Commedia dell'arte — Itaalia improvisatsiooniteater, maskid ja varutegelased

Commedia dell'arte on improvisatsioonilise teatri vorm, mis sai alguse Itaalias 16. sajandil. See jätkus 17. sajandil ja on populaarne ka tänapäeval.

Pealkirja on raske tõlkida. Lähedane tõlge on "käsitöökomöödia". See on lühendatud väljendist commedia dell'arte all'improvviso ehk "improvisatsioonikomöödia".

Commedia dell'arte näidendeid mängis sageli väike näitlejate rühm, kes rändas ringi ja esinesid linnaväljakutel. Näitlejad ulatasid inimestele mütsi, et nad raha sinna paneksid.

Varaseim teadaolev seltskond oli 1545. aastal Padovas. Seitsmeteistkümnenda sajandi vahetuseks oli mitu truppi (näitlejate rühm), nagu Gelosi, Confidenti ja Fedeli. Mõned trupid olid populaarsed välismaa õukondades, eriti Prantsusmaal, kus commedia kujutistest sai tuntud kunstnike lemmikteema.

Näitlejad kandsid sageli maske. Lugudes räägiti sageli inimeste kavalusest. Nälg, armastus ja raha olid lugudes olulised. Oli mitmeid tegelasi, kes esinesid sageli paljudes lugudes. Neid nimetatakse "varutegelasteks". Commedia dell'arte varitegelaste näited on järgmised: Harlequin, Pantalone, Arlecchino, Colombina, Pulcinella, Pierrot, Scaramuccia.

Commedia dell'arte avaldas suurt mõju paljude riikide teatrile. Suurbritannias ja teistes riikides laste seas populaarsed Punch and Judy etendused sarnanevad Commedia dell'arte'ga. Ka neis on varifiguurid: Punch, Judy, krokodill, politseinik jne.

Mis iseloomustab commedia dell'arte't?

Commedia dell'arte põhines oskuslikul improvisatsioonil, kuid improvisatsioon ei olnud juhuslik – sel olid kindlad raamid. Näitlejad kasutasid lühikest stsenaariumit ehk canovaccio'd, mis määras peamised sündmuskäigud ja konfliktid, aga dialoog loodi etenduse käigus kohapeal. Kõige iseloomulikumad elemendid olid:

• Lazzi – korduvad komöödia- või akrobaatilised lõigud, klaasid või naljad, mida näitlejad sujuvalt etendusse sidusid;
• Maskid ja kostüümid – maskidega eristati tüüptegelasi (näiteks täismaskid zanni- ja vecchi-tüüpidele, pooled maskid armastajatele), kostüümid rõhutasid tegelase sotsiaalset rolli;
• Kehaline koomika – füüsiline mäng, pantomiim, akrobaatika ja rütmiline liikumine olid keskmes;
• Publikuga suhtlemine – trupi liikmed pöördusid vaatajate poole, kaasasid neid otseselt ja otsisid annetusi või vastukaja.

Tüüptegelased ja nende rollid

Commedia varutegelased ehk stock characters olid hästi tuntud tüübid, kelle iseloom ja käitumine kordusid eri lugudes. Kõige sagedasemad kategooriad olid:

• Vecchi (vanamehed) – Pantalone (kiibitsev, rahaküsimustes peaaegu hull), Il Dottore (liialt kõrgelennuline, pseudointellektuaalne tegelane);
• Innamorati (armastajad) – noored armastajad tavaliselt maskita, esindasid romantilist, emotsionaalset plotti;
• Zanni (teenrid) – Arlecchino/Harlequin, Brighella, Pulcinella (üks nõmedamaid ja naljakamaid teenijaid), kes tõid esile alandlikkuse, nälja ja kavaluse;
• Capitano (suurussümpaatne sõjapuhkaja) – kihvtiv ja kardetud, ent tavaliselt arg ja komöödiline.

Iga tegelane kandis kindlat maski, kõndimis- ja kõneviisi ning korduvaid naljakoode, mis võimaldasid näitlejal kiiresti publikuga kontakti saada ja improviseerida vastavalt olukorrale.

Ajalooline areng ja mõju

Commedia dell'arte kujunes 16.–18. sajandil, kui rändtrupid levitasid vormi nii linnaväljakutel kui ka õukondades. 18. sajandil hakkasid dramaturgid nagu Carlo Goldoni reformeerima commediat, kirjutades rohkem käsikirju ja vähendades täielikku improvisatsiooni – see viis traditsiooni muutumiseni ja mõningase maski- ning vormimuutuse suunas.

Commedia mõjutas tugevalt Euroopat: selle mustrid ja tegelased jõudsid prantsuse näidendikunsti (mõjutanud ka Molièret), ooperi (eriti buffa ehk koomilised ooperid) ning populaarsete nukuteatrite ja pantomiimi suunda. Pulcinella/ Punchinello-st pärineb otse Punch and Judy traditsioon, mis kohandati hiljem Suurbritanniasse.

Kuulsad trupid ja näitlejad

Üks tuntumaid truppe oli I Gelosi, kelle liige oli ka kuulus näitlejanna Isabella Andreini — tema näidendikogemus ja kirjanduslik tegevus aitas commedia rolli kõrges kultuurilises sfääris tõsta. Paljud trupist pärinevad praktikad levisid Euroopasse, kus neid kohandati kohalike maitse järgi.

Commedia tänapäeval

20. sajandil tõi huvi maskitöö ja kehalise teatri vastu commedia elementide renessansi: õpetajad ja trupiõpetajad nagu Jacques Lecoq rõhusid maski ja liikumise harjutustele, kasutades commedia pärandit kaasaegses lavastuses. Tänapäeval näeb commedia mõjul valminud etendusi nii ajalooliste rekonstruktsioonide kui ka kaasaegse tantsu-, maski- ja improvisatsiooniteatri lavastustes.

Miks commedia on tähtis?

Commedia dell'arte on tähtis seetõttu, et see andis teatrile paindlikkuse, kehalise väljendusrikkuse ja tüüptegelaste repertuaari, mis lihtsustab publikuga kontakti loomist. Selle pärand jätkab elu nii professionaalses lavastustöös kui ka harrastus- ja haridustearis, kus improvisatsioon, maskid ja kehaline komöödia on endiselt olulised tööriistad.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Commedia dell'arte?

K: Kuidas näitlejad neid näidendeid esitasid?

K: Millal hakkas kõige varasem teadaolev rühm esinema?

K: Millised olid populaarsed trupid 17. sajandil?

K: Kas Commedia dell'arte mõjutas ka teisi riike?

K: Milliseid teemasid uuriti sageli nende lugude kaudu?

Otsing