mälestusmärgid ja teabetahvlid, mis seletavad sündmuse tausta, kulgu ja tähendust. Veresaun jääb oluliseks meeldetuletuseks ajaloost, kui poliitiline ja ideoloogiline vastasseis muutusid vägivallaks ning kui inimelud said hinnaks laiematele ühiskondlikele tülidele.
Miks see on tähtis
- Marais des Cygnes' lugu illustreerib, kui terav ja verine võitlus orjanduse küsimuse üle Ameerikas oli enne kodusõda.
- Sündmus näitas, et ka väikesed külad ja kogukonnad võisid muutuda suurtähtsate poliitiliste konfliktide lahinguväljadeks.
- Mälestuskoht aitab kaasa ajaloomälu hoidmisele ja pakub võimaluse mõtiskleda poliitilise vägivalla tagajärgede üle.
Kui soovite, võin lisada nimekirja tuntumatest allikatest ja uurimustest selle sündmuse kohta või tabeli kannatanute nimedega (kui need on teie jaoks sobivad ja allikad olemas).
Marais des Cygnes'i veresaun
Taust
1854. aastal algas Kansas-Nebraska seaduse vastuvõtmisega Ameerika Ühendriikides poliitika, mida tuntakse rahva suveräänsuse nime all. See võimaldas Kansase territooriumi asukatel otsustada rahva hääletusega, kas Kansas võetakse Ameerika Ühendriikidesse vastu orja- või vabaks osariigiks. See tõi kaasa selle, et mõlema poole aktivistid ujutasid Kansasisse, püüdes tulemust mõjutada. See tõi kaasa vägivalla perioodi, mis kestis kuni Ameerika kodusõjani.
Lynn County's algasid umbes 1856. aastal probleemid vaba riigi ja orjameelsete asunike vahel. See oli siis, kui suur grupp orjameelsete lõunamaalaste rühma tuli läbi selle piirkonna, hävitades vara ja võttes kinni vaba riigi asunikke. Üks neist, kes lõunamaalaste eest põgenes, oli James Montgomery. Temast sai piirkonna vabariigi asunike juht, keda kutsuti Jayhawkeriteks. Erinevad kokkupõrked kahe rühma vahel jätkusid kuni 1857. aastani, mil James H. Lane kogus kompanii vabade riikide meestest, et ahistada orjameelsete jõudude tegevust Kansases ja Lääne-Missouri osariigis. Kui Lane'i kompanii laiali läks, võttis James Montgomery selle üle. Ta käskis orjameelsed juhid maakonnast välja saata. Paljud lahkusidki ja pöördusid tagasi Missouri osariiki. Charles A. Hamilton oli üks neist, kes lahkus Kansasist, kuid kibestunult. Hamilton kutsus Missouri osariigis Papinville'is kokku koosoleku, et hankida mehi Kansase vallutamiseks. Otsustati, et nad kõrvaldavad Lynn County's elavad vabariiklikud asunikud.
1858. aasta Marais des Cygnes'i veresauna toimumiskoht Linn County's, Kansas'is
Veresauna
Hamiltoni pagenduste rühm ja umbes 17 Missouri elanikku ratsutasid tagasi Kansasisse. Nad peatusid külapoe juures ja võtsid relvadega kliendid relvituks ning sidusid nende käed kinni. Hamilton võttis taskust nimekirja ja luges nimed ette. Ükshaaval võeti nimekirjas olevad mehed oma kabiinidest või põldudelt. Küla sepp oli rüüstajatele püssiga vastupanu osutanud ja teda ei võetud. Üksteist, keda nad tabasid, viidi kuristikku, mis suubus Marais des Cygnes'i jõkke. Nad rivistati ojas üles, nagu oleksid nad olnud laskekomando ees. Üks Missouri elanik laskis oma püstoli alla, öeldes, et tal "ei ole midagi pistmist sellise asjaga". Seejärel andis Hamilton käsu tulistada. Üksteist meest kukkusid maha. Seejärel tõusis Hamilton maha ja keeras surnukehad oma saapaga ümber. Kõik, keda ta elusana leidis, tulistas ta püstoliga pähe. Viis meest sai surma ja viis raskelt haavata. Üks pääses vigastusteta, teeseldes end surnuks. Teised Missouri elanikud käisid läbi nende meeste taskud, kes olid arvatavasti kõik surnud. Lõpuks ratsutasid nad kõik eri suundades välja, et nende jälitamine oleks raskem.
Sarah Read, pastor Samuel Readi, ühe vangipeetava abikaasa, järgnes Hamiltoni meestele kiiresti jalgsi. Ta leidis ohvrid ja andis abi neile, kes olid veel elus. Sõna veresaunast levis kiiresti ja vabakondlased tormasid külla, et aidata haavatuid ja matta surnuid. Kiiresti hakkasid Montgomery Jayhawkerid jõugu jälgi ajama, kuid ei suutnud neid leida. Samal ajal otsis Sarah Read kogu öö oma meest. Ta oli pärast tulistamist minema roninud. Ta leidis ta järgmisel hommikul, ikka veel elusana. Preacher Readiks kutsutud mees elas veresauna üle.
