Jumala paradoks on idee filosoofias. Seda ideed selgitatakse siin:

Kui Jumal on võimeline kõike tegema, siis kas see võib tähendada, et Ta on võimeline tegema mäe raskemaks, kui Ta suudab tõsta?

See on paradoks, sest:

  • Kui Jumal suudab teha mäe raskemaks, kui ta suudab tõsta, siis võib olla midagi, mida ta ei suuda teha: Ta ei suuda seda mäge tõsta.
  • Kui Jumal ei ole võimeline sellist mäge tegema, siis on midagi, mida Ta ei suuda teha: Ta ei ole võimeline seda mäge tegema.

Kui kumbki tulemus oleks tõene, siis väidetakse, et kõikvõimas Jumal ei ole tegelikult kõikvõimas.

Mis on tegelikult küsimuse tuum?

See mõtteexperiment on tuntud ka ingliskeelsena kui "the omnipotence paradox" või "stone paradox" (kas Jumal saab luua kivi, mida Ta ei suuda tõsta?). Paradoks tekib keelelisest või loogilisest vastuolust: püüame kirjeldada olukorda, kus kaks omadust (võime teha kõike vs olemasolu midagi, mida ei saa teha) viivad vastandlike järeldusteni. Oluline on eristada füüsilist või pragmaatilist võimekust ja loogilist võimalikkust.

Levinud lähenemised ja vastused

  • Loogilise võimalikkuse piir: suur osa filosoofidest ja teolooge (näiteks Püha Augustinus ja Tomaas Akvinos) väidab, et "võib teha kõike" tähendab "võib teha kõike, mis on loogiliselt võimalik". Loogiliselt võimatu — näiteks "ruutring" või "selline mägi, mida ei saa tõsta, kui seda samal ajal tõstetakse" — ei ole tõepoolest "asi", mida oleks võimalik teha. Selliseid väljendeid loetakse absurditest lähtuvaks keelendisambaks, mitte reaalseteks tegudeks.
  • Paradoks kui keelendipuu viga: mõne analüüsi järgi pole paradoks Jumalasse või jumalikusse võimekusse puutuv, vaid see tekib sõnastusest, mis kombineerib ebaühtlaseid tingimusi ("suudab tõsta" ja "ei suuda tõsta") omavahel vastuolulisel moel. Kui üks premissidest on loogiliselt võimatu, ei saa sellest järeldada reaalset piirangut Jumala võimele.
  • Omnipotentsuse ümberdefineerimine: mõned filosoofid pakuvad, et kõikevõimsus ei tähenda "võib teostada kõik mõeldavad laused", vaid "omab maksimaalset võimu, mida loogika ja tema olemus lubavad". See tähendab, et Jumal ei saa teha asju, mis on tema olemusega vastuolus (nt luua olematust või muutuda mittetõepäraseks), ning see ei vähenda tema kõikevõimsust.
  • Ajaliselt määratletud võimekus: saame paradoksi vaigistada, täpsustades "võib teha" ajastuse. Kui küsime "kas Jumal võib luua mäe, mida Ta mingil hetkel ei suuda tõsta?", vastuse määrab see, kas me lubame Jumalal hiljem oma suutlikkust muuta. See lähenemine aga viib keerukamate metafüüsiliste küsimusteni Jumala olemuse ja ajalisuse kohta.
  • Metafüüsiline lähenemine: mõnedes teoloogilistes süsteemides on Jumala olemus selline, et tal ei saa olla vastuolulisi omadusi. Näiteks kui Jumal on absoluutne ja ühtne, ei saa tema olemus korraga nõuda endale vastandlike tingimuste samal viisil kehtimist. Sellisel juhul ei teki paradoksist reaalset probleemistikku Jumala definitsiooni suhtes.

Mida filosoofia ja loogika sellest õpivad?

Paradoks on kasulik, sest see aitab selgitada, mida me mõtleme sõnadega "võib" ja "võimeline". See sunnib täpsustama sõnastust ja eristama semantikat (keelt) ning ontoloogiat (olemist). Enamik kaasaegseid vastuseid kipub vaatama paradoksile kui keelelisele või loogilisele trikile, mitte kui empiirilisele tõendile, et kõikvõimsus on sisuliselt välistatud.

Järeldus

Kokkuvõttes ei ole selline paradoks tavaliselt tõenduseks, et Jumal ei võiks olla kõikvõimas; pigem osutab see vajadusele määratleda, mida me all silmas peame. Kui kõikvõimsust mõelda kui suutlikkust teha kõike loogiliselt võimalikku (ja mitte teha loogikavastasusi), siis paradoks kaob. Kui aga nõuda, et kõikvõimsus hõlmaks ka loogiliselt võimatuid vastuolusid, siis sõnastus muutub sisutuks ja paradoks tükitööna tekibki.