Induktsioon
Induktsioon on üks peamisi loogilise arutluse vorme. Teine on deduktsioon. Induktsiooni puhul leiame üldise reegli, kasutades suurt hulka erijuhtumeid. Näiteks vaadates vett paljudes erinevates olukordades, võime järeldada, et vesi voolab alati allapoole.
Induktsioon ei ole teaduse meetod, kuid see võib olla teaduse lähtepunktiks. Igaüks võib näha, et päike, kuu ja tähed näivad liikuvat taevas. Varased tsivilisatsioonid arvasid, et see tähendab, et nad pöörlevad ümber Maa, sest nii näib see alati olevat. Nüüd teame, et see on täiesti vale, kuid tegeliku seletuse avastamine oli moodsa teaduse algus (vt Kopernik, Galilei ja heliotsentrism). See, mida nad tegid, oli alternatiivse teooria või hüpoteesi väljatöötamine, mis lõpuks osutus kõigile vaatlustele palju paremaks seletuseks. See on tõeline teadus, kuid taevavaatlused, mis algasid babüloonlaste poolt, näitasid korrapärasust, mida tuli seletada. See, mida teadus tegi, oli tõestada, et ilmselge seletus ei olnud õige.
Teine näide on Darwini töö, kes veetis pool oma elust kogudes huvitavaid fakte loomade ja taimede kohta. Kui ta oleks seal peatunud, ei oleks tema nimi tänapäeval ehk tuntud. Mida ta tegi, oli ettepanek, kuidas kõiki neid fakte võiks seletada. See oli hüpotees, mida sai ja mida testiti igal võimalikul viisil. Nüüdseks on hästi teada, et evolutsiooniteooria loodusliku valiku kaudu seletab kõige paremini seda, kuidas elava maailma kujunes selliseks, nagu me seda näeme. Jällegi, tõeline teadus oli üles ehitatud faktide kogumile, mis vajas seletust. Teaduse filosoofia seisneb pigem hüpoteeside testimises kui faktide kogumisel, kuigi faktid on kogu teaduse alus.
Induktsioon, faktide kogumine, ei ole iseenesest teadus. Filosoof Hume ütles, et see tähendab, et "juhtumid, mille kohta meil ei ole kogemusi, sarnanevad nendega, mille kohta meil on kogemusi". Hiljem tõstatas John Stuart Mill küsimuse: "Miks piisab mõnel juhul täielikuks induktsiooniks ühest juhtumist, samal ajal kui teistel juhtudel [paljud näited] ulatuvad nii vähe üldkehtiva väite kehtestamiseni?". Filosoofid arvavad tavaliselt, et tegelik küsimus on: mis eristab häid ja halbu induktsioone? Üks viis seda öelda on: "Kui kõik teadaolevad As on B, siis tõenäoliselt kõik As mis tahes on B".
Kriitika
Induktiivne mõtlemine võimaldab vale järeldust isegi siis, kui kõik eeldused on tõesed. Seda illustreerib järgmine näide:
1. Inimesed on olemas.
2. Ka linnud on olemas.
3. Seega on linnud inimesed.
See näide näitab, et kuigi kõik eeldused on õiged, võib järeldus olla vale.
Küsimused ja vastused
K: Mis on induktsioon?
V: Induktsioon on üks peamisi loogilise arutluse vorme, kus üldreegel leitakse suure hulga üksikjuhtumite abil.
K: Millised on kaks näidet, kuidas induktsiooni on teaduses kasutatud?
V: Kaks näidet selle kohta, kuidas induktsiooni on teaduses kasutatud, on näiteks varased tsivilisatsioonid, kes täheldasid, et päikese, kuu ja tähtede liikumine taevas näib olevat korrapärane, mis tõi kaasa heliotsentrismi kui alternatiivse teooria või hüpoteesi esitamise; ning Darwini töö, millega ta kogus fakte loomade ja taimede kohta, mis viis lõpuks tema evolutsiooniteooria loomuliku valiku kaudu.
K: Mida ütles Hume induktsiooni kohta?
V: Hume ütles, et induktsioon tähendab, et "juhtumid, mille kohta meil ei ole kogemusi, sarnanevad nendega, mille kohta meil on kogemusi".
K: Kes oli John Stuart Mill ja mida ta küsis induktsiooni kohta?
V: John Stuart Mill oli filosoof, kes tõstatas küsimuse: "Miks piisab mõnel juhul täielikuks induktsiooniks ühest juhtumist, samal ajal kui teistel juhtudel [paljud näited] ulatuvad nii vähe universaalse väite kehtestamiseni?".
K: Kuidas me saame eristada häid ja halbu induktsioone?
V: Me saame eristada häid ja halbu induktsioone, küsides: "Kui kõik teadaolevad As on B, siis ilmselt kõik As mis tahes on B".