Aftermath
See hirmutegu pälvis põhjas laialdast tähelepanu. Mõrvu näidati Missouri ja lõunapoolsete elanike organiseeritud hävitamise näitena. Mõrvade üksikasjad olid igas ajalehes ja neid loeti peaaegu igas kodus.
John Brown tuli külla juuni lõpus. 1856. aastal oli Brown viinud omaenda veresauna, Pottawatomie veresauna, viie orjamehe ja -poisi vastu. Ta ehitas kahekorruselise palkmaja, mille sees oli vee jaoks allikas. Maa kuulus sepale Eli Sniderile. Hiljem müüs ta selle Charles C. Hadsallile, Browni sõbrale. Brown ja tema mehed püsisid linnakus kuni suve lõpuni. Siis jätsid nad selle Hadsallile mehitatud hoidmiseks.
Hamiltoni ei võetud kunagi kinni. Kodusõja ajal teenis ta Põhja-Virginia Konföderatsiooni armee kolonelina. Üks neist, Charles Matlock, arreteeriti kuriteo eest, kuid ta põgenes hiljem. Ainult üks viidi kohtu ette. William Griffith arreteeriti 1863. aastal, tema üle mõisteti kohut mõrva eest ja 30. oktoobril 1863. aastal poodi.
Whittier luuletus
Luuletaja ja abolitsionist John Greenleaf Whittier kirjutas mitu kuud hiljem veresauna kohta luuletuse ja avaldas selle Atlantic Monthly's:
BLUSH nagu roosid
Kus roos ei ole kunagi kasvanud!
Suured tilgad kobararohul,
Aga mitte kaste!
Tõrge magusas õhus,
et metsmesilased väldiksid!
Plekk, mida
päike
ei pleegita!
Tagasi, preeriate hobune!
Armas laululind, lenda tagasi!
Ratas siia, kaljukotkas!
Hall hunt, kutsu oma kari!
Inimmõistuse hundid on
söönud ja põgenenud;
piirivalve hundid on
roomanud surnuist
välja
.
Oma majade küttekohtadest,
Oma viljapõldudelt,
Hoiatamata ja hoiatamata,
Rebisid ohvrid,
Mõrvajuht
tõmbas üles ja pühkis edasi,
Madalale, roostikulisele soole,
Luikede soostikule.
Asjata armu paludesKõik
kanged põlved
ei kõverdunud;
Püsside
suusRiigilikult mehiselt nägid nad välja.
Kuidas kahvatas maikuu päike,
Oo Marais du Cygne!
Surmale tugeva elu,
Punasele rohule rohelise eest!
Oma kasvatuskodudes,
Ometi soojas oma eluga,
Te ootate ainult surnuid,
Vaesed lapsed ja naised!
Lülitage punane sepikutuli välja,
Sepp ei tule;
Katkestage pruunid härjad,
Kündja lamab tummalt"
.
Tuul aeglaselt Luigesoo poolt,
Oo, unine surmarong,Surma surnud
huuled veretuks
surnute huuledeks surnud!
Suudle noored silmalaud,
Silu maha hallid karvad;
Lase pisarad kustutada needused,Mis
põlevad läbi su palve
.
Preeriate tugevad mehed,
leinake lööjat ja metsikut!
Valuta, hüljatud naine!
Nuta, isatu laps!
Aga Jumala tera
kerkibTuhast all,
Ja tema saagi kroonOn
elu surmast
.
Mitte asjata ei
liigu vallaTaevas mööda,
Et osutada suuri vastandusiEesti
ja valesti:
Vabad kodud ja vabad altarid,
Vabad preeriad ja üleujutused,
-Luikede soode kaisud,
Kelle õie on verest!
Kansase lintidelTohutu
veri ei kuivataSellestpeale
kuri
ingelKäib kahjutult mööda;
Siitpeale päikeseloojanguni,
Pidurdamatult oma teel,
Järgib vabadus
päeva marsi.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Millal toimus Marais des Cygnes'i veresaun?
V: Marais des Cygnes'i veresaun toimus 19. mail 1858. aastal.
K: Kus toimus see veresaun?
V: Veresaun toimus Trading Posti linna lähedal Kansases.
K: Mis oli veresauna põhjus?
V: Charles Hamiltoni juhitud piirirüütlid peatusid Trading Postis, et maksta kättemaksu vabameelsete ja abolitsionistide vastu, kes olid Hamiltoni oma maalt Lynn County's välja tõrjunud.
K: Mitu vabariiklaste meest võeti vangi?
V: Border Ruffians võtsid vangi üksteist vabariigi meest.
K: Mis juhtus vangidega?
V: Vangid marssisid lähedalasuvasse kuristikku, kus missourlased avasid nende pihta tule.
K: Milline oli riigi reaktsioon veresaunale?
V: Idapoolsed ajalehed, sealhulgas New York Times, avaldasid selle loo ja orjapidamisvastased rühmitused nimetasid ohvreid märtriteks.
K: Milline on veresauna toimumiskoha praegune staatus?
V: 1974. aastal määrati veresauna koht riiklikuks ajalooliseks mälestusmärgiks.
